Poliitiku töö on rahvale normaalse elu korraldamine, mitte rahva ärakasutamine oma isiklikes huvides, kirjutab Malle Pärn.
Olen ikka imestanud, kuidas küll on ajaloos saanud toimuda sellised kohutavad sündmused – nõidade põletamine, hitlerlaste märatsemine, maailmasõjad, küüditamine – nüüd NÄEN: just nii see kõik toimuski ja toimub jälle, inimkond ei õpi kunagi midagi. Ikka tekivad fanaatikute grupid, kes meelitavad ja petavad ära suured rahvahulgadki kaasinimestele kurja tegema, see on nagu mingi saatanlik nõiaring. Ikka leidub rohkesti neid hullunud sõdalasi, kes oma rahvast hakkavad vaenama ja kastidesse jagama.
Inimesed ei ole muutunud, ikka on kaks vastandlikku leeri, ja vaimne tasand on pigem alla läinud kui üles, sest inimesed on olnud minevikus ilmselgelt targemad kui nüüd.
Meil on ometi pikk ajalugu, millest me võiksime õppida, aga me ei õpi. Kordame kõiki möödunud sugupõlvede eksimusi ja elamegi ühest katastroofist teise.
Kahekümnenda sajandi teine pool andis natuke lootust, peale suuri sõdasid püüdsid eurooplased oma kodud uuesti üles ehitada, inimesed hakkasid hindama rahu ja kultuurilist arengut, see oli nagu tsivilisatsiooni kõrgaeg. Euroopa õitses.
21. sajand näib olevat hulluse valitsemise sajand – või on ehk nii, et iga sajandi ALGUS on selline märatsemiste aeg ja hiljem tuleb rahunemine ja troonile pääseb terve mõistus? Et maailm väsib mõneks ajakski vihkamisest?
Või elame me praegu mingis Saturnaalias? Vanas Roomas korraldati igal aastal selliseid kõikide lollide pidustusi, kus oli kõik lubatud, kõik pöörati pahupidi, igaüks võis öelda mida tahes. Io Saturnalia! hüüti, ja see tähendas, et järgnevat ei maksa tõsiselt võtta. Nõnda võiks isegi aru saada sellest bakhanaaliast ja rumaluse maskeraadist, mis meid praegu valitseb. Et teeme natuke valusat nalja, aga siis hakkame jälle normaalselt elama?
On see mingi laialipuistatud "lolluse pulbri" või vihase ajuviiruse mõju? Kuidas küll murda seda liberaalse düstoopia valusalt pealetungivat needust?
Meil tuleks ka nõiad tööle panna, las nad hakkavad ülepea kasvanud liberaalset viha ja vihkamist ja tigedust meie ühiskondlikust kliimast ühiselt välja loitsima.
Ja kirikutes tuleks teha ühispalvusi.
Eriti halb on see, et ausa informatsiooni levik on meil tõkestatud.
Kui ajaleht ei avalda konservatiivi murelikku artiklit, sest see riivab tema sektantliku dogma seisusse tõstetud "liberaalseid väärtusi", siis on see sulaselge diskrimeerimine, ideoloogiline tsensuur, mitte mingi vaba ajakirjanduse vaba valik. See ei sobi demokraatiasse. Aga mitte ükski inimõiguslane ei ole meil iial selle vabaduse, tõelise mõttevabaduse kaitseks välja astunud! Vastupidi: nad püüavad just seda teistsuguse mõtte levikut igati piirata ja halvustada.
Ajakirjandus peaks kaaluma, kas kirjutatakse tõtt, see tähendab, kas kirjutaja ka ise usub seda, mida kirjutab, või kirjutab ta seda, mida Brüssel (või mõni muu isand) ühel ustaval alamal käsib oma rahvale kuulutada? Avaldada tuleks ausaid mõtteid, mitte poliitvaletajate ududemagoogiat!
Kui prooviks natuke aegagi seda päris demokraatiat, mis maitse tal on ja missugused mõjud võiksid tal olla meie ühiskondlikule kliimale ja elu-olule üldse?
90-ndatel seda veel oli, ajakirjanduses ilmus päris teravat kriitikat valitsuse tegemiste kohta. Nii Delfit kui Postimehe arvamusportaali oli päris huvitav lugeda, siis ei tembeldatud igat kriitilist märkust kohe "vihakõneks", sellele püüti mõistlikult vastata. Ja huvitavad olid sageli ka kommentaarid, sest inimesed veel julgesid oma mõtteid avaldada. Siis veel usuti, et meil ongi demokraatia.
See on pikkamööda vaibunud, nüüd lubatakse sellist vabadust ainult mõnele üksikule väljavalitule. Meie ametlik meedia viskab enamuse konservatiivide artiklitest oma toimetuse prügikasti ja vastab kirjutajatele: me ei soovi seda avaldada – kusjuures põhjust, miks ei soovi, ei öelda kunagi. Lihtsalt EI ja kõik. Hea, kui üldse vastatakse.
Seevastu konservatiivide ideede ja mõtete ja tegude halvustamiseks ja mahamaterdamiseks avaldatakse igasugust alaväärtuslikku ja tigedat pahna. Kuni alatu laimuni välja. Alatus näib olevat üks oluline liberaalne väärtus.
Võim peab küsima haritud rahvalt, mida teie soovite, mida teie eelistate, ja rahvast tuleb kuulda võtta. Ka seda peab ta küsima: kas meie tegevus on õige või tundub teile, et me liigume vales suunas? Ja rahvast tuleb harida, et ta oskaks vastata.
Mitte ei suuda need liberaalid leida endale arukamaid nõuandjaid, et nad suudaksid konservatiividega samal intellektuaalsel tasemel, mõistlike argumentidega normaalseid vaidlusi pidada, nad peaksid lõpetama räbalaiks kulutatud loosungite ja plakatite ja nõmedate siltidega vehkimise. Ja eelkõige peaksid nad ennast lahti päästma Brüsseli rakmetest ja narratiividest ning hakkama tõsiselt uurima tegeliku liberalismi aluseid. Aga selleks nad vist ei ole võimelised. Kas nad on programmeeritud täitma oma isandate käske?
Poliitik peab adekvaatselt tajuma reaalsust ja suutma aru saada, mida ta ise teeb, milles osaleb, mida toetab. Kui ta ei saa sellest aru, siis ta on riigile ja rahvale ohtlik. Siis laseb ta end rahva vaenlastel ära kasutada. Reaalsustaju häire on psüühiline hälve, poliitik peab olema vaimselt terve.
Poliitik on see, kes teab, mida kujutab endast poliitika: see on riigi valitsemise kunst, ühiskonna kujundamise ja inimeste elu korraldamise kunst. Riik koosneb inimestest, kodanikest, nemad on riigi kõige olulisem osa. Riik on süsteem, seda ei saa tükkideks lõigata, majandus ja kultuur, füüsiline ja vaimne keskkond peavad olema omavahel harmoonias, mitte vastuolus.
Poliitik peaks olema nagu dirigent orkestri ees, kes tunneb partituuri ja oskab juhatada orkestrit.
Iga funktsionär või Toompeal istuv ametnik ei ole veel poliitik.
Aus poliitik ei osale teerullipoliitikas, sest ta teab, et tema töö on rahvale normaalse elu korraldamine, mitte rahva ärakasutamine oma isiklikes huvides.
Kui rahva elu läheb mingi valitsuse töö (ja suure endakiitmise) tulemusel järsult halvemaks, siis on see valitsus läbi kukkunud ja rahvas peaks ta kukutama, kui ta ise aru ei saa, et ta oma tööga toime ei tule.