Riiki ja rahvast peaksid valitsema inimesed, kellel lisaks isekale argi-arukusele oleks veel ka südametunnistus ja rahvuslik missioonitunne, oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest ning kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik, kirjutab Malle Pärn.
Igas kogukonnas on tarku inimesi. Tänapäeval on neid ometi nii lihtne üles leida. Inimesed levitavad oma mõtteid suhtlusvõrgustikes, blogides, ajakirjanduse kommentaariumides.
Aga – jah, siin on üks aga: ka tarkuse äratundmiseks on tarkust vaja!
Tarkust on muidugi mitmesugust. Loll inimene ju reeglina ühiskonnas edu ei saavuta. Ja rikkaks ka ei saa. Ega pääse ka valituna Toompeale. Selleks on vaja teatud liiki tarkust. Inimene, kes suudab oma isikliku elu hästi ära korraldada, ükskõik millises ühiskonnas, on ju arukas, mitte rumal.
Aga riiki ja rahvast VALITSEMA peaksid inimesed, kellel lisaks sellisele isekale argi-arukusele oleks veel ka südametunnistus ja rahvuslik missioonitunne. Kes oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik.
Mida parem elu on rahval, seda parem elu on ka nendel, otsustajatel. Huntadel ei ole kunagi pikka iga. Riik ei saa kaua püsida sisetülidel ja vihkamisel.
Sellist teadmist võiks kokku nimetada tarkuseks.
Tark inimene teab, et kiirelt ja teiste arvel ülekohtuselt kokku kraabitud rikkus ei ole mingi hinnaline väärtus, pigem on see süü, mis kasvab koos rikkusega.
Rumal usub, et kui temal on hetkel hea elu, siis on kõik korras, ja teda ei huvita see, kuidas elavad need, kelle tööst ometi oleneb tema heaolu. See on ju nagu istumine püssirohutünni otsas, mis ühel hetkel võib plahvatada.
Kuna meie elu on väga paljude meelest üksjagu ummikusse jooksnud, siis tuleks meil kõigil tõsiselt järele mõelda, kuidas me saaksime sellest ummikust välja tulla. Kes sellele vastu vaielda tahab, see tuletagu meelde ühe endise presidendi prohvetlikke sõnu, kes oli (ja on) ju ometi ustav progressiusu preester: "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi."
Ja sellest on palju aastaid möödas, kui ta nõnda ütles. Tammume niisiis juba kaua aega ühe koha peal – nagu kangekaelsed eeslid?
Inimesed elavad kogukonnas, see on paratamatu, nad ei saaks omaette hakkama. Inimene on nii-öelda karjaloom. Tänapäeval eriti, kus ta enam ise endale toitu ei küti ega kasvata, kus elualad on tükeldatud pisikesteks alajaotusteks ja inimesed on pandud elama loodusest eraldatud konservikarpidesse, tihedalt üksteise kõrvale.
Ent iga kogukond vajab juhti, et see kunstlikuks kärbitud elu kuidagi ühiskonnaks kujundada. Õigemini juhte, sest harva võib üks inimene olla teistest nii palju targem ja vastutusvõimelisem, et ta üksi suudaks kogukonda mõistlikult valitseda.
Ametlikult võib üks olla kõige kõrgemal positsioonil, eesistuja ehk president, nagu meil öeldakse. Parem oleks siiski riigivanem. Tema ümber on nõukogu, mis moodustatakse inimestest, keda kogukond usaldab ja austab. See ei tähenda mitte nõuandjate kogu, vaid ikkagi otsustajate ja hääletajate kogu.
Nõuandjad peavad olema eraldi, lisaks juhile ja nõukogule. Need peavad olema Targad, kes ise au- ja võimupositsioone ei ihalda, ent kellel on ehe reaalsusetunnetus, kes oskavad ette näha inimliku tegutsemise tagajärgi.
Kogukonna valitsemine peaks ideaalis olema rahvusliku vaimse eliidi ja poliitilise eliidi koostöö. Riigivalitsemise aluseks peaks olema eetika ja missioonitunne.
Kõik algab ideaalidest – kui pole ideaale, siis ei saa olla edasiminekut. Siis on elamine vaimses mõttes "peost suhu", tänasele päevale, oma tujudele, moodidele, ihadele, instinktidele. Või mingite salapäraste isandate käsku mööda.
Liikumisel on alati suund. Kuhu poole me liigume? Mille poole? Milleks? Miks just sinnapoole? Mis on see jõud või vägi, mis meid liigutab? Mida me pühaks peame? Missugune on see õige suund, mis meid rahvana edasi viiks? Kui palju meid on, kes selles suunas liikuda tahaksid?
Kas inimene peab oma elus järgima mingeid piiranguid, reegleid? Või tohib igaüks elada nõnda, et laseb kõik oma instinktid vabaks, teeb alati seda, mis parajasti pähe tuleb, ilma juurdlemata, kas see on hea või halb, kasulik või kahjulik? Ja kellele kasulik või kahjulik? Kas isiklikult endale, või teistele, või koguni tervele rahvale?
Kui inimesele on antud võim teiste üle, siis saab ta üheainsa vale otsusega väga paljudele kurja teha. Sellepärast peab valitseja alati ka vastutama selle eest, mida ta korda saadab.
Vastutuseta ja südametunnistuseta valitsus on orjade nõukogu. Küll isand vastutab, kesiganes ta ei ole. Kas Brüssel või oma satraabid.
Juhiks peaks pürgima see, kellele on antud universumi tarkust, missioon, teadmised ja tahtmine rahvast TEENIDA. Ilmutus. Midagi luua, üles ehitada, mitte mahhinatsioonikesi punuda, et endale kuskilt mingit rasvast pirukat saada.
Juht peab olema see, kellele kari läheb vabatahtlikult järele. Mitte see, kellele karja SUNNITAKSE järele minema. Ideoloogilise ajupesuga, hirmutamisega, siltide pealekleepimisega.
Poliitik, kui sul pole oma rahvale pidupäevakõnes midagi öelda, mis teda hingeliselt puudutaks, mis seda rahvast ühendaks, siis mine mõne muu töö peale!
Küsin jälle: kas meil on veel lootust?