Konservatiividele on praegune aeg aktiivne arenguaeg. Vastupanu kasvatab nii jõudu kui ka vaimsust. Tuleb arukalt analüüsida liberite vihapurskeid, ei tohi käituda niisamuti nagu nemad, kirjutab Malle Pärn.
Teate, midagi jahmatavalt uut allolevas artiklis ei ole, aga me peamegi ju aina kordama ühtesid ja samu mõtteid, sest ennast võimule vingerdanud võltsliberaalid ei kuule ega näe mitte midagi, mille allikas on väljaspool nende liberaalset düstoopiat.
Nagu näiteks terve mõistus. Selle suhtes on nad kurdid ja pimedad.
Võiks vist öelda, et konservatiividel on praegu hea aeg. Sikud eralduvad lammastest. Ise, avalikult. Enam ei hoia keegi oma meelsust salajas. Avalikult näidatakse oma madalamat kultuuritaset ja koguni isekust ning omakasupüüdlikkust. Pahesid enam ei häbeneta, nendega uhkustatakse. Relvad on hõlma alt peidust välja võetud. Liberaalsed kuningad ja nende õukonnad on alasti.
Konservatiive nimetatakse kurjadeks ja vihakülvajateks, vaenuõhutajateks ja rahva lõhestajateks. Kõik need hinnangud on ju hüsteerilised, keegi pole suutnud (või tahtnud) neid põhjendada, neile tegelikku sisu anda.
Milles siis see konservatiivi kurjus seisneb? Ta ju kaitseb üht suurt osa ühiskonnast, – ja me ei tea, kumb tänapäeval vähemuses ja kumb enamuses on, kas võltsliberaalid või ausad konservatiivid.
Kindlasti tekitavad konservatiivid võltsliberaalides vihkamist ja tigedust. Sellest need halvustavad sildid.
Konservatiivid räägivad ju seda, millest need liberid ei taha rääkida. Mida nad tahavad ära peita valelike sõnade ja absurdsete terminite taha.
Konservatiivid ju sõdivad liberite soovitud ühiskonnaelu muutuste vastu. Enesekesksete egoistide meelest on kurjad need, kes tahavad nende ihasid rahuldavaid asju keelata. Nendele ei lähe korda ühiskond kui selline, ei olevikus ega tulevikus.
Just nõnda peab väike laps kurjaks ema, kes tal keelab ohtlike asjadega mängida.
Nad ei püüagi analüüsida ega hinnata oma tegude võimalikke tagajärgi. MINA TAHAN – on nende ainus kindel argument. Või on selleks lihtsalt käsk kusagilt kõrgemalt poolt, ja see kõrgem pool silitab neil pead, kui nad on temale kuulekad. Ükskõik kui narrina nende käitumine tundub igale arukale kõrvaltvaatajale.
Kas konservatiiv peaks siis helllitama neid, kes teda vihkavad, sõimavad ja laimavad? Kas ta peaks neile alla andma? Naeratama? Viisakalt vaikima? Kui isegi seesama sõimaja, kes ometi nimetab ennast sallivaks ja avatuks ja sõbralikuks, konservatiivi avalikult vihkab ja laimab?
Erinevalt liberist, konservatiiv ei valeta, tema teeb mõistlikud valikud, ta on salliv ja avatud sellele, mis tema meelest on hea ja ühiskonnale kasulik, ning sallimatu ja suletud sellele, mis tema meelest, tema mõistliku analüüsi hinnangul (mitte tema subjektiivse arvamuse või tema isikliku mõnueelistuse põhjal) on halb ja ühiskonnale kahjulik. Ta kaitseb ja kiidab voorust ning kritiseerib pahet.
Nii nagu see igas normaalses ühiskonnas ju ongi.
Jah, konservatiivi laimatakse – ükski liberite epiteet ei ole tõene, kõik on väljamõeldud – konservatiivi ju ei kritiseerita, vaid külvatakse üle valetemplitega. Ja kas teate, kõik need templid sobivad rohkem tembeldajatele endile, need iseloomustavad just nende endi käitumist ja meelsust.
Nõnda saab templilööjast tegelikult templikandja. Ning igale ausale ja arukale inimesele on see sohimäng selgelt silmaga nähtav ja mõistusega mõistetav.
Natsid, rassistid, ksenofoobid-võõravihkajad, kremli käsilased, sallimatud ja suletud tagurlased, homofoobid, putinistid, fašistid, äärmuslased, populistid – kui fantaasiavaene ja stamplik templiarsenal. Ja nii läbinähtavalt VALE. Mitte ükski neist siltidest ei sobi mitte ühelegi konservatiivile.
Konservatiividele on praegune aeg aktiivne arenguaeg. Vastupanu kasvatab nii jõudu kui ka vaimsust. Tuleb arukalt analüüsida liberite vihapurskeid, ei tohi käituda niisamuti nagu nemad, tuleb kasutada oma (Jumalast antud) iseseisvat mõtlemisvõimet, mis konservatiivil on ju alles!
Liberite relvadeks on naelad ja haamer, kivid ja kaikad, konservatiividel olgu selleks teravad sõnad ja mõistlikud mõtted. Arukas kriitika, mõistlik analüüs, mitte sildid ja trafaretsed hinnangud. Paljastagem liberite laimu ja valesid, ärgem sõimakem neid õnnetuid. Nad ju isegi jälestavad ennast.
Hea, et see kihistumine on avalik, et võltsliberaalid ei peida end, et nad väänlevad tigedusest – ja hirmust, et võim nende käest võiks ära libiseda.
Maskid on maha visatud, sikud eralduvad lammastest – ise. Maskide asemel on ilukõnelised loosungid: võrdsed võimalused, kõigil on õigus elada päikese all. Kõigi-eesti, sõbralik eesti, demokraatlikud väärtused, liberaalne demokraatia, liberaalne õigusriik, sallivus ja avatus, võrdne kohtlemine.
Need kõik on nagu hundi selga tõmmatud lambanaha tükid. Sest liberite teod on vastuolus nende loosungitega. Nad vihkavad kõiki, kes ei mõtle samades mudelites nagu nemad. Kõiki, kes ei nõustu neile alluma.
Inimene peab olema ettevaatlik, oskama näha sõnade taha, suutma lambanaha all ära tunda hunti. Ja kaitsma oma lapsi nende huntide eest.