On olemas selline asi nagu õiglustunne. Solvatud õiglustunne on see, mis tekitab ületamatu lõhe valitsuse ja rahva vahel. Riigi normaalsed funktsioonid on häiritud. Rahvas ei usalda valitsust, sest valitsus ei arvesta rahvaga, kirjutab Malle Pärn.
Kuidas käitub arukas inimene, kui ta on arvutuses kuskil vea teinud? Kas ta püüab kuidagi siluda ja tasakaalustada edasist arvutamist, jätkates kangekaelselt seda vigast protsessi, kombineerides arvusid ühest paigast teise? Õigustada arvutuse käiku, püüdes eitada viga? Ja halvustades neid, kes tema veale püüavad tähelepanu juhtida? See ei oleks vist küll arukas.
Tuleb minna tagasi sinna, kus tehti viga. Ainult siis on lootust, et saame õige vastuse. Muidu jookseb see viga meie arvutuses ju kogu aeg edasi. Ja kasvab suuremaks. Nagu lumepall sula ilmaga. Lumepallist saab teha toreda lumememme, arvutuseviga tuleb aga kunagi mitmekordselt kinni maksta.
Ühiskonnaelus on ju niisamuti. Kui me oleme kuskil vigu teinud, siis tuleb neid kõigepealt tunnistada, need heaks teha ja hoolikalt kaaluda, kuidas edasi minna.
Iluravi ei aita, kui tõsine haigus on kallal. Valutablett on ajutine hädaabinõu, valu põhjus tuleb kõrvaldada. Tuleb uurida, mis tekitab valu, kus on mädakolle.
Kui meil on ühiskonnakorralduses probleemid, siis tuleb ennekõike küsida: MIKS? Mis (kes) need probleemid tekitas? Kas need on loomulikud, ühiskonnaelus igasuguse arenguga paratamatult kaasaskäivad probleemid?
On hea, et meil on inimesi, kes nii-öelda näpuga näitavad valusate probleemide peale. Mõned muidugi sõimavad neid virisejateks ja vingujateks ja vihakõnelejateks ja lõhestajateks. Või populistideks ja kremli käsilasteks.
Tööpuudus. Pankrotid. Lahkuvad ettevõtted. Noorte inimeste väljaränne. Tohutud palgavahed. Tippametnike karistamatus ja ülbus. Maffialaadne, ringkaitseline kõrgpoliitika, kuni kohtuteni välja. Lisaks veel tõejärgne meedia, moraalijärgsed inimsuhted ja manduv kultuur. Piiritu ahnus ja äärmine enesekesksus.
Arutud uuendused ühiskonnakorralduses ja moraalis. Uue, meile võõra väärtussüsteemi pealesurumine. Tohutu raharaiskamine mittevajalike, lausa absurdsete projektide peale. Rohepööritus, kliimahullus. Ületamatu lõhe rahva ja valitsuse vahel. Sõnavabaduse piiramine. Metsade hävitamine, migrandiuputus. Laste seksualiseerimine lasteaiast peale. Kultuuri allakäik. Koolide hävitamine ja õpetaja autoriteedi lõhkumine. Lõpmatu hulk valusaid probleeme.
Taavi Rõivas, kui ta peaminister oli, ütles millalgi väga uhkelt: "Me oleme pannud suured asjad kindlas suunas liikuma."
Enda teadmata ütles ta välja prohvetliku tõe. Valitsus sõidab juba palju aastaid teerulliga rahvast üle. Suure teerulliga. Kindlas suunas. Ja ründab ideoloogilise tankiga oma riigi tervemõistluslikke kodanikke. Suure tankiga.
Valitsus enam isegi ei varja oma rahvavaenulikkust. Valitsusel on rahvalt vaja ainult raha, raha, raha, mitte miski muu ei lähe neile korda, nagu veeuputus oleks kohekohe tulemas. Raha kaob nende kätte nagu põhjatusse auku, neil ei saa iial küllalt.
Miks meil on hiigelsuured palgavahed? Küsin veelkord, kas tõesti pole võimalik ühiskonna finantssüsteemi niimoodi korraldada, et kõik vajaliku töö tegijad saaksid sellist palka, mis võimaldaks neile kasvõi hädapärase äraelamise, kodu, majapidamise, lapsed, toidu, riided? Et valitsuse kehtestatud (vajalike) maksude maksmine ei käiks neile üle jõu. Et kodu ostmiseks ei oleks vaja noortel inimestel eluks ajaks rootsi panga orjaks hakata. Et laste hariduse eest maksmine ei käiks vanematele üle jõu.
Need on elementaarsed asjad, mis peaksid olema kättesaadavad igaühele, kes viitsib ja oskab tööd teha. Me elame ju ühiskondlikus süsteemis, kus me enamasti kõik vajame üksteist. Me oleme väike riik, meil on iga inimene tähtis.
On olemas selline asi nagu õiglustunne. Solvatud õiglustunne on see, mis tekitab ületamatu lõhe valitsuse ja rahva vahel. Riigi normaalsed funktsioonid on häiritud. Rahvas ei usalda valitsust, sest valitsus ei arvesta rahvaga.
Kummalisel kombel näib meil õiglustunne kuuluvat rahva eluväärtustesse, ometi peaks seda ju enam leiduma "eliidi" juures? Sest kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse.
See pole ainult Jumala seadus, see on ka loodusseadus. Suurema võimuga kaasneb suurem vastutus. Ja oma tegude eest vastutab igaüks, isegi siis, kui teatud seltskond on riigis kehtestanud seadused, mis vabastavad nad vastutusest. Nende vastutus on sel juhul apokalüptiline. Mingil viisil maksab igaüks oma saatuslike eksimuste, oma valede valikute eest. Me ju kogume oma eluga ja oma valikutega justnagu (apokalüptilist) kapitali, kas negatiivset või positiivset. Me teenime kas tõde või valet, kas head või kurja. Ja vastavalt valikutele kujundame oma eluhoonet.
Valitsus, seaduste tegijad, ühiskonnaelu korraldajad – see peaks olema meie eliit, ka vaimne eliit, mitte ainult fiskaalne. Nobless, kõrge seisus kohustab – nii öeldi kunagi. Noblesse oblige.
Meil on vaja ühiskonnas taastada elementaarne lugupidamine INIMESE vastu, inimlikkuse vastu, üksteise vastu.
Hea poliitik on see, kes ei aja udu, kes näeb tegelikkust võimalikult tõelähedaselt. Kes ei lase ennast petta ega peta ise teisi. Kes oskab vahet teha olulise ja ebaolulise vahel. Kes vastutab oma sõnade ja tegude eest.
Kujutame ette, et tekib selline epideemia, mille tulemusena inimesed kaotavad võime kõndida. Muretseme ratastoolid, täiustame neid, ehitame igale poole kaldteed, liftid, maksame haigetele toetusi ja nii edasi. Aga oluline on uurida, millest see epideemia tekkis, ja püüda seda ravida. Et inimesed saaksid jälle ise kõndida. Aga sellise uurimise on ratastoolis istuv valitsus ära keelanud.
Minu meelest me oleme juba mitu aastat sellises olukorras.
Meil arutatakse aina, kuidas saab iluravi teha. Või sunnitakse rõõmsalt leppima mädapaisete ja vähktõvega. Või koguni nendega uhkustama. See on uus normaalsus, kinnitavad ideoloogid. Kväärikas avatus.
Kullakesed, küsime kõigepealt: MIKS me oleme sellises olukorras? Kus tehti viga?
Ka Ilves ütles kunagi prohvetliku lause, et "see mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi", aga MIKS, seda ta ei küsinud, sest talle ilmselt ei oleks meeldinud see vastus, mida ta kuulda võinuks. Äkki oleks ta pidanud siis oma isiklikku süüd tunnistada?
Ei aita see, et jagame ümber, paigutame ümber, kui leiame augu, siis võtame kuskilt mujalt ära ja paneme selle augu kinni, – aga siis jääb auk sinna, kust me selle augu täiteks tüki ära võtsime. Jäämegi ümber paigutama. Augud lihtsalt liiguvad ühest kohast teise, ja kõrvaltvaadates näib, nagu tehtaks tõsist tööd ühiskonnaelu parandamisel. Ja Brüssel muudkui kiidab, sest nende poole suunatud fassaad on läikiv ja värviline.
Mulle meenub valm kvartetist, kus mängijad paigutasid toole ümber, lootuses, et siis tuleb ehk pillimäng paremini välja. Ei tule. On vaja õppida pilli mängima.
Meil ei ole vaja "ambitsioonikust", vaid tervet auahnust – see ei ole võltsmaine kujundamine, omakasu tagaajamine, see on aus töö, areng, arukas tegutsemine. Ainult see toob kasu pikas perspektiivis, mitte kiiresti, aga kindlalt.
Meie poliitikute eesmärk ei ole siiani küll olnud eesti rahva heaolu ja õnn. Igasugu muid asju on nimetatud, mitte seda. Oma eesmärgid on nad ilmselt edukalt täitnud, nad kiidavad ennast ja saavad kiita oma Euroopa isandatelt, kes on neile need eesmärgid seadnud.
Aga rahval on teised eesmärgid ja igatsused. Meie tahame, et meil ja meie lastel oleks Eestimaa igas paigas normaalne ja turvaline elu! Nii lihtne see ongi.
Võib-olla on meie juhtide eesmärgiks olnudki kõik see, mis neil on hästi välja tulnud. Kogemata ju asjad ei õnnestu. Hästi on välja ehitatud hoone ülemine korrus. Näiline heaolu, ehk heaolu teatud eliidiks kuulutatud gruppidele. Seal üleval on olemas kõik, mis inimesel on normaalseks eluks vaja. Ja kogu muu süsteem on täiesti vastav ja jõukohane sellele ülemisele korrusele, isegi kõik meie maksu- ja hinnatõusud on nende jaoks proportsionaalsed.
Aga miskipärast esitatakse needsamad nõudmised ka nendele, kes allpool elavad, ehkki nende suhtes on riik oma kohustused täitmata jätnud.
Nendele käib selle võltsedu pillerkaari ülevalpidamine ja Eesti "koorekihi" kergemeelse raiskamise tagantjärele kinnimaksmine suuresti üle jõu.