Meile ei tehta allahindlust. Iga meie liigutus ja sõna on vaenuliku suurendusklaasi all. Me peame kaitsma nii ennast kui oma mõttekaaslasi, ja see tuleb ka meile endile kasuks. Arendame peent vestluskunsti, noateral kõndimist, kirjutab Malle Pärn.
Karussell keerleb ja keerleb, aina kiiremini ja kiiremini. Pea käib juba ringi ja süda kipub pahaks.
Vaadake, sõbrad, me ei ela demokraatlikus riigis, kus võrdselt kõigile kehtib sõna- ja tegutsemisvabadus, kus võrdselt austatakse igaühe veendumusi ja eluvalikuid. Meie inimeste kultuuri ja hariduse tase ei ole enam ühtlane, sest me elame kahes erinevas maailmas – me võime kindlalt öelda, et konservatiiv elab pärismaailmas, aga liberaal elab mingis tehismudelis, narratiivis, kus kehtivad hoopis teistsugused reeglid, ideoloogiad, teaduslikud teooriad ja täiesti teistsugused väärtused.
Võltsliberaalid nimetavad konservatiive vihkajateks, sest nad ei taha viisakalt ja kuulekalt liberaalsele diktatuurile alluda.
Tõsi, me vihkamegi: alatust, valelikkust, kurjust, vägivalda, ülekohut, ebaõiglust, ülbet ja võimuahnet lollust. Mis selles halba on?
Viha alatuse ja ülbe lolluse vastu ei ole mitte ainult inimõigus, see on ka inimkohustus! Kes ei vihka alatust ja ülbet lollust, see on ju ise ka alatu ja ülbe loll.
Sõnade kasutamine vales tähenduses näitab keelelist harimatust. Kriitilist märkust, kriitilist suhtumist mingisse nähtusse ei saa nimetada räuskamiseks, see on omaette termin ja tähendab ebaviisakat, rohmakat, lärmitsevat, tülinorivat väljendust.
Ka lahmimine on omaette termin, see tähendab põhjendusteta mingite endale teadaolevate (või ka mitteteadaolevate, see tähendab äeraõpitute) mõtete (ja enamasti valede) väljaladumist, arvestamata vastaspoole argumente.
Üleolev tuntud negatiivsete siltide pealekleepimine näitab täielikku mõttelist võhiklust. See hävitab kohe ära igasuguse, ka väikseimagi arutelu võimaluse.
Näiteks Schopenhauer on selle kohta öelnud raamatus Elutarkus:
„Sõimaja näitab oma sõimuga, et tal pole mingit tõelist ega õiget teiste vastu ette tuua, sest muidu annaks ta selle eeldustena ja jätaks järeldamise muretult kuulajate hooleks; selle asemel annab ta aga järelduse ja jääb võlgu eeldused."
Sildistaja ei ole suuteline mõtlema, ta ei saa kunagi aru, mida talle räägitakse, tema kleebib (vaenlasele) ainult silte peale. Ja eranditult alati on need sildid valed, aga nad sobivad suurepäraselt temale endale. Nii et ideoloogiline sildistamine ja inimeste kastitamine on omamoodi visiitkaart ja enesepaljastus.
Kohe tuleb meil hakata valmistuma vaenukõne seaduse kehtestamiseks. See niikuinii tehakse ära. Ei usu, et meil õnnestub seda kallutada nii, et see ka meid kaitsma hakkab. Ja süüdistus iga üksiku konservatiivi vastu tähendab meie jaoks ka süüdistust kõikide konservatiivide vastu.
Sest meile ei tehta allahindlust. Iga meie liigutus ja sõna on vaenuliku suurendusklaasi all. Me peame kaitsma nii ennast kui oma mõttekaaslasi, ja see tuleb ka meile endile kasuks. Arendame peent vestluskunsti, noateral kõndimist.
Teeme endale olulised asjad selgeks, loeme oma tarkade juhtide ja õpetajate kirjutisi, õpime ära parimad (kahjutumad) argumendid ja kordame neid, selles ei ole midagi halba. See ei ole „ajupesu", see on vaimne arenemine. Me ju ei õpi ära seda, millega me ise oma südames ja meeles nõus ei ole.
Viha peaks tegelikult olema inimõigus – mitte keelatud emotsioon. Viha ebaõigluse, alatuse, ülekohtu, vägivalla vastu on positiivne emotsioon, mitte negatiivne.
Ärge kuulake, neid, kes ütlevad: jätke emotsioonid kõrvale. Vastupidi: sageli ütleb meile just tunne, mis on hea ja mis on paha, mis on vale ja mis on õige. Aga emotsioon (ka viha) peab meid juhtima mõistlikult tegutsema, mitte rusikahoope jagama. Normaalsel inimesel on tunded ja mõistus tasakaalus. Tunneteta inimene on koletis.
Jah, me elame hullumajas, kust meil ei ole võimalik välja pääseda.
Kõige hullem on see, et need progressistidest fanaatikud ise ei tea, mida nad teevad. Nad kangutavad lahti pandora laeka, see on algus, siit algab lõppematu "areng" – järjekorras tulevad igasugu rikkaliku fantaasia grupikesed, kes hakkavad endale "võrdsust" – tegelikult eesõigusi nõudma.
See saab olema selline segadus, et need aktivistid tulevad kord põlvili konservatiivide juurde (kes on ju nagu ühiskonna selgroog ning jääb ainsana hulluse murdlainetuses püsti) paluma: aidake! aga on üpris kahtlane, kas see on siis enam võimalik. Hambapastat ei saa tuubi sisse tagasi suruda.
Kui uks tehakse lahti, siis trügivad sealt sisse igasugu äärmused, nii tulevad endale võrdsust, vabadust ja vendlust nõudma ka vargad ja mõrtsukad ja vägistajad ja muud vägivallatsejad: ka nemad võivad öelda, et nad on sellistena sündinud, et Jumal on nad selliseks loonud! Ja „kedagi ei jäeta kõrvale", nagu meie seksuaalanarhistid on lubanud.
Aga rahvuskonservatiiv ja traditsioonilise perekonna kaitsja võib võrdsest kohtlemisest ainult unistada. Kui sedagi. Tema jaoks ei ole olemas mingeid inimõigusi.