Eesti rahva ja riigi eest seni seisnud ja edaspidigi seisva erakonna lõhkumise ja halvustamisega ei ehitata uut ja paremat erakonda. Halvast energiast ei sünni iial head asja, kirjutab Malle Pärn.
«Mul on siiralt hea meel, et tekib paljudele inimestele uus rahvuskonservatiivne võimalus poliitiliseks väljenduseks turbulentsetel aegadel, kui sajad liikmed on olnud sunnitud lahkuma oma endisest koduerakonnast,» kinnitas kohtumisest osa võtnud Euroopa Parlamendi liige Jaak Madison. (PM)
Enne valimisi aga ütles ta nõnda: "Mina ei ole mingi poliitiline prostituut, et vahetaks erakonda".
Ma olen alati arvanud, et Madison on andekas müügimees – müügimehena ta ju erakonda tuli, ta pidas isegi sel teemal kena loengu meie esimese valimiskampaania ajal.
Sajad liikmed sunnitud lahkuma?? Kes neid sunnib? Aga ärge sundige!
Ma ei mõista ega iial usalda inimest, kel on siiralt HEA MEEL oma (ema)erakonna lõhkumisest!
Kui palju me suudame ennast kõrvalt vaadata?
Kas Martin Helme on diktaator? Mina ei tea, mina teda küll kuidagi ei saa diktaatoriks pidada. Diktaatorid käituvad teistmoodi, nad on ülbed, rõhutavad enda "kõrgemat seisust" ja teiste alamust, Martin on alati väga lihtne, räägib igaühega, kes tahab temaga rääkida, suurüritustel suhtleb väga paljudega, laseb ennast igaühel, kes seda soovib, pildistada koos temaga. Ja teate, neid soovijaid on alati väga palju!
Minu suhted temaga on väga sõbralikud. Ma olen nii-öelda kolumnist, avaldan aastas kuni 80 artiklit. Usun, et see on minu parim osa poliitikas. Ta ei ole erakonna juhina kunagi, mitte kunagi mulle öelnud, et "kirjuta seda" või "sellest ära mingil juhul kirjuta" või "miks sa ometi sellest kirjutasid".
Vastupidi, Martin on nimetanud mind erakonna südametunnistuseks. Ma ei ole kunagi olnud ei tema ega juhatuse "suuvooder". Minu artiklite aluseks on üldinimlik eetika ja minu elu jooksul kogutud teadmised. Kirjutan neid mõtteid, mida mulle justnagu läkitatakse – noh, ütleme, et universaalsest vaimupangast?
Diktaator?
Minu jaoks on Martin Helme vaieldamatu autoriteet, mulle on alati meeldinud targad inimesed, usun seda, mida tema poliitikast räägib, sest ma ei saa kuidagi pidada ennast poliitilistes teemades temast targemaks, kuulan teda alati huviga ja ei leia eriti põhjust vastuvaidlemiseks. See ei tähenda, et ma alati kõigega nõus olen.
Ja eriti suur pluss on see, et ma saan temast aru, sest ta räägib eesti keeles, mitte udukantseliidis, mida ükski terve mõistusega inimene kuulata ei taha.
Jah, ta on inimene, seega ekslik ja kipub sageli, nagu ometi me kõik, usaldama valesid inimesi, kes erakonnale halba teevad. Küllap on selliseid ka jääjate hulgas.
Pettumine inimestes, keda oled usaldanud, on valus. Aga sellest on võimalik üle saada ja leida asemele uued, väärikamad võitluskaaslased.
Tahaks öelda, et visaku tema pihta kivi see, kes ise on sellest patust puhas! Teised korjaku oma visatud kivid üles ja mingu laiali.
Mõned propagandistid kindlasti ütlevad, et Pärna panegüürika on tellitud või seniilsuse ilming – laske käia, igaüks kommenteerib nähtusi enda
tasandilt. Sapienti sat.
Heakene küll, viissada läks, 9500 on ju alles? Kõik ju ometi ära ei lähe? Ehkki seda loodetakse. Kas EKRE on nii halb, et ta tuleks kindlasti ära hävitada?
Kas laulamegi liberaalidega ühte laulu?
"Uut kaevu te, kallis rahvas, veel niipeagi ei saa, katsuge nüüd ilma veeta hakkama saada, – aga vana hävitame küll ära, mis siis, et vesi kõlbas veel juua." Kas see on teie sõnum, EERK?
Minul ei ole midagi uue konservatiivse erakonna vastu, olen ammugi lootnud, et mõni selline kuskilt esile kerkib. Kõige parem oleks see, kui meil tekiks üks kavalpeade partei, kes liberaalid nende endi vahenditega auku ajaksid ja võimu osavasti üle võtaksid, ilma et rahvas jõuaks neid materdama hakata. Sest rahvale, nagu näha, kangesti meeldivad aina tõstetavad maksud ja üldse on nad nõus ise oma poomisnööri kaasa võtma, kui neid üles puua ähvardatakse.
Miks meil küll selliseid kaval-antsusid ei ole, kes vanapagana osavasti üle kavaldaksid?
Me oleme liiga otsekohesed. Ja ometi ei oska me hinnata teiste otsekohesust. Ega oska me targa ja rumala vahel vahet teha, mesikeelega rumalat kuulatakse rohkem kui otsekohest ja karmilt ausat tarka. Tarkus on meie meelest nagu metsas süüdatud lõke, mida enamus kiiresti kustutama tõttab.
Jah, miks meil seni ei ole õnnestunud veel üht konservatiivset erakonda luua? Kõik senised poolkonservatiivid on liberaalidele alla andnud. Kus meil on see karismaatiline juht, kelle ümber võiks koonduda 10 000 inimest? Madison? Põlluaas? Valge? Kuusik? Ei usu.
Ma tõesti tahaksin neile edu soovida, aga valus okas on hinges.
Miks oli vaja olemasolev ja tegutsev erakond ära lõhkuda, kui eesmärgid ja põhimõtted on tegelikult samad? Kas nad ise saavad kunagi aru, millega nad hakkama said?
Kuusik lükati ette, sest teised kolm ei tahtnud endale võtta seda koormat. Ei taha nad edaspidigi. Liiga mugavad. Niisugust tööd, mida Martin Helme on üle kümne aasta teinud, ei ole neist ükski suuteline tegema. Lihtne on teise tehtud töö üle võtta, eriti veel, kui oled lasknud endast märtri teha.
Aga olemasoleva, AINSA Eesti rahva ja riigi eest seni seisnud ja edaspidigi seisva erakonna lõhkumise ja halvustamisega ei ehitata uut ja paremat erakonda. Halvast energiast ei sünni iial head asja.
EKRE varemetele tahetakse see ehitada, varastades EKRE valijate hääled ja küllap ka põhimõtted ja plaanid, kandes uhkelt märtrikrooni ja jätkates olemasoleva, suure tööga (milles neil endal on ju ka osa) suureks erakonnaks kasvanud organisatsiooni hävitamist?
Ja kuulutades ennast ilmeksimatuks? Demokraatia? Ka demokraatia on teatud mõttes diktatuur, lihtsalt ühe teise poistekamba võim, – ei ole kunagi võimalik kuulata kõiki, teha kõikide tahtmist!
Pessimistlik küsimus: mitu aastat võtab aega see, kui selles uues erakonnas täpselt seesama protsess käärima hakkab, sest ikka tahab keegi teine juhiks saada ja erakonna "taktikat" muuta? Mitu korda me oleme seda näinud? Ime siis, et suur osa rahvast ei taha poliitikast kuuldagi.
Kas ei ole see natuke skisofreeniline? Iseenda vastu ju sellega mässatakse? Iseenda tööd tühistatakse? Iseennast lõhestatakse?
Minul on väga valus, sest ma kaotasin üsna mitu head sõpra. Ma ei saa neid enam usaldada. Aga eks ma olen ennegi sõpru kaotanud. Nii et andke andeks, kui ma olen oma arutelus liiga karm, ma ju ka ekreiit, mul ju ka parketikõlbmatu "retoorika".
Miks ei oleks see grupeering võinud ausalt ja avalikult välja tulla oma plaaniga teha uus erakond, liitlaseks EKRE-e, miks oli vaja EKRE maapõhja manada? EKRE peaks ju ometi olema tulevikus üks (äkki koguni ainuke?) võimalik koostööpartner? Juhul, kui nad Eestile truuks jäävad. EKRE-l on ju raske hakata koostööd tegema erakonna lõhkujatega?
Jaak Valge: «Arvestasime, et kui me esimehe kohta ei saa, siis saame ehk juhatuses ülekaalu. Ja kui seda ka ei saa, siis on võimalik laiemale avalikkusele oma seisukohti tutvustada – et mida meie arvates tuleks muuta. Leidsime, et tuleks teha kriitiline eneseanalüüs ja algatada strateegiline planeerimine.» (PM)
See on ju selge ülestunnistus, et taheti lihtsalt võim erakonnas üle võtta! Nüüd julges Valge selle välja öelda: kui on trumm läinud, siis pole enam põhjust oma eesmärki ilusate sõnadega ehtida? Ja kui see sisemiselt ei õnnestunud, siis mindi meediasse, mis EKRE halvustajate ees loomulikult oma uksed suure õhinaga pärani lõi? Kõik süüdistused olid siis ju õiged? Teiste mahategemisega taheti kiiresti endale suled selga saada?
Ausam oleks olnud ilma konfliktita lahkuda ja hakata oma erakonda looma, siis ma usuksin nende siiraid kavatsusi. Nüüd ei usu. Nende eesmärk oligi Helmed alatult kukutada.
Kuusik ei oleks iialgi saanud Helmest rohkem hääli. Poliitiliselt oli trio tegevus üsna saamatu. Nad ei saanud hakkama sellega, mida (öeldavasti) teha tahtsid. Ja neil vedas, et juhatus viskas nad välja, nõnda said nad paljude silmis märtriteks. Ise ei olnud nad nõus lahkuma. Siis ei oleks nad ju saanud nii palju tähelepanu.
Paljud peavad neid aga reeturiteks.
Sõbrad, tehke siis ometi kriitiline eneseanalüüs ka enda käitumise kohta? Plussid, miinused, mida tahtsite ja mida saavutasite?
Ma ei ütle, et minul on õigus, et just nii see oli, aga see on üks võimalik vaatepunkt ja ma ei usu, et mina olen ainuke, kes niimoodi mõtleb.
«Teod on need, mis peavad hakkama kõnelema,» rõhutas Kuusik. (PM)
Mul on aias palju tigusid, nad ei kõnele minuga üldse. Ootame siis, millal EERKi teod kõnelema hakkavad. Kolme aasta pärast? Kümne? Kas Eestis on siis üldse midagi veel alles? Kui ei ole, siis võite oma lapselastele öelda, et ka teie aitasite oma isamaa haua peale mulda loopida.
Kui juba sõnastus on nii saamatu, mida siis veel edasiselt tegevuselt oodata? Heidetakse teistele ette vigu, aga enda kohta arvatakse, et "meie oleme need õiged".
Kuidas te saate olla kindlad, et teie tee on õige ja et eesti rahvas teid kohe usaldab? Nad on näinud mitmeid erakonnakesi sündimas ja suremas.
Ma ei räägiks selliseid valusaid mõtteid avalikult, kui need lõhkujad ise ei oleks nii suurteks EKRE-vaenuliku meedia lemmikuteks hakanud.
Mina tahaksin hoopis öelda nagu papa Jannsen kunagi: Oh lapsed, ärge riielge!
Ma nii väga tahaksin, et me suudaksime oma erimeelsused rahumeelselt ja omavahel ära lahendada!
Üldse tundub mulle, et ma ei taha enam poliitikas osaleda. Kui niimoodi oma seniseid võitluskaaslasi rapitakse, siis on tegemist ebaausa ja üsna räpase aktivismiga.
Äkki poliitikat ei saagi puhaste kätega teha? Äkki saabki seal kuskile pürgida ja midagi ära teha ainult üle teiste laipade ronides?
Hoiatuseks lahkujatele tahaks veel öelda, et vaadake hoolega, kes teid kiidavad…
Näide:
Postimees: Evelyn Sepp "EKREst pungunud uus erakond saab kiiresti jalad alla" .
Mind teeks selline kiitja küll ettevaatlikuks. Koguni ehmataks.