Ideaaliks on meie oma riik, meie rahva riik – tark rahvas, kellest valitsus peab lugu, targa valitsusega, kellest rahvas peab lugu, kirjutab Malle Pärn.
Elu on muutumine, liikuv protsess. Seda võib näha looduses. Üks ja seesama paik on erinev suvel ja sügisel, kevadel ja talvel, päikese käes ja vihma käes. Täna ja aasta pärast. Miski ei püsi muutumatuna, koguni mitte kivid. Sammal kasvab peale, tükid murenevad küljest, vesi lihvib nurgad ümmarguseks. Miski kasvab ja miski kahaneb, või kaob sootuks.
Liikumisel on alati suund. Kuhu poole me liigume? Mille poole? Milleks? Miks just sinnapoole? Mis on see jõud või vägi, mis meid selles suunas liigutab? Mida me pühaks peame? Kui palju meid on, kes selles suunas liikuda tahaksid?
Muutumine võib toimuda nii hea kui ka halva suunas. Nii ilusa kui inetu suunas. Inimese käitumine võib olla kord arukas, kord rumal.
Muutumine võib olla ka neutraalne, et üks olukord muutub teiseks, aga keegi selle läbi ei kannata. Ja keegi õieti kasu ka ei saa. Võib aga olla ka nii, et hea muutub halvaks. Või halb heaks?
Muutumine võib olla pikaajaline, peaaegu inimsilmale tabamatu, aga võib ka toimuda ainsa hetkega, täiesti ootamatult.
Kuna elu on muutumine, siis on alati lootust, et halb võib muutuda heaks. Samuti on põhjust karta, et hea võib halvaks muutuda.
Mingil määral on muutumised inimeste elus inimestest sõltuvad. Need, mis ei sünni looduses loomulikul teel või katastroofide tõttu.
Tavaliselt tingib selliseid muutusi mingi olulise vähemusgrupi tegevus. Vähemusele on antud võim ja võimalus kaasinimeste elu muuta. Ent selle tegevuse tagajärgi, vilju peavad maitsma kõik, või vähemalt enamik inimesi.
Sellepärast peaks see vähemus, kellest muutused sõltuvad, olema enamusest arukam. Kusjuures "arukas" ei tähenda "kaval" ega "osav", "arukus" tähendab tarkust, ettenägelikkust, tervet mõistust, tegelikkusega arvestamist. Vastutustunnet.
Ühise hüve eelistamist isiklikule. See peaks olema demokraatia alus.
Mitte valelik loosung, et "kõik on võrdsed", vaid tegelikult eksisteeriv põhimõte, et kõik on võrdselt olulised, võrdselt väärtuslikud, võrdselt arvestatavad.
Ja et kõigile võrdselt kehtivad elementaarsed inimõigused.
Aga lolli ei tohi kuulutada "võrdseks" targaga, andetut andekaga, ebaausat ausaga, vägivaldset rahumeelsega, roppu viisakaga, labast kultuursega, seaduskuulekat terroristliku äärmuslasega.
Just seda meil tänapäeval ju tehakse, meil nõuavad isekalt endale "võrdseid" õigusi, tegelikult ju eriõigusi – just need lollid, ebaausad, andetud, vägivaldsed ja labased äärmuslased. Ilma ise midagi selle eest ühiskonnale vastu andmata!
Vastupidi: nad halvustavad maani maha kõik need inimesed, kes ei ole nõus andma neile ühiskonnas eriõigusi.
Tõsi, iga inimene, kes on maailma sündinud, väärib inimlikku elu. Vähemalt siis, kui ta ise seda soovib, seda vabatahtlikult kõrvale ei heida.
Aga inimlik elu ei tähenda seda, et kultuur ja normaalsed inimsuhted ära kustutatakse ja võim rumalate ja isekate inimeste kätte antakse. Sellise võimu all ei ole mitte kellelgi enam inimlikku elu.
See, kes teistele kurja tehes või teisi oma huvides ära kasutades ainult oma elujärge parandada tahab, on selle inimliku võimaluse kõrvale heitnud. Kurjategija, oma võimu kuritarvitaja elu ei ole inimlik elu.
Inimõigused kehtivad nendele, kes ise teiste inimõigusi ei riku! Sellega peavad arvestama ka need, kellele on antud võimu ja raha rohkem kui teistele. Nemad peavad olema eriti hoolikad jälgima, et nad ei rikuks nende tegevusest sõltuvate kodanike inimõigusi.
Inimõigusi õiges, klassikalises mõttes, mitte tänapäeva kohustusliku ideoloogia kuritegelikke väljamõeldisi. Iga inimese või grupikese isekas soov või iha ei ole inimõigus. Inimeste jaotamine liikidesse suguelu järgi ei ole inimõigus, see on nende inimeste alandamine.
Elu peaks olema liikumine teatud kindlas suunas, mitte edasi-tagasi, mitte kaootiliselt siia ja sinna, mitte sihitu ekslemine ja sekeldamine. Ent seda ta vist küll sageli kipub olema?
Poliitik, kes enamusega arvestamata kasutab oma võimu selleks, et mingi eelistatud vähemuse heaolu kindlustada, on demokraatia tingimustes kurjategija.
Elus, ühiskonnas, niisama nagu looduseski, on olemas omad seadused. Neid ei saa kõrvale heita ega oma suva järgi muuta.
Kasvamine vajab aega ja hoolt. Mitte absurdseid käsklusi ja utoopilisi plaaninguid!
Kui me sõna "demokraatia" meie keelde tõlgime, siis saame sellise ühiskonnakorra, kus võim on rahva käes.
Võim ei ole kunagi teenri käes, vaid ikka isanda käes, seega rahva heaolu korraldamine, rahva (isanda!) TEENIMINE on rahva teenrite jaoks esmane ülesanne.
Halastamatu röövimise ja mingi ühe kitsa ideoloogia surve tingimustes on "demokraatia" vaid sõnakõlks, enamasti rahva petmiseks tarvitatav. Kapitalismi tingimustes allub võim alati rahale. Sest võim vajab raha. Ja raha vajab võimu.
Aga elu on muutumine. Usun, et vähemalt teoreetiliselt ei väida keegi sellele vastu. See annab meile kõigile lootuse, et ka meie riik võiks kunagi teistsugune olla.
Meie oma riik, meie rahva riik. Tark rahvas, kellest valitsus peab lugu, targa valitsusega, kellest rahvas peab lugu.
Usun, et see on praegu väga paljude inimeste unistus.