Vähemus, kellest muutused sõltuvad, peaks olema enamusest arukam. Kusjuures "arukas" ei tähenda "kaval" ega "osav", "arukus" tähendab tarkust, ettenägelikkust, tervet mõistust, tegelikkusega arvestamist ja vastutustunnet, kirjutab Malle Pärn.
Elu on muutumine, liikuv protsess. Seda võib näha looduses. Üks ja seesama paik on erinev suvel ja sügisel, kevadel ja talvel, päikese käes ja vihma käes. Täna ja aasta pärast.
Miski ei püsi muutumatuna, koguni mitte kivid. Sammal kasvab peale, tükid murenevad küljest, vesi lihvib nurgad ümmarguseks.
Liikumisel on alati suund. Kuhu poole me liigume? Mille poole? Milleks? Miks just sinnapoole? Mis on see jõud või vägi, mis meid selles suunas liigutab? Mida me pühaks peame? Kui palju meid on, kes selles suunas liikuda tahaksid?
Muutumine võib toimuda nii hea kui ka halva suunas.
Muutumine võib olla ka neutraalne. Üks olukord muutub teiseks, aga keegi selle läbi ei kannata. Ja keegi õieti kasu ka ei saa.
Muutumine võib olla pikaajaline, peaaegu inimsilmale tabamatu, aga võib ka toimuda ainsa hetkega, täiesti ootamatult.
Kuna elu on muutumine, siis on alati lootust, et halb võib heaks muutuda. Samuti on põhjust karta, et hea võib halvaks muutuda.
Muutumised inimeste elus on enamasti ka inimestest sõltuvad. Need, mis ei sünni looduses loomulikul teel või katastroofide tõttu.
Tavaliselt tingib selliseid muutusi mingi aktiivselt oma isiklikest huvidest lähtuva vähemusgrupi tegevus. Vähemusele on antud võim ja võimalus kaasinimeste elu muuta. Ent selle tegevuse tagajärgi, vilju peavad maitsma kõik või vähemalt enamik inimesi.
Sellepärast peaks see vähemus, kellest muutused sõltuvad, olema enamusest arukam. Kusjuures "arukas" ei tähenda "kaval" ega "osav", "arukus" tähendab tarkust, ettenägelikkust, tervet mõistust, tegelikkusega arvestamist. Vastutustunnet.
Ühise hüve eelistamist isiklikule. See peaks olema demokraatia alus.
Mitte valelik loosung, et "kõik on võrdsed", mille varjus tegelikult jagatakse inimesed „eliidiks" ja paariateks, vaid tegelikult eksisteeriv põhimõte, et kõik on võrdselt olulised, võrdselt väärtuslikud, võrdselt arvestatavad.
Iga inimene, kes on maailma sündinud, väärib inimlikku elu. Vähemalt siis, kui ta ise seda soovib, seda vabatahtlikult kõrvale ei heida.
See, kes teistele kurja tehes või teisi oma huvides ära kasutades ainult oma elujärge parandada tahab, on selle inimliku võimaluse kõrvale heitnud. Kurjategija elu ei ole inimlik elu.
Inimõigused kehtivad nendele, kes ise teiste inimõigusi ei riku! Sellega peavad arvestama ka need, kellele on antud võimu ja raha rohkem kui teistele. Nemad peavad olema eriti hoolikad jälgima, et nad ei rikuks nende tegevusest sõltuvate kodanike inimõigusi.
Inimõigusi õiges, klassikalises mõttes, mitte tänapäeva kohustuslike ideoloogiate hullumeelseid väljamõeldisi. Iga inimese või grupikese isekas soov või iha ei ole inimõigus.
Elu peaks olema liikumine teatud kindlas suunas, mitte edasi-tagasi, mitte kaootiliselt siia ja sinna, mitte sihitu ekslemine ja sekeldamine. Ent seda ta vist küll sageli kipub olema?
Poliitik, kes enamusega arvestamata kasutab oma võimu selleks, et mingi eelistatud vähemuse isekaid soove täita, on demokraatia tingimustes kurjategija ja on ära teeninud karistuse.
Elus, ühiskonnas, niisama nagu looduseski, on olemas omad seadused. Neid ei saa kõrvale heita ega oma suva järgi muuta.
Kasvamine vajab aega ja hoolt. Mitte absurdseid käsklusi ja utoopilisi plaaninguid!
Kui me sõna "demokraatia" meie keelde tõlgime, siis saame sellise ühiskonnakorra, kus võim on rahva käes, – see peaks tähendama, et võim teenib rahvast.
Võim ei ole kunagi orja käes, vaid ikka isanda käes, seega rahva heaolu korraldamine, rahva teenimine on rahva teenrite jaoks esmane ülesanne!
Halastamatu kapitalismi ja mingi kitsa ideoloogia vägivaldse surve tingimustes on "demokraatia" vaid sõnakõlks, enamasti rahva petmiseks tarvitatav. Valelik silt.
Kapitalismi tingimustes allub võim alati rahale. Sest võim vajab raha. Ja raha vajab võimu.
Aga elu on muutumine. Usun, et vähemalt teoreetiliselt ei väida keegi sellele vastu. See annab meile kõigile lootuse, et ka meie riik võiks kunagi teistsugune olla.
Meie oma riik, meie rahva riik. Tark rahvas, kellest valitsus peab lugu, targa valitsusega, kellest rahvas peab lugu.
Usun, et see on meie praeguses pimeduses väga paljude inimeste unistus.