Enam ei saa jagada poliitikuid liberaalseteks ja konservatiivseteks, õige jaotus tänapäeval oleks: totalitaarid ja demokraadid. Või globalistid ja rahvusriiklased. Või euroliitikud ja isamaalased. Missugune tervemõistuslik inimene valiks nende hulgast totalitaari, globalisti või euroliitiku, küsib teoloog Malle Pärn.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on loodud nimme ja otseselt ennast liberaalideks nimetavatele totalitaaridele vastandiks, selleks, et peatada meie riigivankri veeretamine kuristikku.
Tegelikult tuleks praegu kõik senised jagamised ja määratlused – nii vasak-parem kui liberaal-konservatiiv, äärmustest rääkimata – prügikasti visata ja alustada otsast peale. Uute, objektiivsete analüüside põhjal tuleks ausalt panna paika see pollitilne spekter, mis tänapäeva maailmas (ja ka meil) toimib.
Enam ei saa jagada poliitikuid liberaalseteks ja konservatiivseteks, õige jaotus tänapäeval oleks: totalitaarid ja demokraadid. Või globalistid ja rahvusriiklased.
Ausus on muidugi selline kategooria, mis ilmselgelt tänapäeva "liberaalsete väärtuste" hulka ei kuulu, seda on igal sammul näha. Aga rahval on õigus ja koguni kohustus seda oma juhtidelt NÕUDA. Neid kasvõi vägisi mingiteski normaalsuse piirides hoida. Rahvas ei tohi uskuda ja toetada totalitaarsete karjääripoliitikute valesid!
Me peame ükskord ometi hakkama inimeste tegusid, sündmusi ja nähtusi õigete nimedega nimetama!
Ei ole olemas "liberaalset" demokraatiat! Kui oleks, siis peaks ju olema ka "konservatiivne" demokraatia, ja iga riik võiks valida, kumba ta eelistab?
Demokraatia on poliitiline süsteem, mis põhineb mõistlikel dialoogidel ja kompromissidel. Demokraatia on erinevate poliitiliste vaadetega inimeste KOOSTÖÖ, mitte verine võitlus teistsuguste vaadetega inimeste vastu. Meie liberaalid võitlevad konservatiivide vastu. Elu ja surma peale!
Seega, nad ei ole tegelikult liberaalid, sest liberaal peaks võrdselt kaitsma kõikide õigusi ja vabadusi. Ka konservatiivid ei ole ju enam konservatiivid, vaid pigem täidavad liberaalidest tühjaksjäänud kohta ühiskonnas: nemad austavad tõepoolest võrdseid õigusi ja vabadusi – kõikidele. Loomulikult eelistades meie riigi põlisrahvust, oma kodanikke.
Enam ei saa jagada poliitikuid liberaalseteks ja konservatiivseteks, õige jaotus tänapäeval oleks: totalitaarid ja demokraadid. Või globalistid ja rahvusriiklased. Või euroliitikud ja isamaalased.
Missugune tervemõistuslik inimene valiks nende hulgast totalitaari, globalisti või euroliitiku?
Sellepärast nad ju valetavadki ennast liberaalideks!
Tänapäeva liberaal (loe: võltsliberaal) tahab kõik inimesed allutada – oma (või oma isandate) ideoloogiale, mingitele uutele moevooludele, trendidele, kveerteooriatele – teatud väikeste gruppide isekatele ihadele ja soovidele, oma narratiivile. Loodusseadused tema jaoks ei kehti, tema tahab jõed tagurpidi voolama panna. Ja talle ei lähe korda see, et see pole pärismaailmas üldse võimalik, et tema soovid saavad täituda ainult tema ettekujutustes, tema enda loodud muinasjutus.
Konservatiivne, alalhoidlik, mõistlik maailmavaade hakkab sellele anarhiale vastu, püüab alles hoida kogu seda õhustikku, kogu seda tohutut kultuuri ja teadmiste varamut, mida inimkond on väärtuslikuks ja ühiskonna normaalse eksistentsi jaoks vältimatult vajalikuks pidanud sadu või tuhandeid aastaid.
Nii et igaüks, kes võltsliberaalsele hullusele vastu hakkab, on tänapäeval konservatiiv. Teda huvitab tema enda, tema perekonna, tema lastelaste ja kogu rahvuse allesjäämine. Ta ei nõustu oma rahvusliku kultuuri lagastamisega ja oma kodu uste avamisega igale suvalisele sissetungijale.
Konservatiivi huvitab tõde ja päris elu, mitte väljamõeldud moodne liberaal-totalitaar-virtuaalnarratiiv.
Konservatiivne maailmavaade on nagu klassikaline muusika, igasugune pop võib ju ka kena olla, aga ilma klassikalise muusikata me üldse ei teaks, mis on muusika.
Kuna me elame praegu üsna raevuka sõja tingimustes, siis see ongi kõige olulisem osa konservatiivsest maailmavaatest: me tahame rahvusena, inimestena ELLU JÄÄDA, selle maa oma lastelastele alles hoida, ilusana, väärikana, turvalisena, loomulikult arenevana. Me peame hindama seda, mis maailmas toimub, adekvaatselt, ja inimkonna saatanlikule ärahävitamisele vastu hakkama.
See, mida meil nimetatakse (paljude poolt ihaldatud) "liberaalseks demokraatiaks", on ju tegelikult võltsliberalismi diktatuur, mis iga teisitimõtleja sildistab vastaseks või foobiks ja tahab teda vaikima sundida, mis tahab endale, oma kveer-ideoloogia hullusele allutada kõik rahvad.
Konservatiiv teab, mis on väärtus – liberaalid ei tea, nende jaoks on väärtus põhimõtteliselt ju ülemuse käsk, kõik, mille isand kuulutab väärtuseks, seda nad tõttavad kaitsma ja kõigile peale suruma, selle käsu vastaseid tõttavad nad halastamatult materdama. Kuna nende teooriatel pole tegelikku teaduslikku alust, siis ei oska nad kriitikale vastata mõistlike argumentidega, nad lihtsalt kleebivad vastastele peale inetud sildid, mida isand neile rohkesti jagab. Paljuke nad oma tegevusest sisuliselt aru saavad? Nad on ju nagu programmeeritud robotid.
Ma nimetan mõned ühiskondlikud väärtused, millest konservatiiv ei saa loobuda:
õiged terminid aus suhtlemine terve mõistus haritus, mis avardab inimese mõtlemisvõimet kultuurne kultuur kristlik eetika armastusel põhinev traditsiooniline perekond oma rahvuse hindamine kaasinimesest lugupidamine vastastikune usaldus puhas eesti keel, mitte kantseliit ega poliitdemagoogia
Ühised väärtused liidavad inimesi, panevad nad ühiselt ja harmooniliselt koos tegutsema. Väärtuseks ei saa kuulutada seda, mis inimesed tülli ajab või vastandlikeks omavahel võitlevateks gruppideks jaotab.
"Võrdne kohtlemine" ei ole iseenesest väärtus ega võrdu õiglusega. Ei saa võrdselt kohelda kolmanda klassi kahemeest ja keemiaprofessorit, või seaduskuulekat kodanikku ja paadunud kurjategijat.
Liberaalid räägivad aina avatusest ja sallivusest kui liberaalsetest väärtustest, aga avatus ja sallivus ei ole väärtused, need on lihtsalt kirjeldavad terminid!
Sallivus mingi halva nähtuse suhtes ning lihtsameelne avatus millelegi halvale või kahjulikule võib olla ühiskonnale äärmiselt hukutav! Väärtus on see, mis on alati väärtus, igasugustes tingimustes!
Klassikalises mõttes olen mina ilmselt pigem liberaal, ma hindan iga mõistliku, oma tegude eest vastutava inimese isikuvabadust.
Konservatiiv olen ma sellepärast, et võltsliberaalide hävitustööle on kiiresti vaja vastu hakata!
Mõõdukat, humanistlikku liberalismi enam ei ole. Liberaalid on vindi üle keeranud. Nad on isiku vabaduste kaitsmiselt üle läinud nende vabaduste hävitamisele. Ja kui ma iga oma nahapooriga sellele hävitavale ja kohutavalt valelikule võltsliberalismile vastu hakkan, siis ma ju olengi juba konservatiiv. Nagu Hamlet ütleb: maailm liigestest on lahti, neetud rist – et minult nõuab paikapanemist!
Terve mõistusega inimene ei saa tänapäeval kohe kuidagi olla konservatiivide vastaspoolel.