Riigikogule ja valitsusele võiks korraldada usu elementaarkursused, sest me peaksime võtma kursi kultuuri taastamisele, leiab Malle Pärn.
Ütlen sissejuhatuseks nendele, kes ei hooli vaimsest maailmast ja igat usuteemalist kirjutist tühipaljaks usupropagandaks nimetavad. See kirjutis EI OLE usupropaganda, see on ühe vaba riigi kodaniku tagasihoidlik arvamus, mille avaldamine ei ole demokraatlikus riigis keelatud. Meile ju aina räägitakse, et Eesti on vaba riik ja meie oleme vabad kodanikud.
Ka räägitakse meile, et meil koheldakse kõiki kodanikke võrdselt. See tähendab ju, et ka ristiinimestel on õigus vabalt ja avalikult rääkida ja kirjutada sellest, missugusena tema seda maailma näeb ja mis temale meie ühiskonnaelus väärana või lausa kahjulikuna tundub. Kellel seda liiga valus on lugeda, see ärgu lugegu. Aga ärgu ka nõudku selle ärakeelamist. Usklikul võib ju ka valus olla lugeda ateistide võhiklikke halvustusi enda kohta.
Niisiis, mis on halba selles, mida ainsa usuna maailmas pakub ristiusk: andestust ja halastust eksijale, toetust nõrgale, lunastust isegi mõistmatule, ning isegi kõige raskemas olukorras lootust kõigeväelise ja täiusliku Looja vaimu abile?
Mis on halba selles, kui inimene mõttetu kruvikese seisusest väärikaks ja vastututundeliseks vaimseks olendiks tõstetakse? Ahvist arenenud looma tasandilt kõigeväelise ja täiusliku Jumala lapse tasandile?
Tõsi, eks kiriku tegevuseski on läbi ajaloo olnud positiivse kõrval ka negatiivset, nagu ikka kõiges selles, mida inimesed siin maailmas teevad. Sest keegi meist ei ole täiuslik. Ka kirik on eksinud ja eksib veel. Ka kristlane eksib, aga mitte sellepärast, et ta kristlane on, vaid sellepärast, et ta inimene on.
Pole mitte ühtegi halba asja maailmas, mida keegi oleks teinud ainult sellepärast, et ta kristlane on. Alati on tegemist inimlike puudustega, kas rumaluse, uhkuse, ahnuse, kadeduse, õeluse või mõne muu pahe mõju all olemisega, või kujundlikult öeldes: kurja tehakse siis, kui kuri vaim on pääsenud inimest kiusama ja ta on sellele alla andnud.
Arukas kriitik kritiseerib ikka üksnes seda, mis on negatiivne ja toetab seda, mis on positiivne. Mingi nähtuse üleüldine mõistmatu mahategemine ei ole kriitika.
Meie inimestele on vaja ennekõike selgeks teha, et vaimne elusfäär eksisteerib niisama realistlikult kui bioloogiline, füüsiline ja sotsiaalne. Et usk kõrgemasse vaimusse on mõistusega inimese elu loomulik ja hädavajalik komponent. Ja seda peaksid kõik vaimse maailmaga suhtlejad tegema üheskoos, mitte haukuma üksteise peale nagu mõistmatud koerad.
Usuvabadus tähendab ka iga kodaniku õigust usu kohta teadmisi saada, ning eelkõige usu kohta valeinformatsiooni avaliku levitamise keelamist. Riigil on lausa kohustus selle eest hoolitseda ja usklikke inimesi asjatundmatute halvustajate eest kaitsta.
Usuvabadus tähendab seda, et teiste inimeste usku ei tohi avalikult halvustada ja laimata. Kriitikaks saab nimetada üksnes asjatundlikku konkreetset analüüsi, mitte lihtviisilist halvustamist või naeruvääristamist või usklike inimeste alandamist. Kriitik peab tundma seda ala, mida ta kritiseerib, paremini kui praktikud.
Ateistid kõnelgu ateismist, millesse nad usuvad, mitte kristlusest, millesse nad ei usu. Sest millesse sa ei usu, seda sa ju ka ei tunne. Niisamuti kõik teised usundid. Igaüks kõnelgu oma usust ja jätku teised rahule. Niisiis, kristlusest kõnelgu kristlased ise, mitte selle vihkajad. Nagu füüsikast tohib kirjutada ikka see, kes on seda korralikult õppinud ja ise ka usub, et see, mida ta räägib, on tõsi.
Mis siis ateisti häirib kristlikus palves? Kas see, et palutakse oma tegutsemisele kõrgema Vaimu õnnistust ja juhatust, et kõik toimuks õiglaselt ja arukalt? Kas see, et kuulajaidki püütakse palve läbi mõjutada mõtlema ja tegema head, hoolima oma kaasinimestest, kelle huvides ju ometi ka parteid (ja valitsus) üldse peaks tegutsema? Kas häirib teda see, et talle tuletatakse meelde inimese inimlikke kohustusi, vastutust Jumala ees ja hindamatut väärtust?
Kristlike põhimõtete ja õpetuste kahjulikkust rahvale ja üksikinimesele ei ole veel ükski ateist ega maausuline suutnud oma ajakirjanduslikes kallaletungides ära tõestada, sest kõik nad on kirjeldanud üksnes oma isiklikke emotsioone ja ettekujutusi. Nad kinnitavad vaid, et nemad ei usu "seda jama" ja sellepärast ei taha nad ka, et teised sellesse usuksid. Tüüpiline mõte on: "Minule ei meeldi ristiusk, järelikult ei vaja seda ka rahvas."
Uskuda tuleb arukaid inimesi, mitte rumalaid.
Loomulikult ohustab ristiusk üle laipade karjääritegemist, rahva röövimist ja rõhumist, liigkasuvõtmist, kuritegelikku konkurentsi, ülemõistuse rikkuste kokkuahnitsemist, liiga suuri varanduslikke ja seisuste vahesid, kuna need rikuvad just nende aktiivsete tegijate vaimset ja hingelist tervist. Ja oma rahvuse põlgamist.
Ristiusk on alati vaeste ja nõrkade poolel, meie valitsev ideoloogia aga ülistab kiiret rikastumist ja nõrkade karistamatut kõrvaletõrjumist.
Nimetagem asju õigete nimedega, sõbrad!
Kiriku ja riigi lahusus tähendab seda, et riik ei tohi kirikut valitseda ja kirik ei tohi riiki valitseda. Kiriku ja riigi lahusus ei tähenda seda, et me kusagil valju häälega usust kõnelda ei tohi ja kui kõneleme, siis peame tingimata kohe rääkima ka kõikidest teistest usunditest. Usuõpetus võiks olla see pind, kus kirik ja riik saaksid teha koostööd.
Ikkagi tahaks teada, mis konkreetselt on ristiusus meie rahvale nii õudselt halb ja kahjulik, et teda tuleb ristiusu "pealetungi" eest kaitsta? Keegi seda ju tegelikult välja öelnud ei ole?
Usuõpetust nimetatakse usupropagandaks. Äkki on siis terve kooliharidus ühtekokku üks suur propaganda? Ja isegi kui see on usupropaganda, siis miks kõike muud tohib propageerida, aga usku ei tohi? Miks tohib lastele koolis rääkida, et nad ei ole enam poisid ja tüdrukud, et nüüd võib igaüks endale meeldiva soovariandi välja mõelda? Aga usku sellesse, et me oleme Jumala näo järgi loodud väärikad ja vastutustundlikud olendid – seda ei tohi me mitte lastele rääkida?
Miks tohib inimest alandada, aga ülendada ei tohi?
Usuõpetuse kohustuslikuks tegemiseks ei ole meie riik muidugi veel valmis. Selleks on vaja palju õppida. Aga valikainena võiks see tõesti juba kõigis koolides olla. Paraku oleme liiga kaua logelnud, ammu oleks pidanud olema usuõpetuse teaduskond kõrgkoolides, kus valmistatakse ette tulevasi koolmeistreid. Me oleme küll vaielnud selle teema üle, aga pole riiklikult midagi ette võtnud. See on haridusministeeriumi tegemata töö.
Päevalehtedes võiks laupäeviti olla religioonilehekülg või lausa vaheleht. Ajalehed võiksid võtta tööle religioonitoimetajad, kes oleks vastava haridusega, et ära hoida asjatundmatute rumaluste avaldamist, mida praegu piisavalt sageli esineb.
Sellest võiks alustada meie ühiskondlikku usuõpetuse kursust. Samuti tuleks taastada kristlikud saated televisioonis. Kindlasti tuleks korraldada usu elementaarkursused riigikogule ja valitsusele. Me peaksime võtma kursi kultuuri taastamisele.
See ei tähenda sundristiusustamist, kes ei taha uskuda, ärgu uskugu, aga arvestagu, et ka teistsuguse maailmavaatega inimesed on "samapalju inimesed".