Isamaa tunnistas oma valikuga, et neid ei ole reffidest eraldi üldse asja. Või on nad ise ka üleni toiduahelas sees alluvana, kirjutab Malle Pärn.
Lugesin värsket uudist: "Isamaa tegi Reformierakonnale ettepaneku Tartu võimuliidu loomiseks."
Einoh, kõigepealt hakkasin ma lihtsalt kõva häälega naerma.
Isamaa loosung oli ju: "Tartu vajab muutust!" Tõnis Lukas käis Tartu platsidel rahvalt küsimas: "Mida on Tartus vaja muuta?"
Kindlasti ütlesid paljud, keda ta küsitles, et reffid tuleb võimu juurest minema ajada.
Aga naeratuste nädalad said otsa, nüüd, rahvas, algab räpane argipäev, ja teie tahtmised enam poliitikuid ei huvita. Andsite oma hääled ära, ja algoritmid aitasid kõvasti kaasa.
Jah, võib ju naerda, ent tegelikult on õudselt kurb.
Esmaspäeval Isamaa esindajatega kohtumas käies püüdsin neid korraks võtta puhta lehena. Et äkki tõesti on ime sündinud ja südametunnistus ärganud?
Tõnis Lukas ja Kaspar Kokk olid kohale kutsunud ka uue volikogu liikme Joel Luhametsa, ilmselt, et oma mahamängitud mainet päästa. Ja natukeseks ajaks see vähemalt minule ka nõnda mõjus.
Ma olen alati olnud valmis uskuma, et seni halvasti käitunud inimene võib muutuda, targemaks saada, oma südametunnistust kuulata ja nii edasi. Mina tahan inimestest lugu pidada. Enamasti olen muidugi pidanud pettuma, sest hunt vaatab ikka metsa poole.
Nii ma pärast hakkasingi mõtlema: aga kui palju neid mehi usaldada võib? Äkki on kogu see niinimetatud valimisvõitki vaid kokkumäng reffidega, nemad ju jagavad varrukast neid e-hääli, mida ka Isamaal oli kahtlaselt palju.
Ja selguski kohe: ei või neid üldse usaldada. Iialgi. Valetavad nagu refidki. Ja teevad nende tahtmist. Nad ei tahagi ilma nendeta hakkama saada. Vestlused teistega olid vaid lõbus näitemäng.
Aga tegelikult on see hea, et nad meid koalitsiooni ei kutsunud. Oleks olnud raske nendega koos töötada. Kui iga hetk ootad, et võid noa selga saada.
Ja opositsioonis on praegusel ajal ohutum olla: ei pea vastutama igasugu eelmiste valitsuste algatatud ja kinnitatud idiootsuste eest. Eesti hävitamise eest. Opositsioonis on võimalik vähemalt sellele vastu hääletada.
Isamaa tunnistas aga oma valikuga, et neid ei ole (reffidest eraldi) üldse asja. Või on nad ise ka üleni toiduahelas sees. Alluvana, mitte bossina. Mugav ju? Rahvale sai lubatud muutusi ainult selleks, et hääli välja petta.
Kaks noort inimest on kuulutanud vastupidiseid põhimõtteid, mis nendest saab? Tere tulemast neile siis opositsiooni! Koos meiega häirima võltsliberaalide harmoonilist vaikelu.
Üks lõbus lugu ka kampaania ajast:
Ühel linnapeakandidaatide debatil paluti igaühel kirjeldada, milline oleks Tartu siis, kui võidab konkurent, kes tema kõrval istub. Kristina Kallase kõrval istus Merike Lumi, ja Kristina ütles: "Noh, EKRE paneb kõik naised sünnitama… " – mille peale Merike vastas: "jah, EKRE paneb naised sünnitama, mitte mehed…" (Naer saalis.)
Minu kommentaar: aga kas pole see hästi öeldud?
See on lausa parim kiitus! Keegi ei saa naisi "panna" sünnitama, vägisi, – aga nad hakkavad ju ise vabatahtlikult lapsi sünnitama siis, kui elu hakkab nähtavalt paremaks minema!
Järelikult ütles Kristina (kogemata, tahtes ilmselt halvasti öelda) ausalt välja, et elu saab meil paremaks minna ainult EKRE juhtimisel! Aitäh, Kristina!
Elagu EKRE!
Paljud inimesed ei käi valimas ega taha poliitikast midagi kuulda. Ma tahaksin olla nende hulgas, sest ma vihkan karjääripoliitikute valetamisi ja mahhinatsioone ja eriti nende tühje ja rumalaid kõnesid.
Aga ma ei saa.
Elus ei saa alati teha seda, mida sa tahad teha. Elu seab meile ette olukordi, millele me peame reageerima. Näiteks: ei lähe me lumetormi kätte ju bikiinides? Et olen põhimõtteliselt lumetormi vastu ja seepärast ei riietu sellele vastavalt, ei anna alla? Ja olen uhke oma põhimõttekindluse üle?
Nad tahavad segamatult ja rahus elada, oma toimetusi teha, ärgu keegi neid tülitagu oma poliitikaga. Aga kui meie riik ja meie rahva tulevik on ohus?
Jah, meie valimised on suurpettus, aga mida me veel saame teha? Me saaksime minna õigel päeval valima ja hääletama ainsa erakonna poolt, kes Eesti tulevikust veel hoolib. Me saaksime minna tänavatele ja nõuda valimispettuste lõpetamist! Vähemalt ausaid valimisi!
Kas me lasemegi siis oma riigi ja rahva ära hävitada, ja vaatame "tarkade" nägudega kõrvalt? Ometi ei ole meil nii tarku inimesi, kes oskaksid sellest rumalusest targalt välja pääseda? Rabeleme jah nagu kammitsas hobused, aga mida siis teha?
Öelge ometi, kui te ikka olete nii kangesti targad?