Foto: Veiko Vihuri

Kas tõesti keegi veel arvab, et kompromiss revolutsionääridega on võimalik? Et nõustume kodurahu huvides näiteks kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisega, aga ei nõustu „abieluvõrdsusega“, küsib kolumnist Veiko Vihuri, osutades asjaolule, et revolutsionääri jaoks kestab võitlus senikaua, kuni „õiglus“ on kehtima pandud.

Abielureferendumi vastased süüdistavad kavandatava rahvahääletuse pooldajaid ühiskonna lõhestamises. Koroonapandeemia ajal ei tohiks tegeleda kõrvaliste küsimustega, leiavad nad. Meenutagem, et algselt pidi rahvahääletus toimuma järgmisel sügisel koos kohalike valimistega. Toona rääkisid referendumi vastased, et see ei sobi kuidagi kokku kohalike valimiste teemadega. Siis toodi referendum varasemale ajale ja tõusis uus protestikisa. Mõistagi saavad kõik aru, et 1) küsimus abielu mõiste rahvahääletusele panemisest ei ole sugugi kõrvaline ja 2) oponentide maruline vastuseis on tingitud sellest, et referendumil võib peale jääda „vale tulemus“. See aga ohustaks laiemat ühiskondlikku agendat.

See viib meid tõdemuseni, et küsimus ei ole niisiis ainult abielu defineerimises või teatud vähemuste õiguste eest seismises. Me oleme tegelikult totaalses sõjas, kus pealetungiv pool tahab kehtestada ühiskonnas täielikult oma nägemuse inimesest, vabadusest, õiglusest ja võrdsusest. Mõnedes küsimustes ollakse edu saavutanud ning ühiskondlik paradigma on juba muutunud, teistes küsimustes, mis põrkuvad traditsioonidele, käib veel äge võitlus.

Mõnikord kostub siin-seal läbi võitluskära n-ö mõistlikkusele manitsevaid hääli, mis kutsuvad üles hülgama mõlema poole radikaalsed positsioonid ja leidma üldsust enam-vähem rahuldavat kompromissi. On neid, kes ütlevad: mind ei morjenda, et homod saavad abielluda – peaasi, et moslemeid Euroopasse ei lastaks. Või: püüame olla head eurooplased, aga me ei pea kõiki lollusi kaasa tegema. Las homod saavad kooseluseaduse, kuid abielu jäägu mehe ja naise liiduks.

Sellele võiks nüüd patroneerivalt vastata: ei, kullakesed, te ei saa valida kompromissi, te ei saa minna mööda kuldset keskteed. Te saate valida üksnes kahe leeri vahel. Lääne tsivilisatsioonis ei käi demokraatlik ideede heitlus kahe võrdse suuna või nägemuse vahel, millest üks väärtustab traditsioone ja teine rõhutab liberaalsust, vaid toimub totaalse revolutsioonilise programmi pealetung, „pikk marss läbi institutsioonide“, millega ei ole võimalik läbi rääkida ega kompromissi üle arutada. On võimalik üritada vastuhakku või siis tingimusteta kapituleerida.

Revolutsiooni eesmärk on ühiskonna radikaalne ümberkorraldamine, sest „vana režiim“ ei vasta uuele, revolutsioonilisele arusaamale vabadusest ja võrdsusest. Kommunistid püüdsid seda saavutada tootmisvahendite natsionaliseerimise ja proletariaadi (s.t kommunistliku partei) diktatuuri kaudu. Taustal oli idee rõhumisest (tööliste ja talupoegade ekspluateerimisest kapitalistide või feodaalide poolt). Kui purustada feodaalsed ja kapitalistlikud suhted, juurida välja igandid ja kõrvaldada klassivaenlased, on võimalik – uskusid nad – liikuda edasi sotsialismi ja kommunismi, kus hakkab kehtima üleüldine õiglus.

Tänapäeva neomarksistlikud voolud püüavad võidelda rõhumisega (mis on endiselt ideeliseks eelduseks) soolise, seksuaalse, rassilise jm laadi ebavõrdsuse kaotamise abil. Seda ei üritata saavutada ühe partei ja ühe kitsa ideoloogia juhtimisel, vaid n-ö laial rindel, üle võttes erinevaid ühiskondlikke institutsioone ja rakendades need revolutsiooni teenistusse. Kui revolutsiooniline mõtteviis kinnitab kanda poliitilisel maastikul, meedias, meelelahutustööstuses, haridusasutustes, kirikus jne, siis tulemuseks ongi see, mida me näeme lääneriikides ja üha enam ka koduses Eestis. Mitte ainult veidra väljanägemisega aktivistid, vaid ka muidu mõistlikud ja soliidsed inimesed räägivad tõsise näoga LGBTI+ õigustest, vajadusest levitada feministlikku mõtteviisi ja võidelda rahvusluse ning religioosselt põhjendatud traditsioonide vastu. Nad põlvitavad liikumise Black Lives Matter aktivistide toetuseks, kirjutavad ümber klassikalisi teoseid, lavastavad ajaloolisi filme lähtudes rassilisest võrdõiguslikkusest jne. Jaburate, mõistusevastaste näidete loetelu on lõpmatu.

Kuid asi ei piirdu sellega. Et demokraatia ei segaks revolutsioonilise programmi elluviimist, tuleb demokraatia ümber defineerida. Demokraatia ei tähenda enam enamuse võimu, mida legitimeerivad vabad valimised, vaid see seisneb teatud „väärtuste“ domineerimise tagamises. Tegelikult võib populistide poolt üles keeratud rumal rahvas demokraatiat koguni ohustada, valides nt Donald Trumpi suguse poliitiku presidendiks või hääletades Brexiti poolt. Ma ei imestaks, kui edaspidi välistatakse valimistulemusi nutikalt timmides „populistide“ võit, nii nagu me seda nägime äsjastel presidendivalimistel USAs. Jonnakate teisitimõtlejate suhtes aga rakendatakse sotsiaalset tühistamist ning nende sõnavabaduse piiramist vihakõneseaduste ja sotsiaalmeedia platvormide „kogukonnareeglite“ abil. Esialgu mõningad punnivad küll vastu, aga edaspidi jääb neid üha vähemaks, sest inimesed ei taha kaotada oma ühiskondlikku positsiooni ja sissetulekut, samuti ei soovita kaela saada ruineerivat kriminaalasja.

Kas tõesti keegi veel arvab, et kompromiss revolutsionääridega on võimalik? Et nõustume kodurahu huvides näiteks kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisega, aga ei nõustu „abieluvõrdsusega“? Revolutsionääri jaoks ei tule kompromiss kõne allagi, sest rõhumine jääb ju kestma, ebaõiglus pole kõrvaldatud! Pealegi käib Läänes võitlus juba uute asjade nimel – hetkel on teemaks rassiõiglus ja nn transsooliste õigused. „Homoabielud“ on juba läbitud etapp, selle üle enam ei diskuteerita. Juhtivates lääneriikides on see küsimus lahendatud, ülejäänutes vormistamisel.

Las ma tsiteerin konservatiivset juudi autorit Yoram Hazonyt. Ta kirjutab küll USA konteksti silmas pidades, ent tema sõnad kehtivad laiemalt kõigi (ehtsate) liberaalide kohta, kes ei taha hästi nõustuda radikaalset agendat viljelevate neomarksistidega, aga kes võõristavad ka konservatiive. Hazony ütleb: „Ma tean, et paljud liberaalid on segaduses ja arvavad ikka veel, et neil on valida erinevate alternatiivide vahel. Aga see pole tõsi. Praegu on juba nii, et enamik alternatiive, mis veel mõne aasta eest eksisteerisid, on kadunud. Liberaalidel tuleb valida kahe alternatiivi vahel: nad kas allutavad end marksistidele ja aitavad Ameerikas demokraatiale lõpu peale teha, või nad moodustavad demokraatiameelse koalitsiooni koos konservatiividega. Muid valikuid ei ole.“

Loodetavasti saavad ka Eesti kõikvõimalikud mõõdukad liberaalid ja kesktee otsijad võimalikult peatselt aru, et võitlus käib ühiskonna radikaalse ümberkorraldamise või aastasadade jooksul loomulikult teel välja kujunenud traditsioonide ja väärtuste säilimise nimel. Revolutsiooniga kaasa minnes ei saa jääda poolele teele.