Mida tähendab valge dressipluusi sõnum "Sõna on vaba"? Presidendi meeleavalduse tähendusvarjundeid analüüsib Malle Pärn.
Mida tähendab valge dressipluusi sõnum "Sõna on vaba"?
Esiteks: see lause on mõtteliselt vale. Sõna ei ole kunagi vaba. Sõna ei eksisteerigi omaette. Sõna on alati seotud inimesega, kes seda ütleb, sõna ei saa olla vaba, ta ei teki ise, ta ei avalda ennast ise. Ta on sõltuv ka sellest, kes ta vastu võtab, kes teda edasi annab, kes teda interpreteerib. Üks sõna võib erinevate inimeste jaoks tähendada erinevaid asju.
Sõna on seotud ka mõttega, mille väljendamiseks seda kasutatakse. Me näeme, mis juhtub, kui mingi sõna eraldatakse kontekstist, ja levitatakse sellest skandaalselt rumalaid tõlgendusi. See ei ole "vaba sõna", vaid oma tähendusest vabastatud sõna, mõistlikust tekstist väljavõetud ja oma suva järgi äramoonutatud sõna, seejärel orjastatud sõna, mida kasutatakse kuritegelikul eesmärgil, kellegi kahjustamiseks või halvustamiseks.
Sõnadel on kindel tähendus, ent erinevas kontekstis võib neil olla erinev tähendus. Piiblitekstide kriitilist uurimist nimetatakse eksegeesiks. Ent on olemas ka teine termin, eisegees – ja see tähendab piibliteksti sellist uurimist, kus teksti mitte objektiivselt ei uurita, vaid sinna loetakse või konstrueeritakse omad mõtted ja soovid sisse. Ka teaduses on olemas selline vool, kus uuringuid tehakse selleks, et teatud mõtet või ideoloogiat kõigile kohustuslikuks teha.
Vabadust saab omistada ikka vaid mõistuslikule ja tahtelisele elusolendile, mitte eluta esemele või vahendile või objektile. "Tool on vaba" tähendab, et sellel hetkel keegi ei istu, aga ta ei ole vaba näiteks ruumis ringi liikuma. "Sõna on vaba" öeldakse siis, kui koosolekul lubatakse igaühel sõna võtta.
Kas oli see kehva keeleoskuse tahtmatu eksitus või kaalutletud, taotluslik ideoloogiline sõnum?
Presidendi loosung "sõna on vaba" näib tähendavat seda, et ükski laimaja ei pea oma sõnade eest vastutama, kui ta valib laimatavaks "õige" objekti? Seda näitas ta ise väga ilmekalt, kui ta valitud hetkel koos selle loosungiga telekaamerate ees riigikogus püsti tõusis ja uksest välja marssis.
Sõna on vaba – kas igaüks võib nüüd lendu lasta kuulujutu, mis otsekohe laekub kohtusse, ning kõik liberid tormavad oma väljavalitud ohvrit valjul häälel hukka mõistma ja töölt vallandama? Kas ka iga anonüümse pealekaebaja sõna on vaba?
"Laim on vaba, ja mina usun laimu (kui see laim mulle meeldib)," – see oli presidenditooli sõnum eesti rahvale.
Etendus riigikogu saalis oli ju planeeritud nõnda, et see võimalikult suure kõlapinna saaks. Et saaks mänguplatsile saata kisakoori, kelle skandeeringud kostaksid Euroopa südameni välja.
Loosungi kandja soov oli ilmselt sellega valitsusele ette heita sõnavabaduse piiramist. Natuke saamatult kukkus välja, aga mis teha, kui kõrge ametnik otsustas vanemate vastu protestivat teismelist mängida. Kas Kadriorus ei ole piisavalt arukaid nõuandjaid? Ehk tuleks kaaluda olemasolevate väljavahetamist targemate vastu, et meile Brüsselist saadetud ametnik vähemalt väliselt käituks natuke rohkem presidendi moodi? Ehk tuleks palgata ka korralik keelekonsultant, et edaspidi selliseid piinlikke loosungilugusid vältida? Kahju on muidugi juba tehtud, aga ametiaeg ju veel kestab…
Ent misikpärast ei taha need õilsad oma isikliku sõnavabaduse eest võitlejad teistele seda sõnavabadust lubada.
"Saast", "napakad", "väike vastik natsiriik" – mida iganes tohib liber öelda konservatiivile, aga konservatiiv ei tohi isegi liberi kohatut käitumist kainelt analüüsida – "käitus nagu emotsionaalselt ülesköetud naine", ehkki selles viimases märkuses ei ole midagi solvavat, ent kaks esimest sõna on äärmiselt solvavad, pealegi on nad selles kontekstis täiesti sobimatud.
Ma ei usu, et ükskõik kui rumal rahvas valiks riigikogusse saasta ja napakaid. Ja oma riigi alatu laimamine välismaaajakirjanduses on riigireetmine, ning see on raske kuritegu.
Kui "sõna on vaba" – siis olgu ta ikka kõigile vaba! Aga, ma väga palun, jäägem mõistlikkuse ja viisakuse piiridesse.