Noored inimesed usuvad, loodavad ja armastavad täiskasvanutest kergema vaevaga ja puhta lapselikkusega. Usuvad nii kangelastesse, imedesse kui ka ideaalidesse. Seetõttu peame juhtima nende tähelepanu õilsatele eeskujudele, südamepuhtusele ja väärikale inimestevahelisele suhtlemisele, kirjutab kolumnist Triin Kuusk.

Eestimaa sügise lummuses on ilmselt enamik inimesi jäänud puutumata peaasjalikult kergemas veebiajakirjanduses levinud dispuudist, mille keskmes oli eriti noorematele inimestele tuntud juuksur ja näitleja Lauri Pedaja ning tema sõnavõtt seoses televiisoris vändatava Levodonna SOS-pilli reklaamiga. Nimelt postitas Pedaja Youtube’i videokeskkonda oma arvamusavalduse, milles ta mõistab hukka reklaami näitamise, kutsub naisi üles mitte lootma SOS-pillidele, nimetades nende tarvitamist muuhulgas miniabordiks ja naise keha pühaks, mida ei tohi rüvetada ei beebi- ega ka SOS-pillidega.

Kõige olulisem on mõista kõlbelise puhtuse taotlust ja karskuse ning enesevalitsemise harjutamist, seades iga inimese ülesandeks kontrollida oma bioloogilisi instinkte, austades nõnda tõelise seksuaalsuse väärikust.

Minu hinnangul väärib Pedaja, keda suurest sallivusest eriarvamuste suhtes on kommentaariumides võrreldud “arhailist positsiooni omava USA kristlasega Planned Parenthoodi kliiniku ees”, kes oma arvamust, kartmata vaenulikkust või ebapopulaarsust, siiski väljendada julges, tõsist tunnustust. Mitmed aspektid, mida Pedaja oma kommentaaris välja toob, omavad väga sügavat tähendust. Näiteks viitab ta sellele, et naisterahvas ei tohiks peole minna mõttega “vahet pole, mul on SOS-pill, ma võin seda hommikul võtta” – kuigi loetud sekundid hiljem toob ta alternatiiviks kondoomide kasutamise, on kõige olulisem mõista kõlbelise puhtuse taotlust ja karskuse ning enesevalitsemise harjutamist, seades iga inimese ülesandeks kontrollida oma bioloogilisi instinkte, austades nõnda tõelise seksuaalsuse väärikust. Orjameelselt igale kireavaldusele järele andes muutub see labaseks ja me jõuame vastutustundetuse ja võltsvabaduseni seksuaalsusesse puutuvas, millest on varasemalt kirjutanud ka Maria Vooglaid.

Samuti on leidnud silmapaistvalt rohket vastukaja Pedaja otsus nimetada SOS-pillide tarvitamist miniabordiks. Kui aga meenutame tõsiasja, et inimelu saab alguse eostumisest, mitte nidatsioonihetkest (embrüo implanteerumine e. pesastumine emakaseinale), siis kas see ikka on nii ebaõiglaselt väljendumine? Siinjuures kohtame ka ilmset erinevust in utero (emakasisene viljastumine) ja in vitro (fertilisatsiooniga – naise munaraku ja mehe seemneraku ühendamine katseklaasis) embrüo vahel – esimesel juhul on inimelu arengut ohustamas ka nidatsiooni takistavad, abortiivset mõju omavad medikamendid nagu SOS-pill; teisel juhul on kriminaalõiguse spetsialistid võrdlemisi üksmeelsed, et nidatsioonieelse embrüo näol on tegemist spetsiifilise, kunstliku viljastamise eripärast tuleneva õigushüvega, mis vajab ka vastavat kaitset. Ka inimelu alguse meelevaldne asetamine nidatsioonihetke ei tähenda siiski, et embrüo ei vajaks kaitset.

Õrnas nooruses inimesed usuvad, loodavad ja armastavad meist, täiskasvanuist, kergema vaevaga, puhta lapselikkusega. Seetõttu peame juhtima nende tähelepanu õilsatele eeskujudele, südamepuhtusele ja väärikale inimestevahelisele suhtlemisele.

Mitte vähemoluline ei ole ka Pedaja kriitiline hinnang näidata SOS-pillide reklaami nn prime time ajal, mil televiisorite ees paraku ka palju lapsi on, kes juba niigi üle seksualiseeritud telepildis ei tohiks lisaks saada ka signaali SOS-pillide libakasust. Meedia kaudu levitatav tunnustus kultuurile, mis esitab “raseduse erakorraliseks vältimiseks” mõeldud medikamenti kui “ravivat” abivahendit, vajab just niisuguseid noori ja julgeid inimesi, kes end oma südametunnistusest lähtuvalt antud kultuurile vastu seista kohustatuna tunnevad.

Õrnas nooruses inimesed usuvad, loodavad ja armastavad meist, täiskasvanuist, kergema vaevaga, puhta lapselikkusega. Usuvad nii kangelastesse, imedesse kui ka ideaalidesse. Seetõttu peame juhtima nende tähelepanu õilsatele eeskujudele, südamepuhtusele ja väärikale inimestevahelisele suhtlemisele. Nagu on öelnud ka paavst Johannes Paulus II oma entsüklikas “Elu evangeelium”: “Seksuaalsuse labastamine kuulub peamiste tegurite hulka, mis on viinud uue elu põlgamiseni. Eriti noorukitele ja noortele täiskasvanutele tuleb pakkuda õiget õpetust seksuaalsuse ja armastuse kohta.” Meediat kui meie mõtlemis- ja käitumisviise sageli mõjutavat vahendit tuleb hoida elu teenistuses ja seetõttu olen Pedajale tema sõnavõtu eest siiralt tänulik.