Uus põlvkond peab ometi ükskord mõistma, et ühe väikese rahva kaheks lõhestamine on väga suur ajalooline eksimus. Meil kõigil tasuks pingutada, et sellest lõhestumisest üle saada, arvab Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Kuidas oleks võimalik meie lõhestatud rahvas uuesti kokku liita, liberaal-autistid ja opositsiooni äärmuslased hüsteeriast välja päästa?
Mingi uus põlvkond peab ometi ükskord mõistma, et ühe väikese rahva kaheks lõhestamine on väga suur ajalooline eksimus. Meil kõigil tasuks pingutada, et sellest lõhestumisest üle saada.
Kas on üldse enam võimalik meie kodusõjas mingi kompromiss?
Kas oleks võimalik luua selline komisjon, kus oleksid mõlema poole autoriteetsed esindajad, arukamad nende hulgast, kes algataksid lepitus-läbirääkimised, sooviga ühiskond taas ühte liita?
Kas me leiaksime mõlemast leerist mingi rahumeelsema tuumiku, kes mõistlikud kompromissid välja töötaks ja rahva omavahel ära lepitaks? Hambapastat ei saa tuubi tagasi suruda. Saab ehk ometi kokku koguda ja mingisse suuremasse karpi ära paigutada?
Keda me peaksime kuulama ja uskuma?
Uskuda tasub neid, kes räägivad tõtt, mitte neid, kes valetavad. Ent mõlemad kaklejad väidavad, et tõde on nende poolel ja teine pool valetab. Kumbki pool kuulab ainult oma ideolooge ja juhte, ei ole meil enam vist mitte ühtki tarka meest või naist, keda austaks ja kuulaks nii liberaalid kui konservatiivid.
Kuidas õpetada inimesi ära tundma, missugustel poliitikutel on ausad kavatsused ja missugustel mitte, kes neist räägivad meile tõtt ja kes valetavad?
Uskuda tuleb neid, kelle põhjendused on arukad ja ausad, kes mitte ainult ENDA isiklikke soove läbi ei suru, vaid ka rahva ühisele kasule mõtlevad, terve ühiskonna hüvele mõelda oskavad. Kes on valmis oma tegude eest ka vastutama. Kes seda ei suuda, see ei kõlba poliitikasse.
Kes tahab oma rahvale peale suruda võõrast ja ühiskondlikule tervisele kahjulikku või koguni hullumeelset ideoloogiat, see ei vääri rahva usaldust! Olgu ta loosungid pealtnäha kui tahes ilusad, nad on valed!
Ennekõike peame tunnnistama, et me oleme ummikus, et selline kodusõda ei ole normaalne nähtus. Inimesed peavad tahtma sellest välja tulla.
Liberaale pole võimalik veenda, sest nad ei kuula konservatiive. Meil oleks hädasti vaja tarka presidenti, keda mõlemad pooled kuulda võtaksid. Aga seda meil ei ole. Meie maksame presidendi palka ühele ametnikule, kes ise õhutab vaenu erinevate "huvigruppide" vahel, kes käib koguni välismaal oma riiki ja rahvast laimamas ja Eesti mainet kahjustamas. Riigivastane president? Kus on õiguskantsleri silmad?
Liberaalid tahavad absoluutset võimu, konservatiivid on alati valmis leppima mõistliku kompromissiga. Võrdse kohtlemisega. Järelikult on küsimus liberaalides, nemad õhutavad sõda, mitte konservatiivid.
Liberaalid ei allu ega isegi ei reageeri mitte ühelegi mõistlikule argumendile, nad ainult loobivad oma õõnsaid dogmasid, nende meeled ei võta vastu mitte midagi väljastpoolt seda narratiivi, milles nad elavad. Nad on nagu fanaatilised sektandid, kelle püha puuslik on Brüsselis. Nad on nagu autistid. Uusliberaalsus ongi nagu poliitiline autism.
See autism valitseb ka meie ideoloogilises meedias. Konservatiivide kõnedest ja kirjadest nopitakse välja vaid üksikud sõnad ja väljendid, mis puhutakse suurteks kuumaõhupallideks ja lastakse taeva alla lendu. Avatuse ja sallivuse plakatitega materdatakse surnuks kõik, kes pole nõus liberaalide diktatuurile alluma.
Isiksus ei ole isekas egoist, isiksus on see, kes suudab oma ihade üle mõistusega valitseda. Kes oskab vahet teha, mis on temale ja tema rahvale kasulik ja mis on kahjulik. Kes teab, mida ta teeb, kes oskab objektiivselt näha oma tegevuse tagajärgi, ja arvestab avalikkuse mõistlikku kriitikat. Kes tunnistab oma eksimusi, ja püüab neid heaks teha. Kes on suuteline ka teistega arvestama, kes austab ennast ja seeläbi ka teisi inimesi.
Tuleb osata vahet teha mingi iseka (solvunud) hoiaku ja poosi ning aruka, põhjendatud seisukoha vahel, ülbe iseka arvamuse ja läbitunnetatud teadmise vahel. Ideoloogilise sildistamise ja mõistliku kriitika vahel. See nõuab teatud vaimset pingutust, inimene, kes pole vaimse pingutusega harjunud, see laseb end kergesti petta kõlavatest, aga tühjadest loosungitest ja ujub kaasa valelike kampaaniatega.
Poosid ja hoiakud ja isekad arvamused on omased liberaalidest narrativistidele, kes hoiavad pimesi kinni neisse programmeeritud dogmadest ja valedest.
Seisukoht ja teadmine on omased konservatiividele, kes lähtuvad tegelikkusest ja rahvuslikust kultuurist, nende väärtused on arukas analüüs, terve mõistus, aus tõde.
Riigis, millel pole ühtset vaimset ja eetilist alust, ei saa iial rahu olema – iga isekas kisakõri nõuab seal teistelt oma isiklike soovide täitmist, vastutasuks teistele mitte midagi andmata.
Sinna oleme tänaseks jõudnud. Iga katse seda vaimset ja eetilist alust taastada leiab vihase vastupanu isekate enesekesksete arvajate poolt. Liberaalide seakisa vallandub iga tervemõistusliku otsuse või plaani peale. Ei maksa seda "seakisa" minule süüks panna ja mind vabandust paluma sundida: selle tabava nimetuse on nad ise endi jaoks välja mõelnud. Nad lausa kutsuvad kõiki seakisa tegema, kui kõik inimesed nende isemoodi soove täita ei taha.
Inimesed, püüdke ometi kainelt mõtelda – kuhu selline isikute kaklus meid välja viib? Ei ole võimalik ühes riigis miljoni egoisti kõiki soove täita, panna nende isekad ihad ühes helistikus sümfooniana kõlama – orkestrant peab kuulama dirigenti ja jälgima partituuri, ei saa mängida ükskõik mida, kõik peavad mängima üht sümfooniat, ühe autori muusikapala.
See ei ole ahistamine ega vabaduse piiramine. Kui iga pillimees mängib oma viisi, siis publik vist küll põgeneb saalist.
Muusikas on omad harmooniareeglid, nõnda ka ühiskonnaelus. Kui kaua me seda sotsiaalset kakofooniat veel taluma peame?