Kui kommunismitee lagunes ära kiiremini kui nõukogude asfalt talviste-kevadiste olude käes, kargasid parteifunktsionäärid uue Liidu valevasse purjepaati ja suunavad meid uuele õnnele. Ainult, et kupjal, kiltril ja aidamehel on nüüd uued ametinimetused: minister, nõunik ja komissar, kirjutab Roland Tõnisson.

Suur osa meie lugejaid ei arva kirikust suurt midagi. Vahel on toimetusega koguni kurjustatud: „Lõpetage see oma kristusepläma ära!" Raske on sellisele argumenteeritud (või siis mitte nii väga) nõudmisele midagi vastu kosta, ent kui „see kirikuvärk" on nii mitu sajandit püsinud, siis tasuks ometi mõelda, mis on selle püsimise taga. Äkki ei olegi nii väga „pläma"?

„See jumalavärk" ütleb sedagi, et ei ole mitte miskit uut siin päikese all. Kõik on juba olnud. Kõik on juba tehtud. Kõik stsenaariumid inimelu füüsilisel tasandil on läbi käidud ja samas ka hästi unustatud. Sest meile tundub, et kõik eelnev on olnud vaid eelmäng praegustele päevadele. Otsapidi see nii ongi, ent ükskord saab ka tänane eilseks ja kui Jumal lubab, siis ka õppematerjaliks tulevastele põlvedele.

Väga sooviks, et meie päevist räägitaks kunagi kui näitest inimkonna sügavast langusest, mille kestel tabas inimkonda õud, ning nad otsustasid, et nii enam elada ei saa. Nagu juhtub vahel inimesega – Jumal või „saatus" või „universum" või „karma" laseb inimesel aeleda kõige jälgimas patus ja eksimuses, kuni ta kohkub ära iseenda olemusest, omaenda peegelpildist. Ja ta hakkab otsima väljapääsu. Sest ta tahab elada. Ta ei taha surra allakäinud luuserina.

Allakäik ei väljendu inimese puhul alati asotsiaalsuses. Vahel võib allakäinud inimene riietuda kallitesse firmarõivastesse ja pidada ka peeneid ameteid. Vahel võib allakäinud inimene olla koguni kõrge riigiametnik ja välispidiselt oleks temaga nagu kõik korras – austatav, kõrgelt kinni makstud ametipositsioon ja meedia soosing teevad temast eduka inimese võrdkuju.

Allakäike on erinevaid. Inimsilmale märgatavad on pigem sellised, mis mõjutavad inimese keha. Sellised, mis rüüstavad ja hävitavad inimese hinge, on võimalik oskuslikult peita maitseka ülikonna ja ilukõnede varju.

Nii võib inimene oma ahnuse ja limuklikkusega võita paljutki, mis on oluline maise maailma jaoks. Aga mis on kasu kas või terve maailma endale krabamisest, kui seeläbi kaotatakse oma hing sellele, kelle üheks nimeks võiks olla "Võrgutaja" või "Lõksu meelitaja."

Milline on siis meie maailm, mida püütakse muuta või endale ahmida? Maailm, mis saab kunagi ajalooks? Millised saladused saavad ilmsiks kui avanevad arhiivid ja ajaloolaste huvi toob päevavalgele selle, mis oli kunagi ammu, aastal 2026, inimestele saladus?

On saladusi, mida ei taheta kunagi „vabaks anda." Venemaa varjab kiivalt oma verist lähiajalugu, mis sai alguse sellest kui rahvusvaheline pangandus seal riigipöörde ostis ja kinni maksis. See vähenegi, mida 1990.-te alguses näha anti, šokeeris oma koleduse mastaapidega.

Viimasel ajal on hakatud rääkima sellestki, et 1929.aasta suur majanduskrahh Ühendriikides tekitati kunstlikult selleks, et hävitada liiga iseteadlik keskklass – farmeritel, ärimeestel, kodanikel lasti end lõhki laenata ja ühel päeval tehti võlapaberitest kehtetud. Keskklass murti. Nii, nagu umbes samal ajal murti Nõukogude Liidus maha vabad põllupidajad, kes olid liiga iseseisvad nii majanduslikult kui mõttemaailmalt. Ajalugu ja tõde on selles osas väänatud nii Ühendriikides kui Nõukogude Liidus.

Sest diktatuur ei vaja vaba inimest. Piisab kui elanik kannab meeleavaldusel tänuplakateid valitsusele meelepäraste loosungitega ja lehvitab riigijuhtide portreedega. See pilt on meile tuttav nõukogude ajast, mil ühiskonnas andsid tooni seltsimehed, kes olid võrdsete seas rohkem võrdsed kui teised. Seda ühiskonnakihti nimetati nõukogude ajal nomenklatuuriks.

Vanas Roomas tähendas nomenclator inimest, kelle ülesanne oli meenutada poliitikule inimeste nimesid, kellega ta kohtus. Kindlasti on meie aja Eesti nomenklatuuri, ehk koorekihi huvides riigikogu istungite stenogrammide hävitamine – siis tahetakse kustutada ühiskondlikku mälu.

Nõukogude ajaga võib meie päevi võrrelda igati, sest sisuliselt suunatakse kodanikkonda praegugi sama kindlakäeliselt iseseisvusest loobumise üha süngematesse etappidesse. Eesti on osa „globaalsest külast." Kui selle uue Liidu ühes liiduvabariigis mõistetakse kohut Päivi Räsäneni üle, kelle isiklikud ja poliitilised rajanevad Piiblil, siis ei maksa arvata, et põhjanaabrite juures toimuv oleks nende siseasi.

Ja järelikult ei ole „see usuvärk" pelgalt plämä, sest seda kardetakse, üritatakse alla suruda ja eemaldada meie igapäevaelust. Seda tehakse ilusate loosungite all – diskrimineerimise lõpetamine ja üldine võrdsus. Üldine võrdsus tähendab aga ühetaolisust ja seda töökuse, andekuse arvelt.

Ebaõiglust ja ebavõrdsust on maailmas alati olnud ja see on normaalne, sest me oleme kõik sündinud erisugusteks ja erinevat eeldustega. Nii me täiendame üksteist ja maailma saab selle läbi täiuslikumaks. Ei ole parata – inimesed on igaüks omamoodi.

Paraku on alati olnud ka selliseid indiviide, kelle jaoks ülimuslikkus teiste suhtes on eesmärk omaette. Nartsissoslik natuur ei salli seda, mida tema keskpäraseks peab.

Nartsissos on sageli edukas, sest keskpärasus ei ole tema jaoks. Ta liigitab inimest kas endast halvemaks või nendeks, kellest tal võib kasu olla. Lõppkokkuvõttes ei põlga ta ära mitte midagi või kedagi, mis või kes võiks tõsta teda eneseimetluse järgmisele astmele. Tema ise, tõsi küll, nimetab seda edasipürgimiseks karjääriredelil.

Nii ongi ühiskond jagunenud erinevateks kihtideks: kilter, kubjas, aidamees aitasid omal ajal mõisahärral hoida vaos ja sunnismaisuses talupoegi, kelle seast nad ise pärit olid.

Seltsimehed paretifunktsionäärid aitasid omal ajal Eestimaa Kommunistlikul Parteil ja riiklikul julgeolekul hoida üleval rahvamasside entusiasmi teel kommunismile.

Kui kommunismitee lagunes ära kiiremini kui nõukogude asfalt talviste-kevadiste olude käes, kargasid parteifunktsionäärid uue Liidu valevasse purjepaati ja suunavad meid uuele õnnele. Ainult, et kupjal, kiltril ja aidamehel on nüüd uued ametinimetused: minister, nõunik ja komissar.

Vanasti jagati parteilastele eripajukeid olukorras, mil rahvas elas puuduses. Ustavatele lakeidele visati närimata kondid peremeeste laualt. Konte visatakse ka praegustele liidulise ja kohaliku tähtsusega nomenklatuuritegelastele – nüüd ei ole need küll pajukipakid, vaid mitmekordselt suuremad palgad võrreldes „lihtsurelikega" ja võimalus teha karjääri – pääseda ligemale peremeeste toidulauale.    

Nagu juba tõdetud – ei ole midagi uut siin päikese all. Vene religioonifilosoof Ivan Iljin kirjutas emigratsioonis 1920-tel aastatel prohvetlikult: „Riigikord, mil võimutsema pääsevad halvimad, on ette määratud kokkuvarisemisele ja ta teeb seda varem või hiljem vähema või suurema häbiga."

Iljin rääkis nõukogude võimust ja nii ju juhtuski. Sealt edasi – kas ei tundu olukord tuttav? „Sekuleerumisprotsess haaras enda alla teaduse, riikluse ja kunsti. Puutudes kokku paljastunud kurjusega, häbenemata jumalateotuslikku rikutust ei kohku kaasaegne inimene, ega värise, ent on uudishimulik ja andub meeleldi ärameelitamisele.

Esile kerkivad terved sugupõlved häbita, moraalselt nürisid, eetilist nõrgameelsust põdevaid inimesi. Maailmamastaabis kujunevad terved organisatsioonid moraalselt väärastunud inimestest, kes esitlevad valet, reeturlust, kahepalgelisust, vägivalda ja mõrvu kui voorusi ja õpetavad avalikult oma seisukohti."

Elame mitmepalgelises maailmas ja seda mitte paremas mõistes. Meid surutakse raamidesse. Meile makstakse palka sellevõrra, et sellest jätkuks hädapärast järgmise palgapäevani. Meile tehakse selgeks, et oleme rumalad ja kõlbame vaid töötama isanda põllul. Selles suunavad meid meie aja kiltrid, kupjad, aidamehed, kes etendavad rahvast ja riiki.

Aga ülekohtulgi on oma mihklipäev. Uue Testamendi Jaakobuse kirja viiendas peatükis on öeldud nõnda:

„Kuulge nüüd, rikkad, nutke ja ulguge oma tulevaste hädade pärast! Teie rikkus on pehkinud ja teie rõivad koitanud, teie kuld ja hõbe on roostes ning nende rooste saab tunnistuseks teie vastu ja sööb teie liha nagu tuli. Te olete kogunud tagavara viimseil päevil. Vaata, tööliste palk, mille te olete jätnud oma põldudel lõikajatele maksmata, kisendab, ja viljakoristajate karjed on tunginud vägede Issanda kõrvu. Te olete priisanud ja prassinud maa peal, nuumanud end tapapäeval, te olete hukka mõistnud õige ja ta mõrvanud."

„Sellel kirikuvärgil," teate, on siiski olemas mälu ja kogemus sellest, mis on maailmas olnud. Ta teab ka seda, mis tuleb, sest miskit uut siin ilmas ei ole. Kõik on juba kogetud, nähtud.

Ainult mingid entusiastid arvavad, et nendel tuleb kindlasti ebaõiglase mammona kogumine paremini välja kui teistel. No ei tule ju. Koi ja rooste hävitavad virtuaalrikkuse ja paberil varanduse. Eriti kui see on lurjuse kombel kogutud ebaausal moel.

Parim kättemaks lurjustele on mitte muutuda nende sarnaseks. Ära kaeble. Ära muserdu. Ole kodanik. Tegutse.

Iljinilt pärineb ka järgnev mõte: „Ära kunagi kaeble aja üle milles elad, sest sa oledki sündind selleks, et seda paremaks muuta."