Nii nagu suurem osa maailma rikkusest on kogunenud imeväikese protsendi rikkurite varasalvedesse, nii on nende kätte koondunud ka otsustusõigus sõja ja rahu üle, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Tänapäeval räägitakse maailmast kui globaalsest külast. Tõepoolest – see tee, mida Kolumbus läbis mitme nädalaga, saab lennatud mõne tunniga. Majandus ja rahalised suhted põimivad meid üksteisega. Ameerika Ühendriigid on võtnud kõvasti laenu Hiinalt, kellega nad vahelduva eduga joovad teed või siis välgutavad vastamisi rusikat. Venemaagi on Hiinale võlgu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Pigem sellest, et kõik on kuulnud seda Pühakirja salmi: "Ei ole midagi uut siin päikese all!" Ja selle salmi tõesuses ei ole võimalik kahelda, sest kõik meie elus toimuv on juba varem kordi kogetud. Ehk võib siin teha erandi tehnoloogilisele arengule, inimloomuse osas aga kindlasti mitte.
Korduvalt on inimkond vaadanud lootusrikkalt tulevikku – hiljuti pärast Esimest ja Teist maailmasõda ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel. Inimesed ei taha sõdida ega tappa üksteist. Nagu tõdeb Leo Kunnas: "Enamik kaadrisõjaväelasi, eriti need, kes on ise sõjas olnud, on tegelikult sõjavastased, sest teavad, mida sõda tähendab." Tõsi. Kõige kergemini vallandavad sõdu need, kes ise nendes oma elu iialgi kaalule ei pane.
Mahatma Gandhi on avaldanud raamatukese lootusrikka pealkirjaga "Maailm on väsinud vihkamast". Paraku on see väide tõene vaid osaliselt. Nii nagu suurem osa maailma rikkusest on kogunenud imeväikese protsendi rikkurite varasalvedesse, nii on nende kätte koondunud ka otsustusõigus sõja ja rahu üle. Maailma enim teenivad firmad ei ole mitte Coca Cola, McDonalds ja Microsoft, vaid relvatööstusega seotud ettevõtted. Eelpoolnimetatuid teavad vist praktiliselt kõik inimesed, kes elavad nn "tsiviliseeritud maailmas", relvatöösturitest teatakse nimetada enamasti Kalašnikovi, aga temagi oli vaid konstruktor, kes sakslaste Sturmgewehri pealt kõik vajaliku maha viksis.
Selleks, et saada kasumit, tuleb oma toodang realiseerida, ning riiklikud tellimused on iga ettevõtte maiuspala. Nende saamiseks on ettevõtted valmis sööma konkurente isegi ilma soolata ja kõige parem on see, kui ettevõttel on valitsuses oma mees. Veel parem aga, kui kogu valitsus on sellise ettevõtte "leival ja seebil". Siis võib otsustajatele ilma vaevata kodused ülesanded kätte anda.
Ühes varemalt Objektiivis avaldatud artiklis sai ära toodud Ühendriikide kõrge sõjaväelase Wesley Clarki meenutus mitte kaugest minevikust:
"Pärast 2001. aasta 11. septembri terroriakti läksin ma Pentagoni. Üks kindralitest palus mul enda juurde sisse astuda. "Astuge sisse, härra," ütleb ta, "meil on vaja rääkida. Me oleme otsustanud rünnata Iraaki!" Ma küsisin üle: "Rünnata Iraaki? Aga miks?" Tema mulle: "Ma ei tea. Ma loodan, et nad teavad, mida nad teevad." Tundsin huvi: "Võib olla nad leidsid ühenduse Saddam Husseini ja al-Qaeda vahel?" – "Ei, ei," ütleb ta, "mitte midagi ei ole leitud. Lihtsalt otsustati Iraagiga sõdida. Asjalood on nii, et me ei tea, mida terroristidega ette võtta. Aga meil on hea sõjavägi ja me võime kukutada valitsuse."
Mõne nädala pärast läksin ma uuesti sinna. Siis me juba pommitasime Afganistani. Ma küsisin: "Kas me ikka veel kavatseme rünnata Iraaki?" – "Ei, palju hullem." Ta võttis laualt paberi ja ütles: "Täna saadeti kaitseministeeriumist memorandum, milles öeldakse: viie aasta jooksul peame ründama seitset riiki. Alustame Iraagist, seejärel tulevad Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan, Iraan.""
George Soros, kelle väljasaatmist Ühendriikidest praeguse presidendi vastase tegevuse pärast paljud inimesed nõuavad, võiks kanda hüüdnime Presidenditegija. Ta investeerib inimesse, keda peab perspektiivikaks riigijuhiks. 2004. aasta juunis investeeris ta Barack Obamasse suurima võimaliku legaalse summa pärast rahakogumise kampaaniat – enne, kui Obamast sai senaator. Toona toimus valimisvõitlus Obama ja tema näilise vastase vabariiklase John McCaini vahel, kelle antiputinism lubab tollegi vabalt liigitada Sorose meeskonna liikmeks. Kaks aastat hiljem kannustas Soros Obama presidendikampaaniat kutsudes oma Wall Streeti kontorisse kokku ka teised finantseerijad ja saades need ürituse taha.
Ta ise nimetab end mänguriks – "a gambler". Tema ja teiste temasuguste mängukannideks on valitsused, pangad, riigid, rahvad. Nad tekitavad sõdu oma suva järgi ja liigutavad rahvamasse nagu malenuppe.
Kui praegu Helsingis toimuvat illegaalide telklaagrit nimetatakse Soome Maidaniks, siis ei ole see üldsegi vale. Kiievis Maidani väljakul, Kairos, Liibüas ja Süürias on toiminud üks ja sama mudel. Selle tõestuseks on kas või lihtsad "mässajate meelespead" – brošüürid, milles leidub õpetus, kuidas end tänavarahutusteks kõige paremini riietada ja kuidas valmistada käepäraseid võitlusvahendeid. Identsete illustratsioonidega instruktsioonid on olnud saadaval nii ukraina kui araabia keeltes.
Nüüd on Soros pidanud neid knihve kasutama ka Ühendriikides, sest Presidenditegija surmkindel plaan jätkata mängu "Reis ümber maailma" koos Clintonitega läks luhta. Ta isegi ei varja, et eesmärgiks on "vale presidendi" ametist kõrvaldamine.
Mudel on lihtne, ent tõhus. Üha tugevnev surve infratsuktuurile ja võimuesindajatele eesmärgiga see murda oma tahte alla. Ma ei ole küll olnud endise Ukraina presidendi Janukovitši fänn, ent meetodid, kuidas ta võimult tõugati, olid väga tõhusad ning mässajate seltskond oli hästi makstud. Nad vajasid nädalatepikkuseks "komandeeringuks" ja liikumiseks ühest tulipunktist teise vahendeid ja varustust ning selle nad ka said. Praegu kasutab samasugust taktikat Ukrainas Venemaa. Mõistlik on ju võtta vastaselt üle tema tugevused. Iisrael ei oleks ilmselt võitnud Kuuepäevases sõjas ülekaalukat araablaste liiduväge, kui tema tankiüksused ei oleks kasutanud Natsi-Saksamaa välksõja-taktikat.
Helsingis väljakujunenud olukord illegaalide telklaagriga on linnavõimudele ootamatu. Illegaalide abilised kohaliku omavalitsuse ja parlamendi tasemel toetavad oma hoolealuste nõudmisi jääda Soome ning annavad oma panuse meeleavalduse jätkumiseks – luba uuendatakse iga päev. Helsingi linn ei suuda anda politseile "rohelist tuld" likvideerida telklaager, mille püsti panemiseks ei ole võimalik isegi mitte luba saada. Seega ei suuda Helsingi linn ja Soome riik kehtestada korda omaenda territooriumil ning sellega on Lähis-Idast pärit inimestele antud selgelt mõista – me kardame teid, avalikku arvamust ja neid, kes selle olukorra on tekitanud ja seda kontrollivad. Praegu Pariisis toimuva märatsemise ämmaemandaks on olnud just selline võimude impotentsus. Lähis-Idas selliste valitsuste ja rahvastega koos teed ei jooda. Nad hävitatakse.
Olukorda ei tee lihtsamaks tõsiasi, et luterlik kirik, mis selles mängus rõhub inimeste südametunnistusele, torpedeerib koos nendega riigi otsust mitte anda neile, kellel puudub selleks õigus, elamisluba riigis ja lubab abistada kõiki, kes on saanud migratsiooniametilt eitava vastuse. Samas teame, selle võtmepositsioonidel olevad juhid – peapiiskop ja Helsingi piiskop on end näidanud äärmiste liberaalidena, kes manipuleerivad kristliku õpetusega seda väänates ja võltsides.
Ühiskonda võib mõjutada ja muuta nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Roheliste erakonna parlamendisaadik Emma Kari pani illegaalide telklaari püstitamise esimesel päeval oma Facebooki seinale videoreportaaži, milles väitis, et laagris avaldavad meelt naised ja lapsed – kuigi peale noorte meeste ei ole selles "laagris" kuni laupäevani nähtud ühtegi saadiku nimetatut. Nüüd on aga "laagrilised" levitanud pilti koos heledanahalise ja blondi eelkooliealise tüdrukuga, kes vaevalt sinna seltskonda omal initsiatiivil on sattunud.
Ühiskonda võib mõjutada ka "arvamusliidrite" sõnavõttude ja seisukohtade abil. Meilgi on omad õukonnatrubaduurid, kes laulavad leivaisa poolt etteantud tekstide järgi. Teisiti ei ole see ka põhjanaabrite juures.
Mõistmaks seda, millises olukorras on telklaagri asukad, on valmis tehtud virtuaalne töövahend "Aga kui Helsingi näeks välja nagu Aleppo?"
Selles on kujutatud Soomemaa sõjategevuses purustatud pealinna ning poppidelt ja noortepärastelt avaliku elu tegelastelt – muusikutelt, saatejuhtidelt jne küsitakse: "Mida teeksite sellises olukorras". Videos arvamuse avaldajate hulgas on vasakliberaalide esitrubaduur räppar Paleface, kes jätkab oma ühiskondlikku teenistust hoolimata sellest, et tema rassismivastases videos "Me ei ole nõus kartma" osalenud immigrant sai pika vanglakaristuse kohaliku vanuri tapmise pärast. Siin on ka luterlikus kirikus karjääri tegev pastor Teemu Laajasalo, kes sügisel pensionile siirduva piiskop Irja Askola asemele pealinna piiskopiks kandideerib. Pastor Teemu Laajasalo teenitav Kallio kogudus Helsingis on tuntud selle poolest, et seal korraldatakse kirikus (pehmelt öeldes) tantsuõhtuid ja levitatakse homopropagandat. Küllap selgitab antud teoloogi maailmavaadet ka tõik, et teoloogikutse saamiseks kirjutatud bakalaureusetöö kandis pealkirja "Autoerootika seksuaaleetilise küsimusena". Seega on soome rahvale tuntud, ent samas "maailmaparandajate" poolt järgi katsutud ja ustavad näod pandud rääkima, et kui Helsingis juhtuks sama, mis Süürias Aleppos, siis põgeneksid ka nemad sinna, kuhu jalad kannavad.
See näitemäng meenutab kangesti 1943. aasta Berliini Spordihalli, kus propagandaminister Goebbels küsis hoolikalt valitud publikult: "Kas te tahate totaalset sõda?" Seda nad muidugi tahtsid ja said.
See meenutab ka Kremli Kongresside Paleesse kokku toodud liiduvabariikide esindajaid, kes üksmeelselt skandeerivad "Mir, družba, festivalj!" ning saadavad tervitustelegrammi seltsimees Leonid Iljitš Brežnevile, kelle targal juhtimisel liigub maa koos rahvaga edasi õitsengu poole.
See meenutab samuti Põhja-Koread, kus valimiste ja sõnavõttude sisu ja tulemus on juba ette teada.
Võitluses südamete ja meelte pärast ei või midagi juhuse hooleks jätta. "Ei ole midagi uut siin päikese all." Oleme globaalses külas, ainult et need, kes on end nihverdanud külavanemaks ja peavad end muidu kogukonna juhtideks, ei tohi unustada, et ei ole võimalik lõpmatuseni rahvast alla suruda ja tema arvamust eirata. Erinevaid gruppe võib selles külas ju üksteise vastu mürgitada, ent selline kogukond ei ole pikemas perspektiivis elujõuline. Aga ilmselt see ongi külavanema eesmärk? Tõepoolest – vahetame vale külarahva välja ja vabanenud taredesse toome sisse need, kes on meile tänulikud ja kuulekad? Aga… kui need hakkavad külavanema taret ka tahtma, mis siis saab?