Meile kuulutatud vabadusest Euroopa Liidus ei ole enam eriti palju järgi ja haare tugevneb. Kogeme seda omal nahal. Selle protsessi haare ja mastaap on selline, et inimestel on raske seda uskuda, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
"Te veel vingute meie käes…"
Nii ilmselt kõlab mõne netinuhi rahulolev kommentaar pärast järjekordset koputamist ja kellegi sotsiaalmeediakonto sulgemise järel. Nii kõlab ka vasakpoolsete ja sotsialistide üleskutse allutada oma kontrollile inimeste mõtted, sõnad ning teod. See, mida oleme saanud näha mõne viimase nädala jooksul sotsiaalmeedia maastikul, annab tunnistust tugevnenud haardest ühiskonna üle. Kahtlemata on sotsiaalmeedia muutunud tänapäeval oluliseks suhtlusvahendiks. Presidentide ja ministrite säutsud võivad terve maailma jalule ajada või magama uinutada. Nõnda elamegi praegu ja sotsiaalmeediast on saanud oluline infoedastamise vahend.
Võime ju mõelda, et Facebookis ülesastumise ja ka selle keelamise trall on infantiilne. Küllap kraaklemine sotsiaalmeedias mõnevõrra lapsik ongi. Sisuliselt ei tegeleta aga seal millegi muuga kui sellega, mille jaoks vanasti pruugiti sulge ja paberit. Ent kui sule ja tindiga kirjutades pidi inimene siiski pingutama, siis praegune keele- ja sõnakasutus on muutunud lapsikult lakooniliseks. Mõnevõrra üllatuslikult kajastab isegi Postimees läänemaailma degradeerumist, tõdedes, et "igapäevane suhtlemine … ühismeedias … rahuldab ja muudab normaalseks lapsiku käitumise. See soosib enesekesksust ja enese igakülgset väljapakkumist publikule. See soosib keskendumist hetkele, väärindab impulsiivsust ning kiidab heaks lakkamatu kiire rahulduse. See peibutab meie vajadust olla nähtav ja tagab meile 24/7 isikupärastatud tähelepanu, nõrgestades küll samal ajal meie võimet tunda teiste suhtes empaatiat."
Oleme muutunud äärmiselt egotsentrilisteks ja lapsemeelsed eurooplased ei suuda enam tajuda elu pühadust. Lapsik virtuaalelu on teinud eksistentsist mängu, mille reegleid tahab igaüks kehtestada oma suva järgi ja mitte kellelgi ei tohi olla õigust seda takistada. Nii lihtne see maailm ongi. Nii lihtne on kuulutada Elu tõelisest mõttest rääkijad ja kuulutajad sallimatuteks, sest nad ei ole seda meelt, et kõik on suhteline.
Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimehest Varro Vooglaiust rääkides ei ole aga põhjust kõnelda eneseeksponeerimisest. SAPTK on kasutanud sotsiaalmeediat inimelu päästmiseks. Konkreetselt rääkides inimese õigusest elule, sündimisele, täisväärtuslikule ning kasulikule eksistentsile ja ka siit ilmast siirdumisele Igavesse Ellu. Varro konto sulgemine ei ole midagi muud kui ilmselge "näidishukkamine": "Nad veel vinguvad meie käes!" Selline on sõnum neile, kes ei soovi mängida kaasa infantiilseid ja samas mõrvarlikke mänge.
Soome välisminister Timo Soini on inimene, kelle poliitilised otsused ja ambitsioonid ei leia minu poolt eriti palju mõistmist, ent talle tuleb au anda kui katoliiklikule kristlasele. Kui ta ongi olnud poliitiliselt äraostetav, siis kristlike veendumuste koha pealt ta veel seisab oma jalgel. Näiteks rõõmustades Argentiinas abordi seadustamise katse läbikukkumise üle. Oma blogis kiidab ta Argentiinat selle otsuse eest (samuti millegi pärast ka paavsti, kelle poliitikast on minul isiklikult väga raske aru saada) ja on saanud selle eest tugeva kriitika osaliseks. Sotsiaalmeediakeeldu ei ole ta veel saanud, ent parlamendierakonnad on tõusnud tagajalgadele, sest valitsuse välisminister kiidab šovinistlikult heaks naistevastase vägivalla. Soome parlamendisaadik Emma Kari (roheline) nõuab peaminister Juha Sipilält (Keskerakonna esimees) ja rahandusminister Petteri Orpolalt Timo Soini hukkamõistmist tema äärmuslike, vihkavate ja Soome riigi poliitika vastase seisukoha pärast: "On vapustav, et Soome välispoliitika eest vastutav minister kasutab oma ametipositsiooni naiste õiguste vastu, ilma et teiste valitsusparteide esimehed sellele ei reageeri. Kas naiste õiguste kaitsmist peetakse nii väikeseks asjaks, et sellega ei soovita häirida meesministrite head üksteisemõistmist?"
Timo Soinit kaitseb Kristlike Demokraatide rahvasaadik Päivi Räsänen, korrates üle nii tihti öeldut, ent siiski veel mitte rikutud ajudesse jõudvat: "Inimisiksuse kriteeriumideks on asetatud eneseteadvus, oma tuleviku ja mineviku tajumine ja suutlikkus kommunikeeruda. Need omadused kirjeldavad tõesti inimliigile loomuomaseid jooni, ent nende esitlemine inimeseksolemise eeldustena on meelevaldne. Neid kriteeriume ei täida vastsündinud või mõne kuu vanused lapsed, samuti mitte sügava arengupuudega või dementsed inimesed… (Seaduslikus) abordieas olev laps ei ole tundetu kudedehunnik, vaid isiksus, kes on võimeline tundma valu. Arstid ja õed teavad, mis abordi käigus juhtub ja paljud teevad (sunnitult) tööd katkirebitud südametunnistusega."
On selge, et Päivi Räsänen ja tema erakond ei ole Soomes väga populaarsed. Umbes 70 protsenti valimisealistest soomlastest eelistavad uuringute alusel anda oma valik kas sotsiaaldemokraatidele, erinevatele vasakrühmitustele ja rohelistele. Soomlastega toimepandud ajuloputus on kahe inimpõlve ehk viiekümne aasta jooksul teinud "hea tulemuse". Aafrika ja Lähis-Ida illegaalide eest riigipiiride sulgemist nõudvaid poliitilisi liikumisi nimetatakse äärmusrahvuslikeks ning õudusega tõdetakse, et selliste poolt võivad hääle anda koguni veerand valimisealisi. Seegi väike protsent on Euroopa tsivilisatsiooni hukkajatele liiga suur. On vaja progresseeruda tööd inimese sundimiseks õnnele!
Nii on katsed allutada Lääne ühiskonda ühtsetele mõttestampidele jõudnud uutele tasanditele. Globalistid kasvatavad uut põlvkonda pealekaebajaid, kellel avaneb ilmselt võimalus isiklikule karjäärile uues ühiskonnas vastavalt sellele, kuidas on suudetud oma efektiivsust ja kasulikkust demonstreerida. Praegused Eesti soroslased vajavad ju järelkasvu.
Meie Euroopa ja kogu läänemaailm on kaotanud mõistuse. Selle ilmekaks näiteks on inimesed, kes tunnevad rõõmu õiguse üle tappa lapsi ja võimaluse üle teha üha enam inimesi enda sarnasteks. Võimaluse üle tirida kõik teisedki sellesse saatanlikku mülkasse, kuhu nad on ise vajunud. Saatanlikkus ei talu valgust. Meile kuulutatud vabadusest Euroopa Liidus ei ole enam eriti palju järgi ja haare tugevneb. Kogeme seda omal nahal. Selle protsessi haare ja mastaap on selline, et inimestel on raske seda uskuda. Alati on aga olnud neid, kes ei müü end valitseva nomenklatuuri teenistusse. Nende osaks on saada sildistatud, keelatud, laimatud ja hävitatud. Ent neid ei unustata kunagi. Mõrtsukate nimed võivad ununeda, ent nende vastu astunute nimed ei iial.
Päisefoto: Bigstockphoto.com