Helsinki ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen on pannud tähele, et ka soome keeleruumis, milles ei või täheldada soolisi asesõnu, hakatakse tõstatama ideoloogilisi küsimusi keele ja meele muutmiseks. Millal algavad Eestis debatid keele korrigeerimiseks poliitkorrektseks. Kuidas kavatsevad feminatsid sundida kasutusse võtma kesksoolisi mõisteid?
Nagu tähelepanelikud liigikaaslased on kindlasti tähele pannud, seonduvad praeguse hetke põletavaimad probleemid keelega. Meil, soomlastel, on meie ebaõnneks kasutusel selline keel, milles puuduvad tsivilisatsiooni suurte emakeelte olulised omadused ja samas ka kitsaskohad. Ent nagu on öelnud poeet: „ … en tahtois' olla vailla tätä tuskaakaan… („ … ma ei sooviks olla ilma ka sellest valust …" Eino Grön, tlk)
Meil ei ole ju sõnad, näiteks, tavaliselt sooliselt määratletud, mis on põhimõtteliselt suurepärane, ent ka ilmselt liiga igav, kuna mõned aktivistid on meiegi jaoks välja mõelnud uue feminiinse kolmanda isiku pronoomeni: „hen." („Hän", ehk „tema" on soome ja eesti keeltes isikuline asesõna nii mees-, kui naisisiku puhul, tlk). Kuigi ega seda keegi kunagi ei kasuta. Minule sobib suurepäraselt sootu keel. See ei mõjuta olemasolevaid naiste omadusi kuidagi, öelgu filosoofid, mida iganes. Teisalt, näiteks, vene keele suur võlu on kõige sugupoolitamine: ka verbidel on sugu. See on küll armas.
Inglise kvaliteetleht „The Economist" avaldas just väikese artikli pealkirjaga „Why the word "woman" is tying people in knots." („Miks sõna „naine" seob inimesed sõlme.") Küsimus on naist tähendava sõnas „woman", mis nüüd mingil põhjusel naistele enam ei kõlba. Meditsiiniajakiri „Lancet" on hiljuti viidanud naistele mõistega „bodies with vaginas" („vagiinadega kehad"). See kõlab minu arvates sümpaatselt ja toob kohe meelde umbes pool sajandit tagasi kellegi günekoloogi kasutatud väljenduse, mille kohaselt naine on üsa, mida ümbritsevad keha ja personaalsus. See äratas pahameelt juba siis. Toona asetati kõige keskmeks uue elu sünnitamine, mida ümbritses teatud pühadus. See, et nüüd on keskmesse tõstetud vagiina, tähendab olulist muutust, mille kvaliteeti ei ole vaja seletama hakata.
„Lanceti" kasutatud väljend sai omajagu kriitikat, ent probleem ei kadunud. Millegipärast tahetakse sellest w-sõnast kõigiti ümber ja üle minna. „Economistki" teeb seda teadmata põhjusel, ent arvatavasti sellepärast, et sisaldab saatuslikku „man" – liidest („man" – „mees"), mis paneb mõnede eristaatuses liigikaaslaste süljenäärmed reipalt tööle.
Üks briti haigla kasutab, kuuldavasti, w-inimeste kohta sõna „birthing people"(„sünnitavad inimesed"), keegi ameeriklaste kongressiliige on avastanud väljendi „menstruating people" („menstrueerivad inimesed"). W-inimeste jaoks on proovitud kasutusele võtta ka mõistet „people with cervixes", ent mitte kõigil naistel ei ole emakakaela, kui jällegi meestel see leiduvat (!), kus iganes see siis asubki.
Inglisekeelsed sõnaraamatud määratlevad naise sageli sõnadega „adult human female" („täiskasvanud naissoost inimene) – aga sealgi kummitab see – „male" („mees") jälle … Pealegi mitmed uute ja uljaste teadusharude praktiseerijad on osundanud, et ka mehed võivad olla naised. Sedasi. Kui tavalisi inimesi hakatakse nimetama ebatavaliste mõistetega (näiteks 40% naistest ei tea, mida „cervix" tähendab), on oht, et tuleb segadusi.
Inglise keeles on ohtralt laene kreeka ja ladina keeltest, mida inglise keele rääkijad ei oska. Neologismides (uudissõnades) on kreeka- ja ladina laenud väga soositud. Selle praeguse terminisegadusega ei julge just paljud kaasa minna. Artikli kirjutaja väljendab end nii : „Arakstehtuina solvangute ja tigetsemise poolt, mida sellised diskussioonid esile kutsuvad, kardavad paljud inimesed neis osaleda. Kui karmilt poleeritud, segadust tekitav ja võõralt kõlav keel lisandub debatiga liitumisele, siis veel vähemad on valmis oma pead tööle panema."
„Volle Deckung!" ütleks sakslane („kott pähe!").
Niipalju siis meie kultuuri emakeelte piirides toimuvast. Aga kas meil on kõik hästi? Ärge kujutage ette. Küll meie valvsad teadusepraktiseerijad avastavad sellise probleemi varem või hiljem ka meil.
Olen juba kuulnud mõnesid mainivat õudusega sõna „naine." Selge on see, et selle juureks on verb, mis seondub soo jätkamisega (eesti keeles võiks sellega siduda „naituma", ehk abieluga kaasneb ka seksuaalelu algus). Tegevusega, mida on põhjusega kujutatud lausa meeldivaks ja mis kindlasti on oluline. Sellest hoolimata on selle sõna mainimine teatud sorti inimest kujutavas nimetuses, ütleme, solvav. Kõik sõltub sellest solvujast.
Ootan nüüd rahulikult saabuvat suurt keskustelu inimfeminiinset olendit puudutavast korrektsest sõnast meie keeles. Popcorni ei ole ma, tõsi küll, varunud. Küllap uus termin varsti leitakse. Sinnamaani tasub kasutada seda vana hoolsasti ümber käies ja valmistudes selleks, et see pühitakse minema kõigist olemasolevatest kirjandusteostest, kui võimalik. Selle jaoks leiab riik kindlasti vajaminevad projektirahad.
Timo Vihavaineni blogikirjutise on tõlkinud Roland Tõnisson