Aasta 2023 läheb Eesti ajalukku kui süvariigi läbi viidud riigipöörde ja väärtuste pinnalt ühiskonna lõhestamise aasta, kuid kultuurirevolutsioon ei peatu, põhiseaduspärast riiki enam ei ole ja ees seisavad vastikud ajad, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Lõppev aasta läheb Eesti ajalukku kui riigipöörde ja väärtuste pinnalt ühiskonna lõhestamise aasta.
Märtsis toimunud parlamendivalimised ei olnud mitte mingil juhul põhiseaduspärased, vabad ja ausad. Kuidas tuleks valimisi Eesti Vabariigis läbi viia, sellest kõneleb põhiseaduse paragrahv 60. Vabade ja ausate valimiste kriteeriumiks on, et hääletustulemusi ei manipuleerita. Tulemuseks on, et ligi 40 protsenti kodanikest ei usalda elektroonilist hääletamist.
Sisuliselt viidi läbipaistmatu, kontrollimatu ja vaidlustamiskindla elektroonilise hääletamise abil läbi riigipöörde uus vaatus. Esimest vaatust võisime näha 2021. aasta jaanuaris, kui kaitsepolitsei ja prokuratuur võtsid maha Jüri Ratase valitsuse nii, et EKRE langes opositsiooni ja ära jäi konservatiivide soovitud abielureferendum.
Ma ei arva, et seksuaalvähemuste ning abielu, perekonna ja kooseluga seotud küsimused iseenesest Eesti süvariigile korda lähevad. Kuid kuna tegemist on ideoloogilise programmiga, mis on äärmiselt tähtis Lääne revolutsioonilistele juhtriikidele – meie peamistele liitlastele –, siis ei tohi Eestis, mille julgeolek sõltub süvariigi veendumuse kohaselt liitlaste heatahtlikkusest, lasta edeneda vastupanul „LGBT-õigustele". Ärme unusta, et kristlikul moraalil põhinevate abielusuhete väärastamine on Lääne revolutsiooni kinnisidee, asjaolu, mis räägib kõnekalt revolutsiooni deemonlikust algest ja antikristlikust olemusest.
Riigikogu valimistulemuste manipuleerimist kasutati niisiis progressistide võimu kindlustamiseks ja EKRE nurka surumiseks järgnevateks aastateks, mille jooksul loodetakse muuta konservatiivne pööre võimatuks. Sama käekirjaga kirjutati ka nn Prigožini libaskandaal.
Soodne võimalus sundis „liberaalset" leeri tsementeerima homoabielu. Pikalt vindunud kultuurisõjast sai kultuurirevolutsioon, uus juunipööre. Veel paari aasta eest teatas Reformierakonna juht Kaja Kallas, et tema teada ei soovi Eestis keegi abielu ümber defineerida. Nüüd surus Kallas valitsusjuhina abielurüvetamise ise läbi. Koalitsioonile tõttas mugavalt appi riigikohus, kes andis riigikogu kodukorra rikkumisele rohelise tule.
Sama külmalt suruti läbi ka avalikkuse jaoks täiesti ootamatud maksutõusud, mille kohta nähvas Kallas mõned kuud enne valimisi riigikogus küsimustele vastates EKRE esimehele Martin Helmele: „Kuna te mõistate ainult lihtlauseid, siis kordan üle ja lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt. Oli liiga keeruline? Maksud ei tõuse. Punkt."
Kohe pärast valimisi teatati ulatuslikest maksutõusudest ja uute maksude kehtestamisest. Kui Kaja Kallaselt küsiti, miks Reformierakond ei rääkinud valimiskampaanias maksutõusudest sõnagi, ütles peaminister telesaates: „Sellepärast, et see on ebapopulaarne. Väga lihtne, see ongi ebapopulaarne." Ta lisas, et siis oleks valimised võitnud erakonnad, kes oleks teinud lihtsalt suuri kulutusi. Sisuliselt ütles peaminister, et nad pidid valimiste eel rahvale valetama, sest muidu poleks keegi nende poolt hääletanud.
Valetamisest ja lõhestamisest, nagu ka seaduseväänamisest ja suvaõigusest on saanud Eestis valitsemise muster. Aga sellega ei tegele natsideks ja äärmuslasteks sõimatud ning tondiks maalitud EKRE, vaid „valged headusejõud", kes jutlustavad väsimatult õigusriiki, demokraatiat ja euroopalikke väärtusi. Kuigi parlamendis võimuliiduga lahingut löövat EKRE-t süüdistatakse praegu lausa „põhiseadusliku korra ründamises", ründab Eesti põhiseaduslikku korda hoopis „liberaalne" leer.
Riigipööre ja kultuurirevolutsioon on põhiseadusliku riigikorra kokku jooksutanud. Põhiseadust ei ole muudetud või tühistatud, ometi võimuringkonnad eiravad seda, teineteisele vajadusel katet tehes. Seda võimaldavad paraku mitmed tegurid. Eesti on kaotanud suure osa oma suveräänsusest. Poliitiline eliit ja ametnikkond arvestab eeskätt üleliiduliste juhtnööride, ettekirjutuste ja poliitikatega ning ei tunne vastutust oma rahva ees. Eesti riik ei olegi enam mõeldud eesti rahvale. Hiljutine koroonapuhang ja teist aastat kestev laiaulatuslik sõda Ukrainas võimaldas teadlikult üles köetud hirmu abil põhiõigused ja isikuvabadused pausile panna. Hirmunud isendid lubavad valitsusel teha ükskõik mida, peaasi, et surmav nakkus ei leviks, planeet Maa kliima ei kuumeneks ja Putin ei tuleks. Vabaduste mahasurumiseks saab kasutada ka väärastunud patriotismi – see, kes võimule vastu kobiseb, on putinist ja kuulub tühistamisele.
Aasta 2023 on peagi ajalugu. Kuid protsessid, millest sai äsja räägitud, kulgevad edasi. Süvariik jätkab režiimi kindlustamist. Vastuvõtmist ootab tsensuuriseadus, öeldavasti on kavas edasi minna transsoolisuse teemadega. Kultuurirevolutsioon ei peatu. Põhiseaduspärast riiki ei ole enam. Vastikud ajad seisavad ees.