Meil ei ole muud varianti kui kultuurilise kodusõja rindejoon veelgi jõulisemalt, veelgi leppimatumalt maha märkida, sest taganeda ei ole enam kuhugi – selja taga on meie Eesti, üks ja ainus, ja me ei saa lasta sõgedatel revolutsionääridel seda anastada, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
„Kodusõda on sõda, mille põhjustavad sisemised vastuolud ja milles osalevad pooled on ühest ja samast riigist." Nii defineeritakse mõistet „kodusõda" Vikipeedias.
Kui jätta kõrvale tavapärane arusaam sõjalisest konfliktist, kus kasutatakse tapvaid relvi ja peetakse veriseid lahinguid, siis ilmselt võib selle definitsiooni abil iseloomustada Eesti ühiskonda lõhestavat konflikti.
Sõdima ehk jõuga survestama hakatakse siis, kui üks pool soovib teisele poolele peale suruda oma tahet, kuid teine pool ei ole nõus järgi andma.
See, mida oleme viimastel aastatel Eesti poliitikas näinud, on väljunud tavapärase poliitilise võitluse raamest ja muutunud vihaseks väärtuskonfliktiks. On iseloomulik, et kumbki pool ei pea vastase argumente ja põhjendusi moraalselt ja dogmaatiliselt legitiimseks.
Progressistid peavad samasoolistele abiellumisõiguse andmist üheks ühiskondliku progressi vältimatuks sammuks, milles kahtlemine või mille vaidlustamine on lubamatu. Konservatiivid tajuvad, et ebamoraalse rünnaku all on traditsioonilised institutsioonid nagu abielu ja perekond ning traditsioonilised väärtused, mis on kehtinud sajandeid.
Tegu on õigupoolest ususõjaga, täpsemalt usutunnistuste sõjaga – inglise keeles kasutatakse ka mõistet culture war, mida defineeritakse kui kultuurilist konflikti ühiskondlike gruppide vahel ning võitlust oma uskumuste, väärtuste ja komberuumi domineerimise eest.
Veidral kombel on just Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks süüdistatud meile võõraste, angloameerika kultuurisõdade importimises, ehkki konservatiivid ja traditsionalistid ei ole Eestisse importinud mingeid uusi ideoloogiad. Vastupidi, me kaitseme seda, mis on põlvkondi meile omane olnud ja millest tunnistab ka kehtiv põhiseadus.
Seevastu uute sotsiaalsete ja ideoloogiliste kontseptsioonidega lagedale tulnud progressistid on kogu aeg ajanud oma asja riukalikult. Kooseluseaduse rümp suudeti läbi suruda kõikvõimalikke trikke ja valesid appi võttes. Toona kinnitati valelikult, et küsimus ei ole üldse samasooliste abielus. Kui konservatiivne pool aga soovis abielu küsimuse rahvahääletusele panna, päästeti valla obstruktsioon ja löödi valitsus uppi. Nüüd, kui võimule on pääsenud vasakliberaalne koalitsioon, võeti „homoabielu" läbisurumine kiiresti ette.
Selle kultuurisõja kõikidel etappidel torkab silma progressistide soovimatus ausalt ja rahulikult oma ideid ja ettepanekuid ühiskonnas läbi arutada, vaid kõik taandub viimselt poliittehnoloogiale ja oportunismile. See tähendab, et sisulist demokraatiat – asjade läbiarutamist, ühiskonnaga arvestamist, ühisosa otsimist, kompromisside tegemist – meil ei ole. Ühiskonda käsitletakse kui manipuleerimisobjekti, mis allutatakse üha uutele eksperimentidele. Tõsi, ühiskond on ka lõhenenud, ent seda lõhenemist ei ole üritatudki parandada ja ületada, vaid konflikti on kogu aeg eskaleeritud.
Ma ei näe praegu vähimatki võimalust, et meie kultuurikodusõja kumbki osapool võiks milleski järgi anda. Progressistide lootus on, et rahva enamus liitub viimaks nendega ja lõpuks jääb vastalistest järele vaid tühine hulgake, mingid veidrikud ja radikaalid, keda õnnestub hallata vaenukõneparagrahvide ja demoniseerimise abil.
Konservatiivid ei saa järgi anda, sest nad peavad seda võitlust viimselt eesti rahva säilimise nimel. Selleks tuleb tagada sisuline riiklik iseseisvus ning sellised ühiskondlikud väärtushoiakud, mis rahva kasvamist ja püsimist soodustavad. Globalistlikud revolutsioonilised projektid on otseseks, vahetuks ohuks rahva eksistentsile.
Ja nii ei olegi muud varianti kui kultuurilise kodusõja rindejoon veelgi jõulisemalt, veelgi leppimatumalt maha märkida. Taganeda ei ole enam kuhugi. Lõppude lõpuks on meie selja taga meie Eesti, üks ja ainus, ja me ei saa lasta sõgedatel revolutsionääridel seda anastada.