Eesti rahvusriigi seisukohalt on riiklik Ukraina-kultus ketserlus, konkureeriv usuvool või ideoloogia, mis ei sobi kokku meie rahvusriigi eesmärkidega. See, et revanšistlik vene imperialism ohustab Venemaaga piirnevaid iseseisvaid riike, ei tähenda, et Eestist peaks saama internatsionalistlik Väike-Ukraina, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Täiemahuline sõda Ukrainas on kestnud kaks aastat. Ukraina riik püsib, kuid on kaotanud umbes viiendiku oma territooriumist. Iseseisvasse naaberriiki tunginud Venemaa ei näita üles loobumise märke.
Kremli sõjal Ukrainas on oluline mõju ka Eesti sisepoliitikale. Reformierakond eesotsas peaminister Kaja Kallasega – ja tegelikult kogu niinimetatud liberaalne front – on seda sõda küüniliselt ära kasutanud oma populaarsuse tõstmiseks. Varem EKRE tõusu eest hoiatanud vasakpoolne politoloog Tõnis Saarts ennustab nüüd, et 21. sajandi kahekümnendad aastad Eesti poliitikas võivad kulgeda hoopis Reformierakonna domineerimise tähe all. Meedia on Kallasele omistanud koguni „sõjaprintsessi" tiitli. Peaministri abikaasat ei takistanud see siiski jätkamast oma äritegevust Venemaal. Pecunia non olet.
Solidaarsusest Ukrainaga on teadlikult tehtud riiklik kultus. Ukraina võitlusest on tehtud Eesti võitlus, mis tuuakse riiklike kanalite ja massimeedia vahendusel igasse koju. Riigiasutustel lehvivad Ukraina lipud, justkui oleksime Ukraina oblast. Poliitikud, riigiametnikud ning kaitseväelased kannavad Ukraina sümboolikat. Maksumaksja rahastatud kultuuriasutuste kodulehtedelt ilmavõrgus ja profiilipiltidelt ühismeedias vaatavad vastu sinikollased värvid. Riiki on lastud üle 100 000 „ukraina põgeniku", kellest suur osa on tegelikult venekeelsed inimesed.
Kuid solidaarsus ei väljendu üksnes sümboolsetes žestides. Eesti on Ukrainale andnud relvastust ja rahalist abi. Välisministeeriumi teatel on Eesti andnud Ukrainale sõjalist abi kokku ligi 500 miljoni euro väärtuses. Hiljutine sõjaline abipakett, mis kiideti heaks 2023. aasta detsembris, on väärt ca 80 miljonit eurot.
Sellest kõigest jääb mulje, justkui oleks Eesti riigi eesmärgiks Ukraina ja mitte Eesti rahva kestmine läbi aegade.
Möödunud suvel kirjutas Peeter Ernits: „Et mitte üldsõnaliseks jääda – oleme andnud Ukrainale tervelt 2,6 protsenti oma SKT-st. Sealjuures 1,6 protsenti on läinud relvade ja humanitaarabina. 1,1 protsenti oleme aga kulutanud selleks, et meile saabunud arvukad pagulased end siin võimalikult hästi tunneksid…
Kielis asuva maailmamajanduse instituudi värske raport ütleb vastuse otse välja: enamik riike on seadnud prioriteediks oma inimeste eest hoolitsemise, mitte aga Ukraina aitamise. Suureks erandiks on siin Eesti…
Loomulikult tuleb Ukrainat aidata! Kuid seda tuleks teha oma võimalusi arvesse võttes. Ka Eesti riigijuhid peaksid eeskätt mõtlema sellele, kuidas oma rahvas hakkama saaks, ja alles seejärel kõigile teistele."
See, et suure südamega Eesti inimesed aitavad Ukrainat isiklikul tasandil – annetavad või vahendavad annetusi –, on igati kiiduväärt. See on vaba ühiskonna tunnus. Kuid hoopis teine asi on luua riiklik Ukraina-kultus, et lõigata sellelt poliitilist ja muud laadi profiiti ning kasutada seda massidega manipuleerimiseks.
Eesti riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimiseks. Eesti venestamine nn ukraina põgenike abil seda eesmärki ei teeni. Meie riikluse sidumine Ukraina võitlusega ja ühe võõra slaavi rahvaga samastumisega võib sobida globalistidele ja nende eesmärkidele, kuid ei ole meie rahvuslikes huvides.
Eesti rahvusriigi seisukohalt on riiklik Ukraina-kultus seega ketserlus, konkureeriv usuvool või ideoloogia, mis ei sobi kokku meie rahvusriigi eesmärkidega. See, et revanšistlik vene imperialism ohustab Venemaaga piirnevaid iseseisvaid riike, ei tähenda, et Eestist peaks saama internatsionalistlik Väike-Ukraina.
Riiklik mantra on, et Ukraina sõdib ka meie eest. See on kõigest propagandaloosung. Ukraina sõdib ikka enda eest. Võimalik, et selle loosungiga lehvitatakse silmakirjalikult, mõeldes seejuures rehepaplikult – me toetame ukrainlasi, et nad kolgiksid venkusid, sest see on meile kasulik. Verehinda ei tule maksta meil, vaid ukrainlastel. Mida kauem nad sõdivad, seda rohkem naudime meie rahuaega.
Kuid sõltumata sellest, kas Ukraina võidab või kaotab, Venemaa jääb Eesti naabriks ning on võimeline meid jätkuvalt ohustama. Mida agressiivsemalt Eesti idanaabri suhtes käitub, seda tõenäolisem on, et sellel on tagajärjed. Ma ei ütle, et me ei peaks oma moraalset positsiooni väljendama ja Ukrainaga solidaarsed olema. Ma ütlen, et Venemaaga kasvõi retoorilisel tasandil sõtta kippumine on väikeriigi seisukohalt äärmiselt rumal ja lühinägelik käitumine.
Pole kahtlust, et pingete teadlik kruvimine teenib sisepoliitilist eesmärki – hoida alal ühiskondlikke meeleolusid, mis soosivad praegust globalismimeelset võimuaparaati. Pingeline julgeolekuolukord on kui taeva kingitus julgeolekuasutustele – nende tähtsus ja mõju ühiskonnas kasvab. See sobib ka globalistidest võimupoliitikutele, kes esitlevad ennast kui kindlakäelisi ja kindlameelseid juhte, kes tagavad rahva turvalisuse.
Paraku tabavad Eesti poliitilise eliidi küüniliste arvestuste tagajärjed kogu rahvast. Ja see on ka põhjus, miks ketserlikule Ukraina-kultusele tuleb lõpp teha ning restaureerida selline riiklik korraldus, mis lähtub kehtiva põhiseaduse näidatud suunast. Eesti riik on loodud Eesti rahva eduks ja kaitseks ning ei tohi olla nupuks globalistide malelaual.