Viimastel aastatel on paljudes Eesti Vabariigi kodanikes süvenenud tunne, et nende armas sinimustvalge riik on muteerunud küüniliseks räkitiks, mille eesmärgiks on pressida inimestelt teatud kitsama ringkonna huvides võimalikult palju raha välja, tõdeb kolumnist Veiko Vihuri.
Mõjuka õhtumaise mõtleja Aurelius Augustinuse (354–430) pessimistliku vaate kohaselt ei ole riigid mitte midagi muud kui röövlijõugud, mis on saagi jagamises isekeskis kokku leppinud. Ta täpsustab: see on nii juhul, kui riigid tegutsevad õiglust eirates. Niisiis, teoses „Jumala riigist" (IV, 4) ütleb Augustinus: „Mis muud on riigid lahus õiglusest kui vaid suured röövlijõugud? Pole ju ka röövlijõugud midagi muud kui väikesed riigid? Ka seal on tegemist inimeste rühmaga, keda juhitakse ülema meelevallaga, kes on seotud omavahelise lepinguga ning kes jagab kindla kokkuleppe alusel saaki."
Augustinus illustreerib oma mõttekäiku looga Aleksander Suurest ja piraadist. Viimane teatab, et ta teeb oma ühe laevaga sedasama, mida kuulus valitseja suure laevastikuga, ainult selle erinevusega, et teda nimetatakse mereröövliks ja Aleksandrit suureks kuningaks.
Võime tuua võrdluse tänapäevast. Kui maffiajõuk hakkab ühes linnas või linnaosas ettevõtjatelt maksu välja pressima, pakkudes vastutasuks „katust" ehk kaitset teiste jõukude eest, on põhjust rääkida kuritegevusest. Aga põhimõtteliselt teeb sedasama riik kõigi oma elanikega, võttes jõuga ähvardades suure osa nende varast ja sissetulekutest endale ning pakkudes vastutasuks kaitset omavoli ja teiste riikide rünnaku puhul. Kui riik peab silmas ühist hüve, kogu ühiskonna kasu, siis on selle riigi alamate või kodanike õiglustunne rahuldatud. Nad saavad aru, et tegemist on ratsionaalse ja üldsusele kasuliku elukorraldusega. Nad on nõus andma mõistliku osa oma ressurssidest riigile, et see kõigi kodanike eest teatud asjadega tegeleks, näiteks ehitaks teid ja koole, tagaks avaliku korra jne.
Viimastel aastatel on paljudes Eesti Vabariigi kodanikes süvenenud tunne, et nende armas sinimustvalge riik on muteerunud küüniliseks räkitiks, mille eesmärgiks on pressida inimestelt teatud kitsama ringkonna huvides võimalikult palju raha välja. 2024. aasta septembris korraldatud küsitluse kohaselt nõustus 80 protsenti vastajatest seisukohaga, et paljud inimesed tunnetavad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast, ning 70 protsenti tajus seda isiklikult.
Valitsuse käes on erinevad hoovad, millega riigi tulusid suurendada. Üheks näiteks on riiklik energiapoliitika. Viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud energiahinnad on toonud suurt tulu riigile, ent seadnud löögi alla tavalise kodaniku, kes peab maksma elektri ja toasooja eest ebamõistlikult suure osa oma kuupalgast. Röövellikku skeemi, mille osaks on hindade kujundamine riiklike regulatsioonide abil, õigustatakse kliimamuutuste vastu võitlemise õilsa loosungiga, tegelikult aga ajavad nii riik kui teatud ettevõtted taskusse hiigelkasumeid. Tarbijatele pakutakse võimalust „valida" erinevate pakettide vahel, kuid tegelikult saadakse temalt ta raha kätte ühel või teisel moel.
Käesoleva aasta jaanuaris-veebruaris saime meedia vahendusel kaasa elada valitsuse plaanile võtta lähiaastatel tarbija taskust 2,6 miljardit eurot ja maksta see meretuuleparkide arendajatele, et nende äri konkurentsivõimeline oleks. Seda üritati avalikkusele maha müüa märksõnadega „puhas ja odav energia". Praegu on plaan tagasi võetud ja valitsuski lagunenud, ent kuuldavasti on kavas pärast kohalikke valimisi välja tulla uue plaaniga, mis näeb ette veel suurema summa riisumist inimestelt.
Loomulikult ei kujuta endast midagi muud kui kolossaalset varade ümberjagamist Euroopa Liidu rohepöörde poliitika, mida viiakse ellu riigivõimu sunni abil. Kui sada aastat tagasi teostasid mastaapse varade ümberjagamise, õigemini kogu ühiskonna paljaks riisumise vägivallaga võimu haaranud bolševikud, siis tänapäeval haaratakse võim paksude kardinate varjus bürokraatide-tehnokraatide kätega. Tegelikeks kasusaajateks on globalistide ringkonnad, kes on muutnud riigivõimu ja selle haldusaparaadi oma huve teenivateks instrumentideks.
Eesti maksumaksjate raha on kühveldatud vaktsiinitootjatele, Ukraina riigile ja ukraina pagulastele, tuulemöldritele ja rohepöördele. Äsja on lauale pandud uus riisumisskeem – kaitsekulutuste tõstmine. Eesti inimene, kes kolm aastat tagasi deklareeris ägedalt, et ta usaldab teadust ja paneb õla alla, jõudis vahepeal selga tõmmata pusa kirjaga „Maksutahe" (vähemalt sellist reklaamiti) ning peab nüüd kapist välja otsima pusa kirjaga „Kaitsetahe", mis tuli turule juba mõnda aega tagasi. Võimuringkondade poolt manipuleeritud ja töödeldud massid on alati valmis kaasa jooksma järjekordse kampaaniaga, mille tulemuseks on, et nad jäävad oma rahast ilma ning kaotavad ka üha enam poliitilistes õigustes ja vabadustes.
Vanas kirikulitaanias palutakse, et Jumal hoiaks ristirahvast katku, sõja ja kalli aja eest. Just need kolm nuhtlust ongi meid enam-vähem ühel ajal tabanud. Rahva viletsusest on muinasjutulist kasu lõiganud katkutohtrid (meditsiinitööstus), relvakaupmehed (sõjatööstuskompleks), pangad ja neile poliitilist katet pakkuv poliitikute klikk. Võib arvata, et kõik osapooled on väga rahul ja hõõruvad käsi.
Kõik need mainitud suundumused on oluliselt vähendanud riigivõimu legitiimsust ning taandanud riigid röövlijõukudeks, mille puhul on Augustinuse sõnul tegemist „inimeste rühmaga, keda juhitakse ülema meelevallaga, kes on seotud omavahelise lepinguga ning kes jagab kindla kokkuleppe alusel saaki." Eesti puhul teeb asja veel hullemaks koloniaalpärandina sisse juurdunud orjameelsus ja kupja-mentaliteet, millega n-ö mõisast tulnud korraldustele keeratakse mitu vinti peale ja püütakse autoriteetide ees kannuseid teenida.
Riisumisskeemid õnnestuvad seetõttu, et röövlijõuk – olgu see maffia või riik – rakendab oma üleolekut individuaalselt iga üksiku inimese suhtes. Näiteks kui üks kodanik keeldub maksmast ebaõiglast automaksu, jääb ta riigi ees võlgnikuks ning viimaks nõuab kohtutäitur tema võla kuhjaga sisse. Kui aga inimesed koonduvad ja röövlitele üheskoos vastu astuvad, siis on nende võim murtud. Eestis ei ole see kahjuks veel juhtunud, sest liiga paljud usuvad valitsuse propagandanarratiive ja peavad õigeks neid riisuva süsteemi toetamist. Aga eespool viidatud küsitlus näitab, et ühiskonnas valitseb siiski väga suur rahulolematus valitsuse poliitikaga, mille kõik tagajärjed ei ole veel pärale jõudnudki. On viimane aeg röövlinäod minema kupatada!