Eesti riigi ja tema kodanike käekäik Reformierakonna valitsemise all meenutab muinasjuttu Punamütsikesest, kes avastab, et armsa vanaema asemel on suurte kiskjakäppade, koletu suu ja jõllis silmadega ablas elukas, kes püüab teda alla neelata. Pole kindel, et Eesti riigi praegusel kursil on sama õnnelik lõpp nagu Punamütsikese muinasjutul, kus hunt lõhki lõigati ja nahka pistetud ohvrid jälle vabaks said, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Reformierakonna staažikas poliitik Jürgen Ligi manitseb, et oma riiki ei tohi salata. Riigikogu opositsioon seda tema meelest teeb. „Eestluse paleus on ikka olnud olla ka eurooplane, uuemal ajal vastavalt ka osa liberaal-demokraatlikust läänest. Eestil pole säilimiseks isegi julgeolekulist alternatiivi ega luba ka me põhiseadus teistsugust riigikorraldust kui vabad valimised, võimude lahusus, õigusriik, majandusvabadus, ajakirjandusvabadus, inimõigused," kirjutab Ligi Postimehes.
Ta heidab opositsioonile ette Ungari mudeli fännamist ja liberaalse demokraatia sõimamist, demokraatlike institutsioonide ründamist, oma riigi saavutuste halvustamist jne. „Poliitikud peavad oma parteist ja võimust taas kallimaks pidama hakkama oma riiki" deklareerib Ligi.
Raske on Jürgen Ligi viimase mõttega mitte nõustuda. Ent paraku on Eesti riigi aluseid juba aastaid õõnestanud Reformierakond ja ka niinimetatud progressiivne üldsus, mitte rahvuskonservatiivid, ja nad on teinud seda nõnda ulatuslikult, et 1992. aasta põhiseadusele rajatud riiki ei tunne enam äragi.
Just nimelt Jürgen Ligi loetletud vabad valimised, võimude lahusus, õigusriik, majandusvabadus, ajakirjandusvabadus ning inimõigused on Reformierakonna valitsemise ajal tõsiselt löögi alla sattunud ning karikatuuriks muutunud.
Mis vabadest valimistest me räägime, kui 2023. aasta kevadel selgus uuringufirma Norstat küsitlusest, et ligi 40% Eesti inimestest peab e-valimisi ebausaldusväärseks ja leiab, et riigikogu valimistel toimus e-valimiste osaline võltsimine. Ligi 40 protsenti! Valimised on demokraatliku korra legitiimsuse allikas. Valimiste aususe, läbipaistvuse ja järele kontrollimise osas ei tohiks ühiskonnas kahtlusi olla.
Kuidas saab rääkida võimude lahususest, kui sisuliselt valitseb riiki täitevvõim – valitsus koos ministeeriumitega – ning parlament on lihtsalt kummitempel, kus ilma sisulise aruteluta vormistatakse eelnevalt kitsamas ringis kokku lepitud otsused? Üsna sageli tundub, et ka kohtuvõim langetab täitevvõimule meelepäraseid otsuseid. Alles äsja leidis riigikohus, et riigikogu juhatus võib rikkuda põhiseadust, mis on hea uudis ametisolevale valitsusele.
Tõelises õigusriigis ei kukuta kaitsepolitsei ja prokuratuur valitsusi ega algata või lõpeta menetlusi viisil, mis jätab mulje erapoolikusest ja neile usaldatud võimu kuritarvitamisest. Alles tänavu oktoobris mõisteti õigeks Porto Franco kaasuses kahtlustatavad. Meenutagem, et see kaasus viis võimult rahvuskonservatiivide osalusega valitsuse ja kukutas läbi kavandamisel olnud abielureferendumi.
Majandusvabaduse seavad kahtluse alla üha jaburamad ettekirjutused Brüsselist, millele kohalikud ametnikud veel mitu vinti peale keeravad. Juba kümmekond aastat tagasi räägiti, et Euroopa Liidus toimuv meenutab plaanimajandust. „Vananev rahvastik, hiiglaslik võlakoorem, avaliku sektori – vabandage mind – laiutamine ning enese ületähtsustamine, ettevõtlusvaenulikkus ning kaks põlvkonda tööjõudu, kes ei adu, kustkohast tuleb väärtus, ei anna kokku head ja toimivat kompotti," ütles toona analüütik Peeter Koppel. Kavandatav rohepööre meenutab üha varjamatumalt Nõukogude Liidu majandusmudelit.
Sisulise ajakirjandusvabaduse on küsimärgi alla seadnud tsensuur, ehkki põhiseaduse paragrahvi 45 kohaselt tsensuuri ei ole. Tsensuuri teostavaks ametkonnaks on Eesti Vabariigis tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, mille esindaja tegi muide tänavu suvel ettepaneku hakata tuvastama uudistesaadete erapooletust ja tõelevastavust. Amet ei varjagi, et tegeleb tsensuuriga.
Inimõigused võidakse pausile panna sisuliselt valitsuse käskkirjaga (üldkorraldusega). Nägime seda koroonaajal, mil suur osa elanikkonnast jäeti ilma elementaarsetest õigustest üksnes sel eesmärgil, et „nügida" neid alluma valitsuse vaktsineerimiseksperimendile. Peaminister Kaja Kallas ütles otse välja, et vaktsineerimata inimeste vabadusi tuleks piirata: „Mina pooldan vaktsineerimata inimeste täiendavat piiramist."
Koalitsioonipoliitikud võivad korrutada jutupunkte õigusriigist ja demokraatiast, kuid on fakt, et just niinimetatud liberaalse demokraatia eestkõnelejate võimu all tõmmatakse kodanike õigusi ja vabadusi järjest enam koomale ning õigusriigist ja demokraatiast on järgi jäänud kest, fassaad, millega püütakse varjata autoritaarseid, sotsialistlikke ja globalistlikke suundumusi, mis on karjuvas vastuolus veel kehtiva põhiseaduse põhimõtetega. See, muide, ongi praeguse poliitilise vastasseisu peapõhjus.
Eesti riigi ja tema kodanike käekäik Reformierakonna valitsemise all meenutab muinasjuttu Punamütsikesest, kes avastab, et armsa vanaema asemel on suurte kiskjakäppade, koletu suu ja jõllis silmadega ablas elukas, kes püüab teda alla neelata. Ma ei ole kindel, et Eesti riigi praegusel kursil on sama õnnelik lõpp nagu Punamütsikese muinasjutul, kus hunt lõhki lõigati ja nahka pistetud ohvrid jälle vabaks said.