Lihulas juhtunu näitab, et midagi oli ja on ka praegu täiesti mäda Eesti riigis. See on ilmses vastuolus narratiiviga, et see on meie oma riik, meie rahva ajalooliste püüdluste saavutus ja unistuste teostumine, mille üle peaksime olema uhked. Eestit ei saa enne lugeda vabaks riigiks, kui kodanikualgatuse korras valminud Lihula sammas on uuesti püsti pandud, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Täna kakskümmend aastat tagasi, 2. septembril 2004, lasi Eesti valitsus Lihula kalmistult maha võtta sinna püstitatud ausamba teises maailmasõjas saksa mundris Eesti kaitsel võidelnud eesti meestele. Monumendi eemaldamise käigus tekkis konflikt politsei ja kohalike elanike vahel. Avalikkus sai näha kaadreid ja pilte punasest kraanast ning politseinikest, kes peksid nuiadega ja gaasitasid sammast kaitsma tõtanud kohalikke elanikke.
Minul ei olnud vähimatki kokkupuudet selle mälestusmärgi rajajatega, ma ei tundnud veel isiklikult toonast Lihula vallavanemat Tiit Madissoni. Mind puudutas monumendi mahavõtmine seetõttu, et minu isa oli võidelnud „soomepoisina" Soome relvajõududes. Küsimus oli õigluses – selles, et vabal maal peab inimestel olema õigus püstitada mälestusmärke oma isadele või vanaisadele, kes võitlesid selle maa ja rahva vabaduse eest, ning kellelgi teisel ei ole sõnaõigust meie ajaloo suhtes.
Olin tollal Eesti luterliku kiriku Saarte praostkonna praost. Kuna Lihula samba oli õnnistanud kirikuõpetaja ning see asus kalmistul, pidasin vajalikuks kirikliku ametikandjana oma seisukohta väljendada ning pöördusin peaminister Juhan Partsi poole järgmise avaldusega:
„Ma mõistan otsustavalt hukka Teie ja Vabariigi Valitsuse käitumise Lihulasse püsitatud mälestusmärgi eemaldamisel. Eriti taunimisväärseks pean ma jõu kasutamist Lihula elanike vastu. Teises maailmasõjas Eesti eest võidelnutele püstitatud mälestusmärgi otsitud ettekäändel mahavõtmine õhtupimeduses ja jõudu kasutades on hämmastavalt sarnane nõukogude okupatsioonirežiimile iseloomuliku käitumisega ja tekitab sügavat põlgust. Ühtlasi jääb eesti avalikkusele arusaamatuks, miks ei ilmuta valitsus, kes deklareerib, et „ei pea kohaseks, et Eestis rajatakse mälestusmärke, mida on tõlgendatud kui katset mälestada Eestit okupeerinud totalitaarseid režiime", vähimatki aktiivsust meid okupeerinud Punaarmeele püstitatud mälestusmärkide eemaldamisel avalikest kohtadest, kus nad külvavad poliitilist ja rahvuslikku vaenu. Eesti riigi ja rahva teenistusse kutsutud ja seatud ametivõimude omavoli Lihulas on rikkunud kalmisturahu, rüvetanud lahkunute mälestust ja tõsiselt riivanud inimeste õiglustunnet. Selle teo kavandajad ja toimepanijad kannavad varem või hiljem oma ebaseadusliku tegevuse eest vastutust."
Minu reaktsioon päädis kaitsepolitseiameti töötaja külaskäiguga. Meeldiv naisterahvas tundis huvi, milliseid samme ma kavatsen veel peaministri suhtes astuda. Ilmselt siis tunti „organites" muret, et Lihulas juhtunu võib tekitada ühiskonnas võimude jaoks ülemäära ebameeldivat resonantsi.
Mida Lihula juhtum meile õpetab?
Rahva vastu võib kasutada jõudu. Eesti võimuladvik ei kohku tagasi politseilise jõu kasutamisest oma rahva vastu, eriti kui ta tunnetab välismaiste autoriteetide tuge. Lihulas kasutati esimest korda iseseisvuse taastanud Eestis riigi jõumusklit omaenda inimeste, patriootiliselt meelestatud kodanike vastu. Sama kõhklematult tehti seda 2021. aasta novembris, kui politsei ründas Kalamajas asunud kohvikut, kus hakati vastu jaburale ja diskrimineerivale koroonapoliitikale.
Õigusriik on sõnakõlks. Sisuliselt pani valitsus toime monumendiröövi, võttes politsei abil jõuga enda valdusesse riigile mittekuuluva vallasasja. Nimelt kuulutati mälestuskivi valitsuse korraldusega 2. septembrist number 649-k riigi omandiks, kuna see oli püstitatud riigile kuuluvale maale. Samas tunnistas kohtunik Aita Rajavere ausamba vallasasjaks, mis tähendas, et riigil polnud õigust seda enda omandina käsitleda. Samba mahavõtmise korral oleks see tulnud üle anda Lihula valla esindajatele.
Muidugi teadsid valitsuse liikmed, et asja oleks saanud lahendada õigusriigile kohaselt. Tollane siseminister, rahvaliitlane Margus Leivo avameelitses Postimehele antud usutluses: „Jah, seda kivi saanuks kindlasti eemaldada Lihulast ka teisiti, kuid siis võtnuks see ääretult kaua aega ning kardan, et teisiti seda küsimust lahendades seisaks see sammas seal tänini." Niisiis leiti, et juriidilise asjaajamise asemel saab probleemi efektiivselt lahendada toore jõu abil, sest teatud välisriikide saatkonnad ootasid Eesti võimudelt kiiret tegutsemist.
Kahekümne aasta jooksul on suvariik üksnes kosunud. 31. augustil 2024 konfiskeeris politsei Lihula ausamba koopia, mille oli tellinud üks eraisik ja mis pidi püsti pandama Lihula lähedal eramaale. Vallasasja hoiule võtmise protokolli kohaselt „on alust arvata, et monumenti võidakse püstitada avaliku eksponeerimise eesmärgil". Monumendil olevat KarS 1511 tunnused (agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine neid tegusid toetaval või õigustaval viisil). Niisiis käsitleb praegune režiim Eesti eest võitlemist rahvusvahelise kuriteona!
N-ö õiget asja ajavad võimulolijad saavad tegutseda karistamatult. Arvasin toona naiivselt, et Juhan Partsi valitsuse tegelased, kes sanktsioneerisid ja organiseerisid Lihula samba mahavõtmise, ning nende käsutäitjad võetakse varem või hiljem vastutusele. Seda muidugi ei juhtunud. Ekspeaminister Juhan Parts oli vahepeal soojal ametikohal Euroopas ning on praegu Isamaa poliitik. Tollane siseminister Margus Leivo on siit ilmast lahkunud, välisminister Kristiina Ojuland on poliitikast eemaldunud. Hiljem võis meediast lugeda, et tollane Lääne politseiprefekt Kalle Laanet – ja hilisem Reformierakonna mitmekordne minister – olevat palunud anda talle samba teisaldamist julgestanud politseioperatsiooniks kirjalik käsk, et veeretada vastutus enda õlgadelt.
Täpselt niisamuti ei ole seni vastutusele võetud Kaja Kallase juhitud valitsuste liikmeid koroonaapartheidi kehtestamise ja rakendamise eest. Täitevvõimule pakub katet kohtusüsteem, üksikud ausameelsed ja julged kohtunikud välja arvatud.
Lihula sambarööv aitas ehk laiemalt teadvustada, et Eesti riik on võimeline pöörduma omaenda inimeste vastu, kui poliitiline nomenklatuur tahab välismaiste isandate ees kannuseid teenida või tunneb, et neil on olemas globalistide poliitiline kate. Hiljem oleme näinud vaid selle tendentsi süvenemist. Ent kas ei kirjutanud juba Karl Ernst von Baer meie kohta: „liigne alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu"?
Lihulas juhtunu on näide sellest, et midagi on täiesti mäda Eesti riigis – oli toona ja on praegu. See on ilmses vastuolus narratiiviga, et see on meie oma riik, meie rahva ajalooliste püüdluste saavutus ja unistuste teostumine, mille üle peaksime olema uhked. Oma riik ei käituks nõnda oma inimestega. Olgu mis on, riigiaparaadis töötavad inimesed – ministrid, ametnikud, politseinikud – ei tohi muutuda mölakateks, kes arvavad, et neile on kõik lubatud. Eestit ei saa enne lugeda vabaks riigiks, kui kodanikualgatuse korras valminud Lihula sammas on uuesti püsti pandud.