Oma riik võiks ka olla, aga selleks, et see oleks, tuleb omariiklus taastada. 1992. aasta põhiseadus tuleb jälle maksma panna. Et see aga juhtuda saaks, peab eesti rahvas seda tahtma. Kui oma riiki enam sisuliselt ei usuta, vaid ollakse rahul liiduvabariigi staatusega ja eestkostealuse saatusega, siis polegi enam midagi teha, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
„Oma riik võiks ka olla," torkas üks ETV saatejuht riigikogu liiget Varro Vooglaidu, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et sellal kui Eesti kooliõpetajatele ei leita palgatõusuks 10 miljonit eurot, eraldatakse Ukraina abistamiseks oluliselt suuremaid summasid. Veider, et tolle saatejuhi meelest on Ukraina abistamine seostatud Eesti riigi olemasoluga, kuid soovimatus õpetajatele palgatõusuks raha leida justkui ei puutuks üldse meie riiki.
Oma riik võiks ka olla, aga seda enam ei ole. Tagantjärele targana võib tõdeda, et Eesti rahvas andis oma riigi käest, kui otsustati astuda Euroopa Liitu. Loomulikult tahtsime me kindlustada endale koha lääneriikide peres ja distantseeruda idanaabrist. Meile selgitati, et Euroopa Liidus kehtib „jagatud suveräänsuse" kontseptsioon – kõik liikmesriigid loobuvad ühistes huvides teatud valdkondades oma rahvuslikust suveräänsusest ja delegeerivad lõpliku otsustusõiguse üleliidulistele struktuuridele.
On fakt, et Euroopa Liidu õigus seisab kõrgemal meie põhiseadusest. See pole ju oma riik, kui kõrgeima võimu ehk rahva poolt vastu võetud põhiseadus on eurodirektiivide suhtes madalamal seisev akt, nii et vastuolu korral jääb kehtima euronorm ja mitte põhiseadus.
Euroopa Liidu peamine probleem on demokraatia defitsiit. Millal me saime hääletada Brüsseli poliitika üle? Me saame valida küll Euroopa parlamendi saadikuid, ent neist ei sõltu suurt mitte midagi. Euroopa Komisjoni poliitika sünnib hämarates koridorides ja tagatubades, kuhu rahva võim ei ulatu. Ja ometi hakkavad Brüsseli otsused radikaalselt mõjutama meie kõigi igapäevast elu, mõtleme kasvõi niinimetatud rohepöördele.
Viimastel aastatel on Euroopa Liit üritanud üha rohkem otsustusõigust endale krabada. Hiilivalt laiendatakse oma otsustusõigust valdkondadele, mida ei ole üldse Brüsselile delegeeritud. Me kuuleme vaat et iga päev üha uutest eeskirjadest, ettekirjutustest, normidest ja reeglitest, mida me peame hakkama täitma. Viimasel ajal on hakatud rohkem rääkima sellestki, et meie oma ametnikud keeravad Brüsseli nõudmistele veel mitu vinti peale. Ja parlament – justkui meie oma riigi esinduskogu – menetleb neid Brüsselist ja meie oma ametkondadest tulnud euronorme tuima kummitemplina.
Suveräänsusest loobumist õigustatakse vajadusega säilitada oma riik. Paradoksaalselt ollakse valmis loovutama omariiklus lääne struktuuridele, et see ei langeks idanaabri ohvriks. Selle juures tehakse nägu, et iseseisvus (suveräänsus) ja omariiklus on mõlemad alles. Raske öelda, kas sellega tahetakse petta ennast või teisi. Igatahes ei saanuks isegi Orwell seda paremini väljendada: tõeline suveräänsus on jagatud suveräänsus ja Eesti rahvusriigi mõte on olla kõigile rahvastele avatud riik.
Oma riik võiks ka olla, aga sellest oma riigist on säilinud vaid sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis ning plaat kirjaga „Riigikogu" Toompea lossi seinal. See on kõik. Muus osas oleme päriselt liiduvabariik, Brüsseli provints, kus viiakse ellu üleliidulist poliitikat ja globalistide nägemust, mis peab kohaliku põlisrahva vaatepunkti ja rahvuslikke huve mõttetuks ja koguni takistuseks suurte progressiivsete ideede edendamisele.
Paistab, et Eesti poliitilisele eliidile ja kosuvale ametnikkonnale selline olukord sobib. Rohkem kui kolm kümnendit tagasi meid iseseisvusele viinud rahvuslikkuse laine on möödas. Iseseisvus ei ole enam prioriteet, võib-olla isegi mitte enam väärtus omaette. Nüüd saavad nad neile hallata antud provintsi rahus valitseda, ise samal ajal mitmesuguseid hüvesid ja võimalusi nautides. Vastutuse ebapopulaarsete otsuste eest saab veeretada Euroopa Liidule, küsides seejuures kriitikutelt: „Mis, kas te siis tahate olla Venemaa kubermang?"
Rahva osaks jääb keskvalitsuse ja kohalike asehaldurite esitatud arvete tasumine. Üleliiduline kliimapoliitika, kulutused niinimetatud taastuvenergiale, „elektribörs", Rail Baltic, „Ukraina toetamine" – kõik see nõuab kolossaalseid summasid, mis võetakse meie kõigi taskust, ilma et meil oleks reaalset võimalust otsustada, kas me ikka tahame kõiki neid asju ja just sellisel kujul.
Kõiki neid, kes ei nõustu taolise „omariikluse" farsiga ehk tegelikult ekspluateeritavaks liiduvabariigiks olemisega, häbimärgistatakse kremlimeelsetena, omariikluses kahtlejatena, Vene impeeriumi kubermangu staatuse pooldajatena jne. Ei saa öelda, et see demagoogiline võte ei tööta, sest vastasel korral seda stratkomi poolt ei kasutataks.
Kuidagi on „üksmeele loomise meistritel" õnnestunud muuta suur osa rahvast võimudele sobivasse suunda juhitavaks massiks. Ühel hetkel läheb lojaalne, patriootlik kodanik süstile, hurjutades tõrksaid ja teatades, et tema „usaldab teadust". Järgmisel hetkel pannakse „patrioodi" rinda juba sinikollane lipuke ja karjutakse, et „Eesti on sõjas ja Ukraina võitleb meie eest!" Ja kes selle hüsteeriaga kaasa ei lähe, on muidugi putinist. Võimalik, et järgmisena luuakse „rahva üksmeel" rohepöörde teemal. Igal korral on „üksmeele" aluseks inimestes esile kutsutud hirm – hirm kas eluohtlikuks peetava viiruse, agressiivse naaberriigi või planeedi elamiskõlbmatuks muutumise ees.
Ja nii ongi juhtunud, et neile, kes panevad oma sotsiaalmeedia profiilipildile sinimustvalge ja mitte sinikollase lipukese ning räägivad kangekaelselt iseseisvusest, vaadatakse kui potentsiaalsetele Venemaa agentidele. Sest näiteks sõnad „Eesti eest!" väljendavad otsustavat mittenõustumist globalistide poliitilise programmiga – aga nii saab käituda vaid Kremli agent või kasulik idioot.
Oma riik võiks ka olla, aga selleks, et see oleks, tuleb omariiklus taastada. 1992. aasta põhiseadus tuleb jälle maksma panna. Kõik suveräänsust hägustavad ja põhiseaduse aluspõhimõtteid rikkuvad normid tuleb kõrvale heita. Eesti kui riik tuleb taas käivitada. Et see aga juhtuda saaks, peab eesti rahvas seda tahtma. Kui oma riiki enam sisuliselt ei usuta, vaid ollakse rahul liiduvabariigi staatusega ja eestkostealuse saatusega, siis polegi enam midagi teha.