Luteri vaimulik ja portaali Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri selgitab, kuidas revolutsiooniline liikumine on läbi aegade otsinud viise kiriku ründamiseks, tehes seda esmalt väljastpoolt, kuid olles nüüdseks tunginud ka kiriku sisse. Kuigi revolutsioon on saavutanud võidu võidu järel, on meil siiski põhjust loota, et viimaks ei võida põrgu väravad ära Kristuse kirikut, leiab Vihuri.
Revolutsiooniline liikumine, mis on olemuselt vaimne ja suunatud esmajoones kiriku õpetuse ja eksistentsi vastu, on juba mitu sajandit rünnanud kirikut väljastpoolt.
Esimene ülesanne oli kirik lõhestada. See õnnestus reformatsioonis. Ma ei väida, et reformaatorite taotlused polnud mingites aspektides õigustatud või et Rooma reageeris adekvaatselt. Renessansspaavstlus ise oli ilmalikustunud ning elumõnud kirikus laialt levinud. Ent tulemuseks oli lõhestatud Euroopa.
Revolutsiooni järgmine eesmärk oli võtta kirikult ühiskondlik positsioon. Selleks leiutati ilmaliku riigi kontseptsioon. Ühiskondlike võimupöörete käigus astuti mõnikord väga radikaalseid kirikuvastaseid samme. Mõnel pool Euroopas säilisid riigikirikud, ent nad olid nii-öelda ohutustatud – ilmaliku võimu ja avaliku arvamuse kontrolli all.
Loomulikult aitas avalikkusel kirikust võõrduda süvenev skepsis usudogmade vastu, mida aitas edendada vastandamine teaduslikule maailmapildile, kuid veel enam seljapööramine kiriku moraaliõpetusele. Nendele nuppudele vajutamine töötab tänase päevani.
Eesti iseseisvus aastal 1918 olukorras, mil kristlik impeerium (Venemaa keisririik) lagunes ja võeti üle revolutsiooniliste mässajate poolt. Venemaa impeeriumi ametlik religioon oli õigeusk, ent luterlik kirik oli samuti sisuliselt riigikirik. See tähendas, et kirik oli allutatud tsaarivõimule.
Eesti Vabariigi esimesel kümnendil viidi ellu riigi ja kiriku lahutamise revolutsiooniline kontseptsioon. Palju oli pingeid kiriku(te) ja valitsuse vahel, kuid toona kaugemale ei mindud. Pärast 1934. aasta riigipööret üritas Konstantin Päts oma režiimi kindlustamise huvides kirikule mitmes asjas vastu tulla.
Nõukogude võimu ametlik eesmärk oli kiriku ja religiooni täielik väljajuurimine. Kirik suruti seadustega ühiskondlikku getosse, piirati oluliselt tema tegevust, võeti julgeolekuorganite jälgimise alla. Kaugemale siiski ei mindud, välismaal püüti näidata, et Nõukogude Liidus ei kiusata usklikke taga. Nõukogude ajal opereeriti kirik sisuliselt avalikust elust välja ja loodeti, et ta kõngeb oma urkas. Riik tegeles aktiivselt ateistliku ajupesuga.
Kui Eesti iseseisvus taastati, tundus korraks, et kirikul on taas vabadus oma tegevust arendada. Kuid Eestist kujundati kiiresti nii-öelda edukas, progressiivne näidisriik, mis kirikut või traditsioonilist religiooni ei vajanud. Sellega jätkati nõukogude ajal ühiskonnale sisendatud hoiakute kultiveerimist, ehkki ilma kompartei retoorikata. Alusprotsessiks on ikka seesama Revolutsioon – püüdlus üles ehitada kristlikest dogmadest ja moraalist vabastatud progressiivset ühiskonda.
Revolutsioon, mis ründas kirikut väljast, imbus nüüd sisse. See juhtus kõigis lääneriikides – läänes varem, meil raudse eesriide tõttu hiljem. Revolutsioon taipas, et kõige efektiivsem viis kirikust lahti saada ei ole tema väline purustamine, nagu seda üritasid bolševikud, vaid seesmine õõnestamine. Ühiskonna „väärtustest" pidid saama ka kiriku väärtused.
Ja siin me nüüd oleme. Mõned päevad tagasi astus Revolutsioon väga olulise sammu katoliku kirikus. Veel üks institutsioon on langenud üha rohkem ja rohkem Revolutsiooni haardesse. Pikk marss läbi institutsioonide on saanud uue peatüki.
Revolutsiooni käekiri on alati sama: külvatakse vastuolusid ja tülisid, ühed mängitakse teiste vastu välja, esimesel võimalusel laiendatakse jumalavastase võimu piire. Nägime seda ju ka tänavu juunikuus Eestis.
Muidugi on neid, kes ei nõustu ja kes keelduvad. Aga kas nad suudavad Revolutsiooni peatada ja selle saavutused tagasi pöörata? Või jäävad nad esialgu sallitud vähemuseks, nii nagu see on palju kordi varem juhtunud? Ja peavad leppima sellega, et nad tõrjutakse perifeeriasse?
Revolutsioon naerab laia suuga. Ta nopib võidu võidu järel. Kristusele ustavad on segaduses ja masendatud. Nad saavad loota vaid sõnale, et lõpuks, päris viimaks, ei võida põrgu väravad ära Kristuse Kirikut. Kuid enne seda peab sündima palju segadust ja valet.
Minu meelest kõige jälgim asi on näiliselt vaga loba, mille ainus eesmärk on veenda inimesi uskuma valet.
Toimetas Martin Vaher