Eesti meedia ei ole demokraatia vahikoer, vaid režiimi ketikoer, kelle ülesanne on kehtiva korra kaitsmine, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri uudise valguses, et Eesti on tulnud maailma pressivabaduse indeksis teisele kohale.
Ajakirjandusorganisatsioon Piirideta Reporterid paigutas Eesti meedia maailma pressivabaduse indeksis teisele kohale. „Tippude seas," hõiskas Delfi. „Pressivabaduse hõbe," nurrus Postimees.
Vabadusest rääkides meenub anekdoot nõukogude ajast, mis kõlas umbes järgmiselt. Ameeriklane ja venelane võtavad mõõtu, kummas riigis – kas Ameerika Ühendriikides või Nõukogude Liidus – on rohkem vabadust. „Meie saame täiesti vabalt Ameerika Ühendriikide presidenti kritiseerida," ütleb ameeriklane uhkusega. „Ka meie saame täiesti vabalt Ameerika presidenti kritiseerida," lööb venelane rinna kummi.
Küsimus on niisiis vabaduse piirides – Nõukogude Liidus võis loomulikult kritiseerida Ameerikat ja kapitalismi, aga mitte NLKP-d. Nõukogude ajakirjandus võis võidelda „üksikute puudustega" või ülevalt antud suunise korral materdada ka mõnda vastutavat seltsimeest, aga mitte kunagi väljendada rahulolematust kehtiva režiimiga. Sotsialistlik ajakirjandus töötas sotsialistliku süsteemi heaks.
Paraku on ka lääne nn liberaalse demokraatia „vaba meediaga" sama probleem – demokraatia vahikoerast on tänaseks saanud režiimi ketikoer. Meedia on lääne progressivistlik-revolutsioonilise korra avangard ja tugisammas, külvates ühiskonda kõlbelist laostumist (et õõnestada vaevu säilinud kristliku moraali rudimente), edendades riikliku strateegilise kommunikatsiooni narratiive, kujundades avalikku arvamust, rünnates dissidente jne.
Kui vaadelda Eesti peavoolumeediat, siis portaal Delfi on eeltoodu valguses üks tülgastavamaid näiteid. Seal propageeritakse päevast päeva ebamoraalset käitumist – viimasel ajal näikse olevat üles võetud „polüamoorsete" suhete ja „svingerdamise" teemad. Kui lugeja peaks viimaks taolisest „sisust" ära tüdima, pakutakse talle ohtralt stratkommi narratiive maailma asjade, eriti muidugi Ukraina-Vene sõja kohta. Jutuvestjateks on riikliku stratkommi aparaadiga lähedalt seotud inimesed. Eesmärk näib olevat kujundada seksuaalselt ärksaid ja sotsiaalselt ärklevaid, ent poliitilistes küsimustes üdini võimutruid kodanikke, kes on iga kord, kui the current thing vahetub, õigetel seisukohtadel.
Eraldi tuleb märkida, et Delfi on ametlikult Facebooki – Eestis populaarse ühismeedia platvormi – nn faktikontrolli partner ehk teisisõnu tsensuuriinstrument, mille abil piiratakse selliste ideede ja informatsiooni levikut, mida Euroopa Liit või meie kohalik „liberaalne baaskonsensus" kahjulikuks peavad. Kuna vaba mõtte tsenseerimine jätaks liberaalsest demokraatiast inetu mulje, nimetatakse seda eufemistlikult võitluseks väärinfo ja valefaktidega, mida külvavat Kreml, mitmesugused vandenõuteoreetikud ja paremäärmuslikud ringkonnad.
Postimehest kui suurimast päevalehest on aga kujundatud valitsuskriitiline, ent mitte režiimikriitiline väljaanne. Selle veergudel lastakse kritiseerida woke-ideoloogiat ja vasakradikalismi, aga mitte kunagi revolutsioonilist läänt kui sellist. Peamiselt tegeleb Postimees venevastaste meeleolude õhutamisega Eesti ühiskonnas. Tundub, et nimetatud väljaandel on tugevad sidemed süvariiklike struktuuridega ning ta toimib samuti riikliku strateegilise kommunikatsiooni tähtsa tööriistana.
Postimehe palgale on kolinud kunagine Objektiivi ja Uute Uudiste kaasautor Ivan Makarov, kes on seni kasutanud oma uut platvormi põhiliselt endiste kaaslaste ründamiseks. Võib-olla on taolise käitumise taga isiklik solvumine, aga võib-olla ka julgustus ja suunis teatud ringkondadelt, kes soovivad maha teha päriskonservatiive ja vasturevolutsionääre. Eesti võimuringkonnad on aru saanud, et mängimine venevastasusel võimaldab liberaalsel režiimil välja manööverdada ka vähese toetusega valitsuse korral ning majanduslikult väga kitsastes oludes, kus rahva taskust võetakse sadu miljoneid ja miljardeid, et jagada seda lahkesti Ukrainale, roheärimeestele, relvatöösturitele jne. Venevastasusele rõhumine on justkui koeravile, mis rahutuks muutunud publikumi õigesse meeleollu mobiliseerib.
Me ei loe „vabast ajakirjandusest" mitte kunagi paljastavaid lugusid süsteemi nukumeistrite ja nende modus operandi kohta, küll aga keerutatakse üles kardinate varjus sepitsetud Prigožini-skandaalikesi, et hoida valimiste tulles võim õigetes ja kindlates kätes. Sarnaselt nõukogude ajakirjandusele on Eesti meedia ülesanne kaasa aidata populatsiooni kontrollimisele ja režiimi püsimisele. Pagulased, homoseadus, sundsüstimine, elektrituulikud, sõjaõhutamine – millal on nad esindanud ja kaitsnud ühiskondlikke huve? Eesti huve?
Teatavasti oli Nõukogude Liit maailma kõige eesrindlikum, demokraatlikum ja vabam riik. Vahest tuleks loota, et Eesti tõuseb ka liberaalse demokraatia indeksis esikohale. Sest ühel hetkel muutub see kõik nii absurdseks, et inimestel lähevad silmad lahti ja nad ärkavad stratkommi manatud nõidusunest üles.