Eestist on vormitud kvaasireligioosne entiteet – Eesti Rahva Püha Ukraina Riik. Eesti kvaasireligioosne eliit kasutab seda uut aseusundit küüniliselt oma ühiskondliku positsiooni põlistamiseks. Aseusund põhineb peamiselt hirmul uue Vene okupatsiooni ees ning pakub rahvale lohutust ja lootust, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Kõigepealt, mis on kvaasireligioon ehk aseusund? Eesti Keele Instituudi Sõnaveeb defineerib: see on „nähtus, mille puhul võtab usundi traditsioonilise rolli ja ülesanded endale mõni poliitiline ideoloogia või muu ilmaliku elu valdkond". Selgitus jätkub:

„Aseusund ehk kvaasireligioon võib ühiskonnas tekkida teadliku suunamise teel, sageli olemasolevaid usundeid alla surudes. Selline mudel iseloomustab totalitaarseid ideoloogiaid, mis püüavad endast sihilikult kujundada aseainet olemasolevatele usunditele (nt fašism, kommunism, natsionaalsotsialism).

Sagedasem on aseusundi teadvustamatu, spontaanne teke ühiskonna ilmalikustumisel, kui traditsiooniliste usundite taandumisel võtavad nende koha üle nähtused, millel puudub metafüüsiline, maisest väljapoole suunatud mõõde. Aseusundiks võivad kujuneda nii majanduslikud ja poliitilised süsteemid (nt kapitalism, liberaaldemokraatia) kui ka igapäevaelu aspektid (nt sport, toitumisviisid). Kristlikust vaatepunktist on aseusund üks ebajumalateenistuse vorme."

Teatud mõttes loovad kõik religioosse identiteedi kõrvale heitnud ilmalikud riigid aseusundi, mis „isamaa kogudust" ehk rahvast või kodanikkonda ühendaks ja inspireeriks. Usudogmade asemele tulevad ilmalikud, revolutsioonilised dogmad, näiteks vabaduse ja võrdsuse idee, religioosse moraali asendavad ilmalikud „väärtused", räägitakse ohvri toomisest „isamaa altarile" (Jumala altari asemel) jne.

Mõnikord kandub aseusundi retoorika koguni kiriklikku kasutusse. Näiteks Eesti luteri kiriku lauluraamatus on laul „Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette" – Kristuse kogudusest on saanud korraga isamaa kogudus, s.t kogudust defineerib isamaa ja rahvus.

Viimastel aastatel on Eestis juhtunud midagi tähelepanuväärset – riiklikult edendatud aseusund on edukalt seostatud teise riigiga. Eestit ja eestlust on hakatud määratlema Ukraina kaudu. On lausa sisse seatud riiklik Ukraina-kultus. Seejuures ei ole Eestil Ukrainaga ühist piiri ega isegi mitte meid kui hõimurahvaid ühendavaid sidemeid. Ukrainlased on slaavlased ning usutunnistuselt (või vähemasti kultuuritaustalt) valdavalt ortodoksid.

Ukraina-Venemaa sõda tõlgendatakse riiklikult kui püha võitlust, vabadussõda. Dogma kohaselt võitleb Ukraina Eesti eest ja päästab seda tehes eesti rahva tema põlisvaenlase käest. Põlisvaenlane tuleb põlvili suruda ja ära tükeldada.

Kõikjal Eestis, eriti riigiasutustel, kuid ka näiteks kultuuriasutustel, lehvivad „usulipud" ehk Ukraina lipud. Jääb mulje, justkui Eesti oleks muutunud üleöö Ukraina oblastiks. Ka Eestis kõlavad usutundest pulbitsevad hüüatused: slava Ukraini – herojam slava! Pärast laiaulatusliku sõja algust Eesti iseseisvuspäeval (milline sümbolism!), 24. veebruaril 2022, alustab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oma kontserte Ukraina hümni mängimisega. Riiklike asutuste veebilehtedelt vaatavad vastu Ukraina värvid. Riigitelevisioonis tegutseb „Ukraina stuudio".

Religioossetes ühiskondades suunatakse märkimisväärne osa ühiskondlikest ressurssidest pühaks otstarbeks. Eesti riik kulutab igal aastal sadu miljoneid eurosid Ukraina toetamiseks, nii sõjaliselt kui majanduslikult. Eesti maksumaksja maksab kinni Ukraina põgenikega seotud kulud. Lisaks sellele käib almuste kogumine ehk heategevus Ukraina heaks. Kuid nii nagu ehtsate religioonide puhul, nõnda leidub ka siin korrumpeerunud usukuulutajaid, kes varastavad usklike annetused lihtsalt ära.

Need, kes aseusundiga ei nõustu, on Vaenlase käsilased. Kultuses osalejad peavad seesuguseid hoolikalt silmas pidama. Sellised tühistatakse otsekohe, vaatamata nende varasematele saavutustele.

Ühesõnaga, Eestist on vormitud kvaasireligioosne entiteet – Eesti Rahva Püha Ukraina Riik. Eesti kvaasireligioosne eliit kasutab seda uut aseusundit küüniliselt oma ühiskondliku positsiooni põlistamiseks. Aseusund põhineb peamiselt hirmul uue Vene okupatsiooni ees ning pakub rahvale lohutust ja lootust. Kaastundest Ukraina vastu ja hirmust Venemaa ees ollakse nõus alluma globalistide „liberaaldemokraatlikule" maailmakorrale, mis, tõsi, näib praegu kärisevat igast otsast.

Hirmust halvatud ja aseusundi abil manipuleeritud rahvas on õnnetuseks eeskätt iseendale. Näeme ju kõik, kuidas meie elu on läinud viletsamaks. Vähemalt viletsa kvaasireligiooni asemele võiksime leida ehtsa. Aastasadu on meie esivanemad tähistanud isandate Issanda ja kuningate Kuninga sündi. Õnnis on rahvas, kellele Tema on Kuningaks.