Riikide silmis pole vaktsineerimata inimesed legitiimne vähemus; legitiimseks peetakse hoopis nende riiklikku kiusamist. Sellise kurjaga ei tohi leppida, vaid juba praegu tuleb hakata astuma otsustavaid samme poliitikute ja ametnike ulatuslikuks vastutusele võtmiseks, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Koroonapandeemia pühkis hämmastava kiirusega minema lääne ühiskondade ühe väidetava alusprintsiibi – diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtte.
Täpsemalt juhtus see suhtumises inimestesse, kes ühel või teisel põhjusel ei soovi end lasta koroonaviiruse vastu vaktsineerida. Lühikese aja jooksul on maksma pandud arusaam, et riigil on õigus „nügida" tõrksaid vaktsineerima, piirates oluliselt nende isikuvabadusi. Või kui „nügimine" ei tööta, siis kehtestatakse seadusega otsene sund, nagu tehti äsja Austrias.
Kui varem kõlas loosung „Mitte kedagi ei tohi kiusata!", siis nüüd võib vaktsineerimata inimeste kohta öelda mida iganes, kartmata avalikkuse halvakspanu. Ja mida kõike pole varem poliitkorrektsust jutlustanud või järginud poliitikud endale lubanud. Oktoobris ütles Läti president Egils Levits, et suuremal osal ühiskonnast on kõrini koroonaviiruse vastu vaktsineerimata inimestest ja kahtlejatest, kellest on saanud oht rahvatervisele. Äsja avameelitses Prantsusmaa president Emmanuel Macron parlamendis, pidades silmas vaktsineerimata inimeste survestamist: „Tahan nad p*sa sisse lükata".
Eestis on vaktsineerimata inimeste suhtes vaenulikku kõnepruuki harrastanud Reformierakonna tegelinskid, peaminister Kaja Kallas on mänginud mõttega, et esmajärjekorras peaksid ravi saama vaktsineeritud. Ja jällegi pole see esile kutsunud ühiskonna tõsist pahameelt.
Mis juhtuks, kui samasugust sõnavara kasutaksid Ungari või Poola poliitilised liidrid näiteks seksuaalvähemuste suhtes? Piisab, kui meenutada Eesti üle-eelmise siseministri Mart Helme lauset, et las homod jooksevad Rootsis (see on muide ääretult kaugel mõtteviisist „Tahan nad p*sa sisse lükata"). Kuidas kogu „avalikkus" nõretas pahameelest ja pakatas moraalsest nördimusest! „Keskerakonna väärtushinnangud algavad kindlasti Eesti Vabariigi põhiseadusest, mis ütleb üheselt, et kõik meie inimesed on seaduse ees võrdsed. Mitte kedagi neist ei tohi diskrimineerida ning samuti on seadusega keelatud diskrimineerimist või vihkamist õhutada," kuulutas tollane peaminister Jüri Ratas.
Nüüd on Keskerakonna osalusega valitsus võtnud vaktsineerimata Eesti elanikelt võimaluse minna avalikku söögikohta, kinno ja teatrisse, spordisaali, muuseumi või kontserdile. Tõsi, viimastel päevadel on Jüri Ratas öelnud, et toetab koroonapassi kaotamist.
Detsembris välistas Reformierakonna kommunikatsioonijuht Kajar Kase nimetatud passide tühistamise, öeldes: „Vastupidi, efektiivsed meetmed peaksid ilmselt vaktsineerimata inimeste elu veel raskemaks tegema."
Eelmise teadusnõukoja liige Andero Uusberg väljendas küll seisukohta, et kõigil inimestel peaks olema võimalik tegeleda nende jaoks oluliste asjadega, kuid lisas: „Võib-olla vaktsineerimata inimesele võiksid need võimalused olla mõnevõrra ebamugavamad…"
Võimule lähedal seisvad inimesed arutlevad seega avameelselt, et mittevaktsineeritutele tuleks valmistada ebameeldivusi. Niisiis ei püütagi riiklikul tasandil varjata, et Covid-tõendi näol on tegemist eeskätt surveabinõuga, et suunata inimesi vaktsineerimisele. Riik piirab tugevama õigusega oluliselt inimeste vabadust ja ütleb, et oma õigused saadakse tagasi vaid juhul, kui allutatakse end teatud meditsiinilisele toimingule. Mõistagi on see riiklik kius kõige ehedamal kujul ning karjuvas vastuolus põhiseadusega – mida ka ei öeldaks. Isegi kui riigikohus peaks selle sigaduse kinni mätsima, jääb ülekohus kisendama.
Asi on paraku selles, et vaktsineerimata inimesi ei käsitleta kaitstava vähemusena. Riikide silmis pole vaktsineerimata inimesed legitiimne vähemus; legitiimseks peetakse hoopis nende riiklikku kiusamist.
Võidakse öelda, et erinevalt teistest vähemustest, kes enda n-ö identiteeti või püsivaid omadusi muuta ei saa, võivad vaktsineerimata inimesed väga lihtsalt tõrjutu staatusest välja tulla, lastes endasse süstida valitsuse poolt nõutud aineid. Et kui ei taha sisuliselt koduarestis istuda (nagu mõnes riigis) ja soovid nautida kultuuri või teiste inimeste seltskonda, siis tee süst ära ja oledki vaba inimene. Sa näitad, et hoolid teistest, oled solidaarne ja lojaalne.
Samas unustatakse ära, et ühiskondlikku kokkuleppe osaks on ka kehalise puutumatuse põhiõigus ning rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte on, et mistahes meditsiinilist protseduuri võib läbi viia üksnes inimese informeeritud nõusolekul. Hiljuti vahendas Objektiiv Londoni majanduskolledži juuraprofessori Kai Mölleri mõtet, et mittevaktsineeritute ebavõrdne kohtlemine on samastatav ebavõrdse kohtlemisega poliitiliste veendumuste tõttu. Ta lisab, et „mittevaktsineeritute ebavõrdne kohtlemine on väga tõsine asi, nii meetmete intensiivsuse aspektist (avalikust ja sotsiaalsest elust välistamine) kui ka ebavõrdse kohtlemise põhjust silmas pidades (enda vaktsineerimise üle otsustamine)."
Kui nii, siis tuleb pandeemia taandudes mitte ainult alustada arutelu selle üle, miks meie õigused jalge alla tallati ja kuidas edaspidi riigivõimu taolist käitumist ära hoida, vaid ka astuda otsustavaid samme, et sellist poliitikat ajanud inimesed saaks reaalselt vastutusele võtta. Sellega, millist kurja on inimestele tehtud, ei saa niisama leppida. Kiusamine ei tohi ühiskonnaelus kunagi normiks saada ning ennasttäis kiusajad peavad saama nuheldud.