Kui etenduse vaimne dramaturg ja lavastaja on hingevaenlasest valetaja ja vale isa, siis võib kindel olla, et vaataja jääb alati lolliks. Talle näidatakse ilmselget jäledust ja rüvedust ning kui ta hüüatab kohkunult: „Mis see nüüd oli?!", seletatakse talle nagu väikesele lapsele, et ta sai asjast valesti aru. Samas võib kulisside tagant kuulda rahulolevat irvitamist, kirjutab teoloog ja kolumnist Veiko Vihuri.
Naatsareti Jeesus pahandas oma kaasaegsetega: „Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa" (Jh 8:44).
See kirjakoht meenub mulle iga kord, kui mõnel rahvusvahelisel meelelahutusüritusel või ka muul puhul irvitatakse avalikult kristlike ususümbolite või kristliku usupärimuse üle ning eksponeeritakse satanistlikke rituaale. Kõik see on justkui mänguline ja meelelahutuslik ning samas meie ajastu kultuuriline peavool – sest näiteks Eurovisiooni lauluvõistlus ja olümpiamängud ei ole mingid kahtlasevõitu poolpõrandaalused üritused, vaid ikkagi suure hulga riikide ühised ettevõtmised, millest saavad meedia vahendusel osa sajad miljonid inimesed.
Pole juhus, et just sellised üritused on muudetud avalikuks suunamudimiseks. Iseloomulik on, et me ei räägi Eurovisiooni või olümpiamängude puhul enam muusikast või spordist, vaid kaasnevast show'st. Ja see show mitte ainult ei peegelda, vaid ka kujundab meie aja moraalseid-kultuurilisi suundumusi.
Pariisi olümpiamängude avatseremoonia teatud etteasted on maailma kristlikes ringkondades (aga mitte ainult) vastu võetud tõsise pahameelega. Kuigi korraldajad on esinenud üldsõnalise ja mitte eriti siira vabandusega, on progressiivselt-liberaalselt tiivalt hakanud järjest enam kõlama vastuväiteid ja õigustamist.
1. Kristlasi ei solvatud, sest polnud kavatsust kedagi solvata
Esmalt väidetakse, et korraldajatel puudus kavatsus kedagi solvata. Avatseremoonia homoseksuaalse kunstilise juhi Thomas Jolly sõnul ei tahetud kedagi solvata ega šokeerida: „Kui inimesed tundsid end puudutatuna, siis meil on otse loomulikult väga, väga kahju."
Seega: ise oled loll, kui sinu tunded riivata said, sest seda polnud plaaniski.
2. Mitte püha õhtusöömaeg, vaid Olümpose jumalate paganlik pidu
Thomas Jolly eitas ka viiteid Jeesuse ja apostlite viimasele õhtusöömaajale. Tegemist polevat olnud viidetega Leonardo da Vinci kuulsa maalile „Püha Õhtusöömaaeg", vaid kujutati Olümpose jumalate paganlikku pidu. Seega kehtiks etenduse kohta justkui disclaimer, lahtiütlus: „kõik tegelased ja sündmused on väljamõeldud ning sarnasused juhuslikud".
Kuid kõnealuses etteastes drag queen'i kehastanud Barbara Butch nimetas end sotsiaalmeedias „Olümpia Jeesuseks" (Olympic Jesus). Ja kokkulangevused püha õhtusöömaaja traditsioonilise kunstilise kujutamisega on ilmsed.
3. Usuteotusest olevat häiritud vaid fundamentalistid
Samuti on kõlanud arvamus, et jumalateotuse pärast kurdavad vaid fundamentalistid. Kui ruum marukristlastest puhastada (sic!), siis heitvat „normaalsed" kristlased koos teistega kiriku üle nalja.
Tegelikult on Pariisi olümpiamängude avatseremoonia blasfeemilised etteasted hukka mõistnud kristluse peavoolu – katoliikluse ja õigeusu – kõrged esindajad. Äsja tegi seda ka Püha Tool. Vahest kõige märkimisväärsem on Konstantinoopoli patriarhaadi avaldus, milles öeldakse:
„Suure kurbusega vaatasime Pariisis toimunud tseremoonia ajal etteasteid, mis ei solva üksnes kristlust ja püha evangeeliumi, vaid ka iga tsiviliseeritud inimest, kes tunnistab õigust usule ja austust religioossete sümbolite vastu. Need kujutused ei muutnud tseremooniat helgemaks, vaid pimedamaks. Jumala teotamine ei ole progress, nagu ka õigus solvata kaasinimeste usulisi tõekspidamisi. Tülgastuse ja hukkamõistu spontaanne väljendamine maailma poolt on loodetavasti saatnud vastutajatele piisavalt tugeva sõnumi ja annab lootust, et sarnaseid tegusid edaspidi välditakse."
4. Kui kristlased solvuvad, siis nad on homofoobid
Edasi tuuakse välja järgmine mõttekäik: kuna kristlased lubavad enestele solvumist LGBTQ seltskonna esindajate etteaste peale, siis on tegemist latentse homofoobiaga. Eksinud ei ole mitte kristlust mõnitanud LGBTQ seltskond, vaid kristlased, kelle solvumise taga on pime, irratsionaalne viha seksuaalvähemuste ja seksuaalse vabaduse vastu. Väidetavad solvajad on tegelikult ohvrid ning solvujad on vaenuõhutajad.
„Nii jõudsingi solvatud tunnete mädanenud tuumani," kirjutab Eesti Päevalehes USA-s elav ja töötav Eva Gutmann. „Sel pole midagi pistmist Pariisi, da Vinci ega Jeesus Kristusega. On ebaoluline, mida etendati. Oluline on, kes seda tegi. Ja Pariisis olid nendeks LBGQT kogukonna esindajad. Seega kristlaste nördinud ohvrimängimise varjus peidab end homofoobia."
* * *
„Kristlased tundsid end solvatuna, kuna tegemist oli solvanguga ning oli mõeldudki solvanguna," tõdeb USA katoliku piiskop Robert Barron.
Tema kolleegi kardinal Raymond Burke'i sõnul olid kõik tunnistajaks „meie maailma pimeduse ja patu uskumatule manifestatsioonile: Püha Euharistia seadmise jäledale mõnitamisele…" Ta jätkas: „See, et selline tegu sai toimuda, näitab meile kõige valusamal moel, kuidas kunagisest kristlikust kultuurist on saanud saatana ja nende inimeste teater, kes teevad koostööd läbinisti kurjade plaanidega, selle plaanidega, kes on „mõrtsukas algusest peale", „valetaja ja vale isa" plaanidega (Jh 8:44)."
Kui etenduse vaimne dramaturg ja lavastaja on hingevaenlasest valetaja ja vale isa, siis võib kindel olla, et vaataja saab alati petta ning jääb lolliks. Talle näidatakse ilmselget jäledust ja rüvedust, mida esitletakse progressiivse kõrgkultuurina, mis jääb arusaamatuks vaid kitsarinnalistele fundamentalistidele ja usutagurlastele. Kui ta hüüatab kohkunult: „Mis see nüüd oli?!", seletatakse talle nagu väikesele lapsele, et ta sai valesti aru ning ärgu ta mõelgugi nähtust midagi paha. Samas võib kulisside tagant kuulda rahulolevat irvitamist.
Kahtlemata võib kuulutada, et saatanat ei ole olemas, nagu seda tegi üks ennast passiivseks ateistiks tunnistanud kolumnist. See ei tee olematuks nähtusi ja suundumusi, mida kristlased või ka mõnede teiste religioonide järgijad oma usust tulenevalt seostavad Jumala vastu mässu tõstnud persooniga, keda kutsutakse saatanaks. Head ja kurja on võimalik eristada ka üldise intellektuaalse ja moraalse tunnetuse baasil. Protestiavaldused taolise blasfeemia vastu on olulised kasvõi selleks, et märkida maha selge piirjoon valguse ja pimeduse vahel ning vähendada inimeste osalemist läbinisti kurjades plaanides. Saatana teatris ei jää etendused näitleja haigestumise tõttu kunagi ära, kuid teatri lõpliku sulgemiseni jäänud aeg on piiratud.