Kaja Kallase jätkamine valitsusjuhina tähendab, et progressiivse leeri sigadustele võib vaadata läbi sõrmede, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Eesti sai uue valitsuse. Progressiivne üldsus hingas kergendatult – selle moodustasid „valged jõud". Kampa võetud Isamaa peale kirtsutatakse edumeelses seltskonnas küll veidi nina, aga kõigele vaatamata on nad siiski napilt parketikõlbulikud, sest ei sea kunagi progressiivset kurssi ohtu. Ajakirjanduses räägiti koguni uuest ühiskondlikkust leppest, mis võiks jätkuda ka pärast 2023. aasta parlamendivalimisi – võimule jäävad progressiivid-globalistid, aga Isamaa näol võiks olla esindatud ka ühiskonna konservatiivsem osa. Milline liigutav üksmeel!
Mängust peab välja jääma eriti üks teatud erakond, keda „valgete jõudude" arvates ei tohi mingil tingimusel võimule lubada, sest selle väljaütlemised kahjustavat suhteid liitlastega ja tegevat haiget erinevatele ühiskonnagruppidele. Rääkimata nende tagurlikust poliitikast, mis ei sobivat 21. sajandisse.
Kummalisel kombel vaadatakse tuimalt läbi sõrmede asjaolule, et see oli just tänu kaporatuuri esile kutsutud võimupöördele peaministriks tõusnud Kaja Kallas ja tema valitsus, kes tallas päriselt jalge alla sadade tuhandete Eesti elanike põhiseaduslikud õigused, kehtestades apartheidirežiimi, mis on nüüdseks saanud hävitava hinnangu Tallinna halduskohtult.
Sarnast ühe ühiskondliku grupi – antud juhul valitsuse nõutud ainete süstimist mittesoovinud ja seetõttu oma õigused kaotanud inimeste – riiklikku ja ühiskondlikku kiusamist, alandamist ja diskrimineerimist ei ole alates Eesti iseseisvuse taastamisest ette tulnud.
Kuidas saab silma kinni pigistada reaalse diskrimineerimise ja põhiõiguste piiramise ees ning samas tuimalt korrutada, et endine konservatiivist siseminister soovitas homo(aktivisti)del ringi joosta Rootsis? Kallase valitsuse ajal mitte ainult ei koheldud märkimisväärset osa ühiskonnast paariatena, vaid neist räägiti kui paariatest, keda tuleb ühiskondlikult häbimärgistada, kelle õigusi võib rikkuda ning keda võib üha uute piirangutega nurka suruda. Tuletage meelde poliitikute, „ekspertide", „arvamusliidrite", meediatöötajate jne sõnavõtte, millega kutsuti üles inimestelt õigusi ära võtma, neid sundima ja karistama, kui nad peaksid tõrkuma.
Peaminister Kaja Kallas õhutas seda toksilist ühiskondlikku kliimat igati takka. Näiteks 2021. aasta sügisel tutvustas Kallas „laekunud ettepanekut", et haiglasse jõudnud vaktsineerimata inimesi võiks ravijärjekorras tahapoole lükata. Ta rääkis ka mittevaktsineeritute ravikulude tagasinõudmisest ning nendele inimestele täiendavate piirangute rakendamisest. Viitas koguni sellele, et ilma koroonatõendita ei saagi enam ühiskonnaelus osaleda. Hämmastav, et tavaliselt nii kergesti varrukast tõmmatav võrdse kohtlemise nõue ei aktualiseerunud sel puhul kordagi!
Juba ainuüksi nende sõnavõttude pärast on Kaja Kallase jätkamine peaministrina mõeldamatu. Ja mitte ainult valitsusjuhina, vaid poliitikuna. Kui Eesti oleks õigusriik, annaksid Kallas ja mitmed tema valitsuskaaslased praegu kohtu ees aru põhiseaduse ulatuslikust rikkumisest ning põhiõiguste jalge alla tallamisest. Olgu märgitud, et põhiseadusvastast apartheidi aitas kehtestada ka Reformierakonna valitsuspartner Keskerakond, kes samuti ei tohi puhtalt pääseda.
Üldse pole mõtet rääkida Kaja Kallase olematust empaatiast inimeste hakkama saamise suhtes meeletu inflatsiooni ja hinnatõusu tingimustes. Soovitus vähem elektrit tarbida on võrreldav nõuandega miinimumpalgast elavale inimesele lülitada basseiniküte välja – see on lihtsalt inimeste mõnitamine. Võib-olla tuleb see Kaja Kallasele üllatusena, aga enamikul inimestest ei olegi kodus või suvilas basseini, rääkimata basseiniküttest. Neil on mure, kuidas talvel kodu vähemalt nii soe püsiks, et seal elada saab.
Sotsiopaat Kallase jätkamine valitsusjuhina tähendab, et progressiivse leeri sigadustele võib vaadata läbi sõrmede, sest aetakse ju õiget asja. Rikutagu seejuures põhiseadust, piiratagu paljude inimeste põhiõigusi, vohagu õiguslik nihilism, kostku kõrgete ametikandjate suust kuitahes küünilised valed ja demagoogia – see kõik ei loe. Keegi ei räägi, nutt kurgus, ohtu sattunud õigusriigist või inimõiguste rikkumisest.
Viis, kuidas Eestis teostatakse riigivõimu, on muutunud äärmiselt eemaletõukavaks ja vastikuks. Eks poliitilist ärapanemist ja omakasu taga ajamist on alati olnud, ent nüüd vohab moraalivaba küünilisus, valmisolek silmagi pilgutamata tõtt väänata ja valetada, täielik ükskõiksus oma rahva vastu, pugejalik hoiak välismaiste peremeeste ees. Kõik see on saanud erilise hoo sisse Kaja Kallase valitsuse ajal ja kirjeldatud mentaliteet on ulatuslikult omaks võetud ka ajakirjanike, riigiametnike ja äritegelaste poolt.
Ja mis seal salata, valijate väga suur toetus progressiivsetele jõududele tervikuna ütleb kahjuks palju ka selle rahva moraalse palge ja vaimse seisundi kohta. Kaja Kallase apartheidirežiimil oli paraku suure osa elanike toetus – 43 protsenti pooldas vaktsineerimise kohustuslikuks muutmist. Need inimesed, kes olid silmagi pilgutamata valmis allutama oma kaaskodanikud vastu nende tahtmist meditsiinikatsetele, elavad jätkuvalt meie seas.
Siiani on viimaste aastate kaks suurt kriisi – koroona ja Ukraina sõda – toonud poliitilises mõttes kasu pigem progressiivsetele jõududele, kes on osanud inimeste hirmud ja inimloomuse varjuküljed oma eesmärkide teenistusse rakendada. Koroonatõend nutitelefonis ja Ukraina lipuke rinnas on saanud lojaalse, edasipüüdliku kodaniku tunnusteks. Kurb, et oma eeldatavat moraalset ülimuslikkust demonstreeritakse kurjalt kaasinimeste peal. Eks me näe, kas üha keerulisemaks muutuv majanduslik olukord suudab poliitilised jõujooned oluliselt ümber mängida.