Esisots Lauri Läänemets teeb siseministri ametis ise just seda, mida ta usujuhtidele seoses seksuaalvähemustega ette heidab – pisendab süsteemselt kristlaste kui ühe vähemusgrupi õigusi ja tarvitab nende kohta läbimõeldud vastanduvat kõnepruuki, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Siseministrist sotside juht Lauri Läänemets on viimasel ajal võtnud kirikute ja usutegelaste vastu korduvalt suud pruukida.
Tänavu jaanuaris teatas Läänemets: „Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada."
Need sõnad olid suunatud eeskätt Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu metropoliit Eugenile, ent mitte ainult. Räägib ju minister kirikust üldisemas mõttes, väljendades kategoorilist arvamust, et usutegelastel pole lubatud ühiskonnaelus kaasa rääkida.
Siseministri kõvatamine on vastuolus Eesti põhiseadusega, mis sätestab, et Eestis ei ole riigikirikut. Seega ei ole ei siseministril ega valitsusel tervikuna mingit õigust usuorganisatsioonidele dikteerida, mida need võivad või ei või teha. Riigi seisukohalt on tegemist kodanikuühendustega, aga kodanikuühendused on vabad võtma mistahes seisukohti.
Jah, kirikud ei ole erakonnad ja ei saa osaleda valimistel. Selles mõttes kirikud poliitikas ei osalegi. Samas pole kirikuinimestel, ka vaimulikel, keelatud poliitikast osa võtta. Kui üks kirikuõpetaja kandideeris sotside ridades, koguni Läänemetsaga samas ringkonnas, ei näinud siseminister selles vähimatki probleemi. Kirikutegelased on teretulnud sotside asja ajama! Kui kirik hakkaks toetama homoabielu ning muidki n-ö progressiivseid arenguid, muutuks hoobilt ka võimude suhtumine.
Tegelikult on valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku suhted pärast valimisi kiiresti halvenenud. Siseministrina jätkav Lauri Läänemets otsustas lõpetada 30 aastat tegutsenud vabariigi valitsuse ja EELK ühiskomisjoni, näidates sellega koha kätte peapiiskop Urmas Viilmale ja kogu luteri kirikule, mis söandab valitsuse edumeelsete plaanidega mitte nõustuda.
Äsja sai Läänemets usujuhtide suunal maha insinuatsiooni ehk laimava vihjega. Kui Baltic Pride'i ajal leidis ühes Tallinna homobaaris aset rünnak nn geikristlaste vastu – ründajaks oli 25-aastane Venemaa kodanik, kes olevat karjunud, et Jumal käskis teda homoseksuaale karistada – veeretas Läänemets vastutuse sujuvalt usujuhtidele: „Kuid see šokeeriv rünnak on meeldetuletuseks: sõnadel on tagajärjed. Kui arvamusliidrid – olgu selleks siis poliitikud või usujuhid – süsteemselt pisendavad oma avalikes sõnavõttudes mõne vähemuse õigusi ja vabadusi, siis varem või hiljem võib sellisest mõtlematust või vastupidi vägagi läbimõeldud vastandavast kõnepruugist saada mõne radikaliseerunud fanaatiku käe läbi kuritegu."
Arvestades, kui vaoshoitult ja tagasihoidlikult on Eesti kirikujuhid ühiskondlikes asjades sõna võtnud – ja seda isegi abielu küsimuses, mis kujutab endast kiriklikku talitust, sakramenti –, siis seda räigemalt kõlab siseministri süüdistus vähemuste õiguste süsteemses pisendamises või läbimõeldud vastanduvas kõnepruugis.
Kuigi ka kristlased on Eestis ilmselgelt vähemusgrupp, usuline vähemus, ei kuulu nad poliitilise kaitse alla võetud vähemuste hulka. Rõhutute hierarhias on kristlased kõige madalamal pulgal – õigupoolest saab neile moraalse üleolekuga ette heita tagurlust, patriarhaalsust, keskaegset pimedust, ristisõdu, inkvisitsiooni, tuleriitu, tule ja mõõgaga ristimist jms. (Millal küll koguduseliikmed tädi Malle või onu Ants või pastor Peeter seda kõike harrastanud on?!)
Tegelikult teeb esisots Läänemets ise just seda, mida ta usujuhtidele seoses seksuaalvähemustega ette heidab – pisendab põhiseadust eirates süsteemselt kristlaste kui ühe vähemusgrupi õigusi ja tarvitab nende kohta läbimõeldud vastanduvat kõnepruuki.
Ja teeb seda sellepärast, et vasakradikaalina ta ei austa kristlaste õigust jääda truuks oma veendumustele (põhiseaduse § 41), vaid üritab kasutada tema kätte usaldatud võimu nii, et valmistada kirikutele ebameeldivusi ja sundida neid oma seisukohtadest loobuma.
Kui aga siinkohal rääkida kellegi õiguste rikkumisest, siis võiks sotsialist Läänemets mõelda kõigepealt oma Lääne seltsimeestele, kelle immigratsioonipoliitika tulemusena toimuvad Euroopa linnade tänaval religioosselt või etniliselt motiveeritud mõrvad, ja seda sugugi mitte kristlaste käe läbi. Sest mitte ainult sõnadel, vaid ka poliitikal on tagajärjed.
Vahest oleks vaenukõneseaduse asemel vaja vaenupoliitikaseadust?