Eesti põhiseaduse paragrahv 54 sätestab: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale". Aga mida teha siis, kui riik ise, s.t kõik riigi võimuharud ei ole ustavad põhiseaduslikule korrale, vaid vilistavad kodanike õigustele ja muutuvad vaenulikuks jõuks, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Iseseisvuse taastamisest saab kolmkümmend aastat. 1991. aasta augustiputš andis Nõukogude Liidule lõpliku hoobi. Ajaloolist võimalust ära kasutades kuulutas Eesti välja iseseisvuse, sai vabaks ja hakkas üles ehitama vaba ühiskonda.
Vabadusest on tehtud palju ilusaid sõnu. Mis mõttes me oleme vabad? Siinkirjutaja on juba aastaid korrutanud, et oleme vaba ühiskonna kokkuvarisemise tunnistajateks läänes. Koroonapandeemia on vabadused veelgi suurema löögi alla seadnud. Vabaks peetud kodanikest on saanud süstla- ja piirangutehullu riigivõimu mängukannid.
Vabadusest saab rääkida nii riiklikul kui üksikisiku tasandil. Iseseisev riik tähendab selle kodanike vabadust langetada kas valimistel, rahvahääletusel või valitud esindajate kaudu kõik otsused ise. Seda nimetatakse suveräänsuseks. Juba 1988. aastal deklareeris tollane ENSV Ülemnõukogu: „Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes". See soov realiseerus 20. augustil 1991. Eesti põhiseaduse järgi on rahvas riigivõimu kõrgeim kandja.
Tegelikkuses näeme, et Eesti riiklik suveräänsus on viimastel kümnenditel oluliselt kokku kuivanud. Meile dikteeritakse olulised, kogu rahvast puudutavad otsused rahvusvahelistest organisatsioonidest, millel puudub rahvusriigi parlamendiga võrreldav demokraatlik legitiimsus. Globalistidele on asjade selline korraldus muidugi meeltmööda. Nii saab ühiskonna arengusuunad paika panna väiksemas otsustajate ringis, kes ei pea oma otsustest kellelegi aru andma. Kohalik poliitiline ladvik täidab üksnes kubermanguvalitsuse haldusaparaadi rolli.
Teine tasand on isikuvabaduste tasand. Lääne ühiskondades tooni andev vasakliberaalne suund armastab küll lõputult vadrata õigusriigist ja inimõigustest, kuid pea kõikjal võib näha tegelike vabaduste koomale tõmbamist. Näiteks on löögi all vanemlikud õigused – lapsed tahetakse vanematest mööda minnes allutada riiklikule propagandale ja poliitikale. Me näeme samuti kasvavat survet sõna- ja veendumusvabadusele – et inimesed ei saaks väljendada seisukohti, mis on vastuolus vasakliberaalsete arusaamadega. See puudutab suhtumist immigratsiooni ja seksuaalvähemustesse, aga üha enam ka näiteks „ortodoksiast" erinevaid seisukohti kliima- või kooronaküsimustes. Demokraatliku ühiskonna alusväärtuseks kuulutatud vaadete pluralism võib eksisteerida üksnes liberaalse baaskonsensuse raames.
Eestis on asi eriti hulluks läinud kahe liberaalse erakonna, Reformi- ja Keskerakonna valitsuse ajal. Kevadel saadeti politseiriigi ehitamise vastu protestinutele kaela ülekaalukad politseijõud. Kodanike õigused tallati jõhkralt jalge alla. Nüüd on Kaja Kallase valitsus otsustanud järgida mõnede riikide eeskuju ning kehtestada terviseapartheid, mis jagab ühiskonna õigeteks ja teise sordi inimesteks. Näiteks iseseisvuse taastamise „märgilisele kolmekümnendale aastapäevale" pühendatud kontserdile Tallinna lauluväljakul pääsevad vaid vaktsiinipassiga ja testitud inimesed. Ametlikult on nüüd kaks Eestit – nakkusohutu ja nakkusohtlik Eesti. Neid eraldavad tarad ja kontrollpunktid. Möödunud nädalal levisid sotsiaalmeedias pildid tara või aedikuga piiratud Tallinna Raekoja platsist. Seespool tara said kontserti nautida oma „nakkusohutust" tõendanud kodanikud. Ühe võimuliidu poliitiku sõnul „süst teeb vabaks". Vaba kodaniku privileegid kuuluvad üksnes süstitutele. Valitsust nõustava teadusnõukoja psühholoogist liige nimetas sellist lähenemist „väga elegantseks".
Poliitikutest on olukorda tabavaimalt hinnanud Martin Helme, kes märkis: „Me naudime vabadusi ja õigusi, mille välja võitlemine on võtnud aastasadu. Eraelu puutumatuse, südametunnistusvabaduse, vanemlike õiguste, võrdse kohtlemise põhimõtete pärast on peetud revolutsioone, sõdu, pandud inimesi hullumajja ja põletatud tuleriitadel. Kõiki neid väga põhimõttelisi õigusi võetakse meilt nüüd nagu möödaminnes ja õiget nägu pähe tehes korraga ära."
Kui keegi arvab, et selline ühiskonda lõhestav poliitika on ajutine ja möödub koos pandeemiaga, siis tuleb vastu vaielda. Jah, teatud meetmed võivad muutuda, ent vabadust mitte austav totalitaarne mõtteviis, mis on taoliste poliitikate aluseks, ei kao kuskile. Selle eesmärgiks on üha tõhusam kontroll kodanike mõtete ja tegevuse üle ning tänapäeval on valitsuste käsutuses vahendid, millest KGB võis vaid unistada.
Eesti põhiseaduse paragrahv 54 sätestab: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale". Aga mida teha siis, kui riik ise, s.t kõik riigi võimuharud ei ole ustavad põhiseaduslikule korrale, vaid vilistavad kodanike õigustele ja muutuvad vaenulikuks jõuks? Vabadus ja iseseisvus on lihtalt mõisted, „jutt paberil", kui ühiskond ei suuda või ei taha neile sisu anda. Paljude arvates saab hästi ära elada ja mugavusi nautida ka ilma vabaduse ja iseseisvuseta. Kolmkümmend aastat tagasi jäi peale iha vabaduse ja iseseisvuse järele. Täna ma pole selles enam nii kindel.