Vaid ühele USA-d valitsevale poliitilisele kildkonnale oma panuse teinud väikese piiririigi eliidi poolt on eriti lühinägelik sajatada idanaabri suunas tuld ja tõrva. Uuest Nürnbergist agressori üle on palju tõenäolisem uus Jalta. Meie peamine rahvuslik huvi on suveräänse Eesti riigi säilimine ja purustava sõja vältimine meie territooriumil, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Ma ei tea, kas Kadriorus või Toompeal süüakse lõunaks lõvikonserve, aga mõnede Eesti tipp-poliitikute väljaütlemised Venemaa suunal on samavõrd sisutühjad kui ohtlikud meie rahvuslikule julgeolekule ja riiklikele huvidele.
Tänavu maikuus ütles Eesti president Alar Karis Soome meediale: „Teeme kõik endast oleneva, et Venemaa ja Putin põlvili suruda. Siis võivad alata tõsised arutelud Ukraina sõja lõpetamiseks."
Eesti võib ju olla Euroopa Liidu ja NATO liige, ent reaalselt on tegemist veidi rohkem kui miljoni elanikuga väikeriigiga, mis paikneb Läänemere ja Venemaa vahelisel kitsal maa-alal. Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Maria Zahharova reageeriski sotsiaalmeedias küsimusega: „Eesti president Karis ütles, et Venemaa ja selle juhtkond on vaja põlvili suruda. Aga kuidas? Las ta näitab."
Hiljuti käis Alar Karis visiidil Kiievis ja pidas kõne. Muu hulgas ütles ta sama liini jätkates järgmist:
„Ainus viis see sõda lõpetada on sundida Venemaad loobuma. Venemaa peab selle sõja kaotama."
„Niisiis, kallid sõbrad, on aeg Ukrainale saadetud relvade kasutamisele piirangud tühistada."
„Jõustagem ka oma punased jooned."
„Eesti defineerib Ukraina võitu laiemalt: see on olukord, kus Venemaa ei julge enam kunagi teist riiki rünnata. Just sellise võidu poole peaksime me kõik koondvaates pürgima."
„Venemaa tuleb panna täieliku kaubandusembargo alla."
„Me peame ka selle sõja vallapäästjad vastutusele võtma."
„Ukraina jaoks on kõige selgem võit ja Venemaa jaoks kõige selgem lüüasaamine see, kui Ukraina liitub Euroopa Liidu ja NATOga."
„Venemaa peab jääma rahvusvahelisel areenil isolatsiooni."
„Seega peab iga rahvas andma oma panuse, et Ukraina suudaks Venemaa alistada ning just seetõttu pingutab Eesti edasi selle nimel, et aidata Ukrainal võita."
Need väga kõrgel riiklikul tasemel tehtud väljaütlemised vajavad reaalsuskontrolli. Mismoodi saab väike piiririik Eesti sundida Venemaad seda sõda kaotama ja viia Ukrainat võidule? Millised on Eesti käsutuses olevad diplomaatilised ja relvajõud, et saavutada sõjas pööre ning purustada Venemaa Föderatsioon nii poliitiliselt kui sõjaliselt?
Kuidas kujutab Eesti president ette Venemaa juhtkonna vastutusele võtmist? See saab juhtuda üksnes siis, kui Moskvas korduks 1945. aasta Berliini-stsenaarium.
Kas tõesti on Eesti võimuses jätta Venemaa rahvusvahelisse isolatsiooni? Me peame vahepeal olema saanud üheks maailma suur- või superriigiks, et selliseid asju nõuda.
Kahtlemata on Eesti huvides, kui Venemaa loobuks imperialistlikust mõtteviisist ja muutuks demokraatlikuks riigiks – nagu seda loodeti 1990. aastatel. Kuid toonased lootused ei täitunud ning mis veel olulisem – ka praegu puudub Läänel nii tahe kui jõud, et sundida Venemaad muutuma.
Selles olukorras on vaid ühele USA-d valitsevale poliitilisele kildkonnale oma panuse teinud väikese piiririigi eliidi poolt eriti lühinägelik sajatada idanaabri suunas tuld ja tõrva. Me võime endale rääkida muinasjuttu, kuidas Kaja Kallas pani viimaks ometi läänemaailma liidrid meid kuulama, kuid tegelikkus on, et Lääne juhtriigid suhtlevad ka edaspidi Venemaaga oma riiklike huvide positsioonilt, sõltumata sellest, mida arvatakse Tallinnas. Uue Nürnbergi asemel agressori üle on palju reaalsem uus Jalta ehk mõjusfääride jaotamine.
Millegipärast küsitakse kohe, kui Venemaa-teema sellises võtmes jutuks tuleb: kas sa tahad siis, et me peame Moskvale pugema? Kas need pole Kremli jutupunktid, mida sa räägid? Minu vastus on, et Eesti peab jääma väärikaks ning käituma oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Venemaa agressiooni kui rahvusvahelise õiguse rikkumist saab ja tuleb taunida kindlameelselt, ilma emotsionaalse, vihase sõnavahuta.
Venemaa poliitiliseks ripatsiks muutumine ei ole kindlasti meie rahvuslikes huvides. Samas me peame kogu aeg meeles pidama oma geopoliitilist asukohta – seda, et me oleme väike piiririik. Katteta üleskutsed Venemaa põlvili suruda, isolatsiooni jätta ja majandusliku embargo alla panna ei panusta mitte kuidagi meie julgeolekusse, vaid kahjustavad meie rahvuslikke huve. See on päkapiku provokatiivne, vaenulik üles-alla hüppamine, ühelt poolt tühikargamine, teisalt aga tagajärgedega eelkõige talle endale. Seejuures pole meil praegu isegi piisavalt laskemoona, et enda eest seista, kui vaenlane peaks maale tulema.
Meie peamine huvi on suveräänse Eesti riigi säilimine ja purustava sõja vältimine meie territooriumil. Ja seetõttu on Eesti riigitegelaste suupruukimine – mis on seatud nende isikliku karjääri teenistusse, nagu Euroopa kõrgele ametikohale siirdunud Kaja Kallase puhul nägime – otseselt kahjulik Eesti rahvale, kes peab kandma tagajärgede kogu raskust. Enamikul meist ei ole lennukit, mis meid Vene ohu eest ruttu turvalisse Euroopasse varjule viiks.