Probleemidele lahenduse pakkumisest on saanud ühe või teise ühiskondliku grupi või telgitaguste niiditõmbajate enesekehtestamise vahend. Oleme jõudnud uude ketserite jälitamise ja ususõdade ajajärku ning midagi head see ei tõota, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Viimasel ajal tundub üha sagedamini, et terve mõistus on ühiskonnast pagendatud. Võimatu on aru saada, mis toimub. Inimkonna progressiivne osa võitleb ühtaegu nii avatud piiride ja immigrantide õiguste eest kui liikumisvabaduse piiramise eest siseriiklikult. Ühelt poolt tõlgendatakse LGBT propaganda kammitsemist vähemuste õiguste piiramisena, teisalt aga kehtestatakse riiklikult reegleid, millega piiratakse oluliselt mittevaktsineeritute isikuvabadusi (rääkimata riiklikult mahitatud halvustavast toonist, millega üht osa ühiskonnast maha tehakse). Liberaalid, kes seisavad abordiõiguse („Minu keha, minu otsus/valik") ja LGBT vabaduste eest, nõuavad samas mittevaktsineeritute õiguste ulatuslikku piiramist. Ehkki abordi puhul ei ole kõne all mitte ainult ema keha, vaid ka sündimata laps, vaktsiini manustamisel aga riskivad vaktsineeritavad oma tervisega ning on seetõttu õigustatud asja eelnevalt läbi kaaluma.
Teoloog suudab kõiges selles koherentsust näha küll. Tegemist on progressiusu, s.t maailma inimmõistuse abil revolutsioonilist parandamist taotleva mõttevoolu enesekehtestamise katsega, mille sihiks on inimeste vabastamine religioosse usu ja moraali kammitsaist, et luua teaduse ja progressiivsete ideoloogiate abil uut tüüpi tulevikuinimene. Mõistagi peaks selline olend olema vaba ka looduse seatud raamidest, olgu selleks bioloogilise keha vananemine või vastuvõtlikkus haigustele.
Näiteks hiljuti rääkis Tallinna ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port: „Pikaealisuse uurijad arvavad, et umbes 15 aasta pärast saadakse jagu peamistest vananemisega seotud probleemidest. Praegu on vananemist pärssivad ravimid alles eksperimentaalses faasis, kuid selle aja peale võiksid need olla juba apteekides." Selle asemel, et oma elu maa peal ära elada ja siis Jumala ette astuda, võib siirduda hoopis apteeki igavese nooruse eliksiiri ostma. Kristjan Port: „sõna otseses mõttes saabki vanadusekella tagasi keerata. Samas tekivad siis moraalsed ja eetilised küsimused: kui kaua elada ja kuidas seda aega sisustada?"
Kristluse ajalugu tunneb arvukaid patukahetsusliikumisi, mis nõuavad inimeselt täielikku pöördumist ja meeleparandust, mis peab avalduma moraalses elus ja tingimusteta lahtiütlemises „maailmast". Need liikumised on tekkinud teatava reaktsioonina ametliku kiriku „usuleigusele" ja enesega rahulolule.
Samamoodi kerkib esile ka üha uusi progressiusu äratusliikumisi, mis nõuavad radikaalseid ümberkorraldusi ühiskondlikus elus. Lammutada tuleb traditsiooniline perekond, inimene tuleb üle viia taime- või putuktoidule, jätta ilma eramust ja isiklikust sõiduautost jne. Huvitaval kombel kalduvad taolisi ideid toetama suhteliselt heal elujärjel inimesed, Eesti kontekstis „Kalamaja hipsterid".
Progressiusu teenistuses on ka paanikahood, mis käivad lainetena ümber maailma. Ühel hetkel on vaja ära päästa kõik pagulased, kes maailmas on, ja tuua nad lääneriikidesse inimväärse elu peale. Meediast ja poliitikute suust me muud ei kuule. Siis tuleb peatada kohe-kohe järgnev kliimakatastroof – liikvele läheb koguni uus „laste ristiretk", mis nõuab täiskasvanutelt kiireid samme noorte tuleviku nimel. Koputatakse inimeste südametunnistusele – päästa maailm juba täna! Siis tuleb vägisi vaktsineerida kogu maa. Et seda saavutada, peab samuti südametunnistusele apelleerima (nt Karmen Joller: üksainus vaktsineerimata inimene võib põhjustada teise surma) ja samas vastaliste elu nii kibedaks tegema, et valdav enamus, kes tahab normaalset elu edasi elada, annab järgi.
Aastal 1422 võtsid Vana-Liivimaa valitsejad Valga maapäeval vastu otsuse, et „kelle all on mittesakslasi, peab oma mittesakslasi koos teistega hoolikalt ning rangelt juhtima, et nad oma lapsi laseks ristida kristlikul kombel ühe kuu jooksul pärast sündi. Ka et ükski ei tohi ära ütelda kristlikust ristimisest ega seda maha pesta, surmanuhtluse ähvardusel." Kristlikus ühiskonnas oli niisiis karistuse ähvardusel nõutud, et mitte keegi ei jääks ristimata – et äkilise surma korral (aga tollal oli laste suremus suur) hing igavesti hukka ei läheks.
Praegusel „mõistuse ja teaduse" ajastul näib, et kiirkorras välja töötatud ja n-ö hädaolukorra kasutusluba omavatest vaktsiinidest on saanud päästev sakrament, mida tuleb lunastuse saavutamiseks manustada võimalikult paljudele, küsimata, kas need inimesed üldse vaktsiine vajavad. Ja kui vabatahtlikult ei taha, siis võetakse kasutusele surveabinõud – avalikes kohtades enam süüa ei saa, rongi või bussiga samuti sõita ei saa. Hullumeelsus? Terviseapartheid ja türannia? Aga hoopis üks emeriitprofessor ja akadeemik pröökab: „Vaktsiinivastased käigu Kuu peale ja tegelegu oma jamaga seal!"
Vihapursked vaktsineerimisest loobujate või kõhklejate vastu sarnanevad usufanatismile. Raevuhoogude põhjuseks ei näi olevat mitte mure inimelude pärast (näiteks 2020. aastal tapeti Eestis abordi läbi 3421 last – aga seda isegi ei mainita) või haiglate ülekoormuse pärast, vaid hoopis asjaolu, et meie keskel leidub inimesi, kes justkui ei taha tunnistada teadust ja progressiivseks peetavaid lahendusi ning õõnestavad sellega domineerivat maailmapilti.
Riiklikult õhutatud hüsteeria kütab üles enda arvates teadlikumate kodanike viha oma kaaskodanike vastu. Kurb ja samas nii kõnekas on ühe lugeja kommentaar Postimehes: „Kui on vaja saavutada karjaimmuunsus, siis tuleb lihtsalt kari ära vaktsineerida, karja käest midagi küsima hakata on aga täiesti mõttetu ajaraiskamine. Kui lehma või lambakari on vaja ära vaktsineerida, siis see vaktsineeritakse ära, kui kass või koer on vaja ära vaktsineerida, siis see vaktsineeritakse ära. Kui väikelaps on vaja ära vaktsineerida, siis tema enda käest ei küsita midagi. Ja nii ongi õige ja hea. … Kui juhid hakkavad demokraatiat mängima ning karja käest midagi küsima, siis sellega näitavad nad kõigile, et nad on juhiametiks täiesti kõlbmatud, nad ei tea ise, mida tuleb teha ning üritavad ebaintelligentse karja tujude sabas jõlkuda."
Seega oleme me sealmaal, et probleemidele lahenduse pakkumisest on saanud ühe või teise ühiskondliku grupi või telgitaguste niiditõmbajate enesekehtestamise vahend. Meedias saadab seda juba tuttav ja samas nii väsitav hüsteeriline ning moraalsest üleolekust pakatav toon. Kõrvuti progressiusu dogmade ja tõdede propageerimisega käib täiesti häbenematult uskmatute ja ketserite (vaktsiiniskeptikute või lihtsalt ettevaatlike inimeste) dehumaniseerimine ja demoniseerimine. Mis on küll saanud mitmekesisuse ja veendumusvabaduse ideaalist? Aga küllap see sõnastatigi algselt kristliku ühiskonnakorralduse lammutamiseks ja uuele dominantsele maailmavaatele tee valmistamiseks.
Oleme jõudnud uude ketserite jälitamise ja ususõdade ajajärku ning midagi head see ei tõota.