Soov muuta põhiseadust, et teatud riikide kodanikud ei saaks osaleda Eesti kohalikel valimistel, ei lähtu tegelikult julgeolekukaalutlusest, vaid mõnede erakondade omakasupüüdlikust arvestusest, mis püüab ära kasutada ärevat ühiskondlikku fooni, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Alustan sellest, et ma olen alates 1990. aastatest peale toetanud põhimõtet, et valimisõigus peaks kuuluma üksnes riigi kodanikele. Riigikogu valimistel see nii ka on, kuid kohalike omavalitsuste volikogude valimistel mitte. Nüüd on suure kisa-kära saatel asutud Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigust Eesti kohalikel valimistel ära võtma.
Esimene tähelepanek. Vasakliberaalid on aastaid korrutanud, et kord antud õigusi ei saa ära võtta. Nüüd selgub, et saab küll. Õigus osa võtta kohalikest valimistest on Eestis püsielanikele kuulunud juba kolmkümmend aastat. Millegipärast vaikivad need, kes on kogu aeg rääkinud kord antud õiguste tagasipööramise võimatusest. Jätkem see meelde.
Teiseks, praeguse režiimi täitevvõimu juhi Kristen Michali sõnul on siin tegemist ka Eesti riigi enesekehtestamise küsimusega. Tõepoolest, nagu me juba koroonaajal kuulsime – riigiga ei jamata! Kuid see on pigem autoritaarse riigi ja mitte vaba ühiskonna pale, mis niisugusest mõtteviisist vastu vaatab. Just autoritaarsetele või totalitaarsetele režiimidele on omane, et inimgrupid mängitakse üksteise vastu välja ja viiakse selleni, et n-ö lojaalsed kodanikud lausa nõuavad, et riigivõim võtaks midagi ette nendega, kes tunduvad „ühiskonnaohtlikud". Tuletame meelde kolme aasta taguseid hüsteerilisi sõnavõtte nende vastu, kes ei soovinud end sundkorras „vaktsineerida" lasta. Näiteks Reformierakonna liige rahvasaadik Eerik-Niiles Kross nõudis, et riik kasutaks „antivakserite" suhtes karmimat kätt – kuni elamisloa tühistamiseni tähtajalise elamisloaga inimeste puhul ja kriminaalvastutusele võtmiseni. Muu hulgas just seda tähendab loosung „Riigiga ei jamata!"
Kolmandaks, kui me aktsepteerime argumenti, et valimisõigust võib tühistada poliitiliste vaadete (näiteks väidetav putinism) alusel, mida tuleb väljendada mingisuguse lojaalsustõotusega, siis jõuame peagi ka järgmiste gruppideni. Kas EKRE toetajatel peaks ikka olema valimisõigus? Isegi kui nad on kodanikud, võib konstrueerida argumendi, et Eesti läänelikku kurssi ohtu seadvad inimesi ei tohi valimiskastide juurde lasta. Andku lojaalsusvanne! Öelgu kaitsepolitseis lahti kõigest, mis ei vasta „läänelikele väärtustele"!
Muide, juba ongi välja öeldud, et kodanike valimisõigus ei ole absoluutne. Ja tõesti, põhiseaduse 58. paragrahv ütleb: „Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades." Vajadusel saaks seda paragrahvi kiirkorras laiendada.
Minu veendumuse kohaselt on nimetatud küsimuse tõstatamise näol tegemist nõndanimetatud valgete erakondade küünilise plaaniga kujundada valijaskonna koosseisu endale sobivamaks. Põhiseadust minnakse muutma lähtudes mitte Eesti julgeolekust, vaid omakasupüüdlikust poliitilisest kalkulatsioonist, kasutades ära venehirmust ülesköetud ühiskondlikku fooni. Nendelt, kes ei nõustu , saab võltspatriotismist pakatades demagoogiliselt küsida: mis, kas teie siis pooldate Venemaa agressiooni Ukrainas? Toetate Putinit? Tahate, et Kremli mõju Eestis laieneks?
Kui nii, siis on tegemist järjekordse näitega valelikust ja manipuleerivast poliitikast, mida ei tohiks demokraatlikus õigusriigis taluda. Hirmudel ja patriootilistel tunnetel mängides kujundatakse ühiskondlik arvamus, mis peab kaasa aitama teatud erakondade poliitilise võimu kindlustamisele. Põhimõtted ja põhiseadus muudetakse mängukanniks.
Lõpetuseks. Kõige lihtsam ja selgem oleks piirata valimisõiguslike isikute ringi ainult kodanikega. Jääks ära süüdistus teatud gruppide diskrimineerimises, sest tegemist on maailmas üldtunnustatud põhimõttega. Tahad valimiste kaudu riigielus osaleda – taotle asukohariigi kodakondsust! Paraku algab probleem juba sellest, et ka Eestis elavatele Euroopa Liidu riikide kodanikele tuleb tagada osavõtt kohalikest valimistest. Ja kuidas me siis oma NATO-partnerite (sh Türgi) kodanikud kõrvale lükkame? Nii see nimekiri muudkui laieneb ning lühendada saab teda ainult nende arvelt, keda on võimalik kujutada sisevaenlasena. Loomulikult tuleb julgeolekuohtude suhtes tähelepanelik olla, ent sisevaenlaste otsimisele pühendunud ühiskonnas võtab maad ebaterve vaim.