Tänapäeva Viktor Kingissepad ei reduta konspiratiivkorteri põranda all, vaid istuvad valitsuses ja viivad oma revolutsiooni ellu võimupositsioonilt. Nad ründavad kõike seda, mida vaba Eesti riik esindab ja kaitseb: isikuvabadusi, demokraatiat ja pereväärtusi, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Taasiseseisvumispäeval peetud kõnes märkis president Alar Karis kriitiliselt, et paljud inimesed tunnetavad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast. Juhtumisi avaldati just sama päeva hommikul Objektiivis minu kolumn „33 aastat hiljem on Eesti riigist saanud tuim kurnamismasin".
Ilmselt reaktsioonina presidendi kõnes mainitule kirjutas Argo Ideon Maalehe juhtkirjas: „Ma küll ei leia, et valitsus on rahva vaenlane, sest ise oleme selle valitsuse endale teinud. Valisime ta 2023. aasta märtsis – või jätsime valimata, mis on ka tegu, millel omad tagajärjed. On vaks vahet, kas suhtuda Toompea teatud otsustesse kriitiliselt, või võtta võimulolijaid kui kurivaime, kelle põhieesmärk on sind kurnata. Olla opositsioonis ja osutada ebakohtadele, või tunda end kui mõni tänapäeva Viktor Kingissepp."
Ma arvan, et see mõttekäik vajab kommentaari. See on tõepoolest oluline küsimus, kas peaksime meie riigi ja ühiskonna praeguse seisukorra tõttu näitama näpuga üksnes valitsusele (võimuliidule) või leidma, et midagi on põhimõtteliselt valesti ka riigi või võimu juures, millele riik viimselt taandub. Riik tähendab alati kellegi valitsust ja võimu, kas siis monarhi või rahva võimu.
Esiteks ei saa olla Ideoniga nõus, et selle võimuliidu on valinud eesti rahvas. Kuni elektroonilisi hääli ei ole võimalik läbivalt kontrollida ja veenduda valimiste aususes, siis lõpetame ära jutu „aga eesti rahvas valis selle valitsuse". Keda eesti rahvas 2023. aastal riigikogu valimistel valis, seda me tegelikult ei tea. Mina olen veendunud, et valimisi võltsiti. Rääkimata sellest, et valimiste eel lubati midagi muud ja võimule saades hakati ellu viima asju, milleks valijate nõusolekut ei küsitud.
Edasi viitab Ideon kommunistlikule revolutsionäärile Viktor Kingissepale kui riigikukutajale, Eesti Vabariigi vaenlasele, ja vihjab sellega, et tänase võimu kritiseerijad esindavad mingil viisil sama vaimu, on samuti riigikukutajad.
Vabandust, aga kui seda võrdlust üldse kasutada, siis tänapäeva Viktor Kingissepad ei reduta konspiratiivkorteri põranda all ega kritselda märkmeid pealkirjaga „Kellele iseseisvus, kellele ike", vaid nad istuvad valitsuses ja viivad oma revolutsiooni ellu võimupositsioonilt.
Loomulikult ei ole see enam Venemaalt lähtuv bolševistlik maailmarevolutsioon, vaid läbi Lääne ühiskonna institutsioonide oma pikka marssi tegev globalistlik revolutsioon, mida innukalt ellu viiakse. Kuid ma ei kahtle, et Kingissepale oleks see meeldinud – „patriarhaalse peremudeli" lammutamine, soomuutmise vabadus, kliimakommunism, kodanlist kultuuri hävitav massiimmigratsioon ja multikultuurilisus, jälgimisühiskond, Ühispartei kägistav haare jne. Ta lihtsalt ei tulnud toona paljude asjade peale, mida revolutsiooniline liikumine on tänapäeval sihiks seadnud. Liikumapanev vaim on aga üks ja seesama.
Olgu veel kord selgelt välja öeldud: 1991. aastal taastatud Eesti Vabariiki ja praegust riiklikku moodustist, mis tarvitab sama nime, ei saa ega tohi samastada. Nimi, lipp ja vapp, samuti riiklikud institutsioonid on küll justkui samad, ent sisu ei vasta ammu enam 1992. aasta põhiseaduses kirjeldatud riigi eesmärkidele, milleks on suveräänne rahvusriik, mis austab isikuvabadusi, näeb ette demokraatliku riigivalitsemise mudeli ning kus perekond on rahva püsimise ja kasvamise alusena riigi kaitse all. Tänapäeva Kingissepad ründavad kõike seda – nii isikuvabadusi, demokraatiat kui pereväärtusi.
Tänased revolutsionäärid kavalamad kui saja aasta tagused riigikukutajad või 1940. aasta juunikommunistid, kes positsioneerusid avalikult 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigi vastu. Seekord on eestlastele alles jäetud nende pastlad ja kannel, nende lipp ja muu atribuutika, mis näib kinnitavat, et meie riik on alles ja muretsemiseks pole põhjust. Ja paljud inimesed seda arvavadki. Ometi tegutseb võimuladvik ja riigiaparaat meie rahvuslike huvide ja 1992. aasta põhiseaduse mõtte vastu, kujundades Eesti Vabariiki päev-päevalt ümber globalistlikuks europrovintsiks. Isegi valimiste korrektsuses ei ole võimalik enam kindel olla.
Olgu siinkohal vastatud ka Lennart Käämerile, kes kritiseeris väljaande Kolleegium juhtkirjas Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu kõrvutamist, kirjutades: „Selliste väidete vastu ei pea laskuma liiga tulisesse vaidlusse, piisab kui koolilapse loogikaga küsida: Kas Pika Hermanni tornis lehvib meie rahvuslipp või Euroopa Liidu föderaallipp? Kas see langetatakse igal päikseloojangul „Mu Isamaa on minu arm" saatel või „Freude, schöner Götterfunken…" kõlades? Mis keeles meie lapsed täna koolis õpivadki? Ja mis keeles toimub ametlik asjaajamine?"
Mina aga küsiksin koolilapse loogikaga vastu: aga kelle õigusaktid on Eesti Vabariigi territooriumil ülimuslikud, kas Euroopa Liidu õigusaktid või eesti rahva poolt vastu võetud põhiseadus? Õige vastus on, et vastuolu korral kehtib Euroopa Liidu õigus.
Ja et meie olukorda veelgi selgemalt teadvustada, küsin edasi: millal sai eesti rahvas hääletada näiteks Euroopa Liidu rohepöörde poliitika üle, mis puudutab ometi iga inimest? Kus ja millal said kodanikud arutada kõigi nende poliitikate üle, mida neile praegu peale surutakse? See on üleliiduline poliitika, mis on ära otsustatud Brüsselis (nagu vanasti otsustati Moskvas) ja mille suhtes Eesti Vabariigi kodanikud sisuliselt kaasa rääkida ei saa.
See ei ole lihtsalt tunne, et seda riiki peetakse kellegi teise huvides. Riigi nimel tegutsev nomenklatuur eirab süstemaatiliselt kodanike – kõrgeima võimu kandjate – huve. Erinevad hinnangud olukorrale tulenevad aga sellest, et üks osa inimestest tegelikult jaatab revolutsioonilisi eesmärke ning on põhimõtteliselt nõus kursiga, mis tähendab vähem alalhoidlikku rahvusriiki ja rohkem multikultit, „avatust", veidramaid seksuaalvabadusi jne.
Vasakpoolsetel oli ka noores Vabariigis palju toetajaid ning 1940. aasta juunipöörde järel kirjutas Gustav Ränk oma mälestustes, et neid „salapunaseid ilmus nüüd päevavalgele mujalgi just nagu seeni peale vihma. … Järgneb suvi täis valesid, pettumusi ja pettusi. Räägid mõne mehega siirast kontrrevolutsioonilist juttu, kui juba võib-olla järgmisel päeval selgub, et oledki kõnelenud kas salapunasega või häbemata oportunisti-karjeristiga."
Postimehe toimetaja Martin Ehala leiab, et iseseisvuse taastamisest on möödas 33 aastat, aga eesti rahvas oma rahvuslike eesmärkide osas suuremas peataolekus kui kunagi varem selle aja jooksul – eri valijarühmade tegelikkusetaju ja ootused on nii erinevad, et ühisosa on raske leida. Kas Viktor Kingissepp on sada aastat pärast oma surma vabast Eesti riigist viimaks jagu saanud ja iseseisvuse asemel on jälle ike? Kui otsustada selle järgi, kes on riigitüüri juures ja mida nad seal ellu viivad, siis paistab küll nii. Nad on kogu riigi üle võtnud. Kuid rahvast ühendavat ühisosa ei tohiks olla raske leida – selleks on 1992. aasta põhiseadus. Riigi taastamiseks tuleb naasta selle juurde.