On igati põhiseaduspärane, mõttekas, legitiimne ja põhjendatud nõuda e- ja eelhääletuse lõpetamist ning valimiste korraldamist põhiseaduses ettenähtud viisil. Mitte keegi Eesti Vabariigis ei tohi käsitleda selliste nõudmise esitamist riigi- või demokraatiavaenulikuna. Konservatiivide ja patriootide eesmärgiks peab saama mitte üksnes e-hääletamise lõpetamine, vaid valimiskorralduse põhiseaduspärane restauratsioon, leiab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris.

On täiesti mõistetav, et valimistulemused on äratanud konservatiivides ja patriootides mitmesuguseid tundmusi masendusest ja vihast käegalöömiseni välja.

Ma ei hakka rääkima teile e-valimispettusest, kuna mul puuduvad sellest tõendid. Laseme advokaat Paul Keresel ja riigikohtul rahulikult teha oma tööd.

Küll on aga täiesti selge, et konservatiivid ja kõik tervemõistuslikud inimesed ei peaks usaldama e-valimisi – süsteemi, mida mitte ükski teine Euroopa riik pole turvalisuskaalutlustel omaks võtnud. E-hääletust pole kasutusele võtnud ei meie lähimad naabrid Põhjamaadest, kelle sarnaseks meid juba legendaarse Taavi Rõiva päevil vägisi üritati peenhäälestada, ei meie lähimad naabrid Baltikumist Läti ega Leedu.

E-hääletust ei kasuta Saksamaa, kelle demokraatiakultuuri on liberaalid pidevalt Eestile eeskujuks seadnud, ega ka Prantsusmaa, kelle halduses oleval Korsika saarel pidavat sealse vanarahva muhedate üteluste kohaselt demokraatlikus protsessis osalema reeglina kogu suguvõsa, vähemalt Bonaparte'i päevadeni välja. Ei Šveits, Madalmaad, Hispaania, Itaalia ega Kreeka.

Vajutame nüüd hetkeks stopile ja mõtleme natukene. Mitte ükski teine Euroopa riik! Eesti aga, kes joondub alandlikult, kohati vääritult ning orjameelselt teiste Lääne-Euroopa riikide eeskuju järgi peaaegu kõiges, kaitseb riikliku stratkomi tasandil kramplikult oma e-hääletuse süsteemi. Tõsi, küll kasutab e-hääletust teatavasti demokraatliku riigikorralduse etaloniks peetud Venemaa – fakt, mis siinsete e-hääletuse pooldajate toimest peamiselt maha vaikitakse.

Selles valguses on hädavajalik, et riikliku stratkomi jutupunktile, nagu oleks e-hääletuse protsessis või ka tulemuses kahtlemine peaaegu et riigivastane, küll aga kindlasti demokraatiavaenulik mõte, tuleb otsustavalt vastu seista. Konservatiividena peaksime raiuma nagu rauda, et ainsa võimaliku põhiseadusekohase variandina tuleks Eestis kehtestada valimised sellistena, nagu seisab must-valgelt kirjas meie põhiseaduses: "Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale."

On sada protsenti põhiseaduspärane, mõttekas, legitiimne ja põhjendatud nõuda e- ja eelhääletuse lõpetamist ning valimiste korraldamist põhiseaduses ette nähtud viisil. Mitte keegi Eesti Vabariigis ei tohi käsitleda selliste nõudmiste esitamist riigi- või demokraatiavaenulikena. Konservatiivide ja patriootide eesmärgiks peab saama mitte üksnes e-hääletamise lõpetamine, vaid valimiskorralduse põhiseaduspärane restauratsioon. 

Paar sõna ka valimiste tulemustest ja liberalistlikust koalitsioonist. Eesti rahvas on harjunud end käsitlema ohvrina. Vaesed meie. Aastasadu piinasid meid mitmed-setmed rahvad, sakslased, venelased, poolakad, semgalid vahvad, kui meenutada armsat laulusalmi, millel tänapäeval millegipärast mingi imeliku valge pulbri mekk man. Siis küüditavad meid venelased ja suruvad kolhoosidesse kommunistid, kui kommunistid on läinud, tulevad asemele kapitalistideks ümberriietunud kommunistid, üleöö globalistideks pöördinud EKP liikmed – ja jälle vaene laulurahvas kannatab.

Nüüd oli aga oht, et tuleb kuri EKRE, rebib koos Jevgeni Prigožiniga Pika Hermanni tornist sinimustvalge ja teeb siia Eesti kubermangu Venemaa föderatsiooni koosseisus.

Ja paljud uskusid, sest mingid hääled raadios rääkisid ja telekas näidati pilti, kus keegi asjatundja kõneles, et Prigožin ise olla kinnitanud oma seoseid Mart Helmega. Rahvas uskus ja rahvas valis liberaalsotsialistlikku ühisparteid, mis nüüd hakkab iga kell valitsust moodustama.

Ja rahvas kannatab edasi.

4% majanduslangust, gaasimaks niigi "odavale" gaasile, miljardi võrra riigi kokkutõmbamist, homoabielu, vihakõneseadust, Eesti Energia rahvuskolonialismi, poolt Eesti ainulaadset mereala vägistavat tuulikuparki, rohepööret ja prussakaburgerit.

Kokkuvõtlikult: vaesed meie? Pole me nii vaesekesed midagi.

Kõikidel ajastutel on ikka ja jälle oma kaasmaalase kaaspiinajaks, kaaspiitsutajaks, kaasrõhujaks ja kaasküüditajaks osutunud meie armsa laulurahva enda liikmed, kes on arvanud, et kaasmaalase kannatuse hinnaga on tal võimalik natukene paremale positsioonile tõusta ja isanda lauast tsipa paremaid palukesi haugata.

Kui keegi tuleb edaspidi kurtma laulurahva väänlemiste ja piinlemiste üle ülekohtuse valitsuse kindlates kätes, on mul talle üks konkreetne küsimus: keda te valisite 2023. aasta riigikogu valimistel? Kui valitud sai reformi, E200 või sotsialiste, siis on minu kaastunne teie elektrihindadest, gaasimaksudest ja sunniviisilisest rohepöördest tulenevate kannatuste suhtes ümmargune null.

Nautige sõitu.

Teie olete üks nendest põhjustest, miks peavad kannatama ka need, kes valisid aktsiisilangetused, odavama elektrihinna, vastupanu rohepöörde sildi all teostatavale uusorjanduslikule korrale ja toetuse normaalsetele loomuseaduslikele väärtustele rajanevale ühiskonnale.

Konservatiivid ei kao nende valimiste tulemusel aga mitte kuskile. Me ei lähe ära ja me ei jää vait.

See siin on meie riik ja meie maa täpselt samamoodi, nagu teie oma, liberalistid. Kui aus olla, on meil sellele riigile isegi rohkem õigust kui teil, sest praeguses olukorras oleme meie põhiseaduse algse mõtte ja vaimu vardjad.

Kuidas ma sooviksingi, et me oleksime seda kogu ühiskonnana, ent sõnadel ja poliitikatel on ühene tähendus, mille pinnalt on selge, et liberalistliku ühispartei poolt peale surutav globalistlik korraldus eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade kaasa ei aita.