Hääletuses, millega riigikogu koalitsioonierakonnad lükkasid tagasi laste kaitsmise nõude pornograafia eest, kajab kaasa globalistliku eliidi satanistlik olemus lastekaubanduse, pedofiilia ja laste süstemaatilise ärakasutamise võrgustikega, leiab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris.

Möödunud poliitilisest aastast tõusis kõikidest maksutõusudest, sõjaõhutavatest avaldustest ja parlamentarismi kriisist hoolimata esile kaks momenti, mis minu hinnangul paljastavad meid parasjagu valitseva liberaalse režiimi palge kõige vahetumalt.

Kõik teised algatused – rünnak eraomandi vastu rohekommunismi kilbile seades, rahva majandusliku jõukuse hävitamine maksutõusudega, millest valimistel polnud juttu poole sõnagagi, abielurüvetamine ja põhiseaduse jalge alla tallamine parlamendiopositsiooni tasalülitamise eesmärgil – on sellist palet omava režiimi puhul igati ootuspärased.

Kõnealusteks momentideks oli laste pornograafia eest kaitsmise eelnõu tagasilükkamine ja riigikogu juhatuse otsus mitte lubada paigutada väiksemamõõdulise krutsifiksi ehk Kristuse risti avalikult riigikogu seinale. 

Eelnõu, millega kutsuti valitsust rakendama tõhusaid meetmeid, et kaitsta lapsi kokkupuudete eest pornograafiaga, esitas EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid. Eelnõu seletuskirjas on toodud loetelu põhiseaduses sätestatust, laste õiguse konventsiooni kohustusest kuni lastekaitse- ja teiste seadusteni, mis kõik kordavad kaudselt või otseselt põhimõtet, et riigil on kohustus kaitsta lapsi rõveda ning nende psüühikat ja hinge kahjustava materjali eest ning see ei tohi neile olla vabalt kättesaadav.

Eelnõu kujutab endast riigikogu poolset ettepanekut valitsusele asuda rakendama tõhusaid meetmeid, et Eesti seadustes nõutut ellu viia. Toonitan, et ühtegi reaalset ettepanekut eelnõu ei sisalda, vaid valitsus oleks eelnõu vastuvõtmise korral pidanud ise leidma meetmed, millega juba kehtivat seadust tõhusamalt rakendada. 

Sellest hoolimata hääletab riigikogu selle eelnõu maha. Ja seekord ma ütlen tõesti riigikogu ja mitte üksnes koalitsioon, sest eelnõu poolt on ainult EKRE fraktsioon. Paari erandiga hääletab laste kaitsmise eelnõule vastu kogu koalitsioon reformi, E200 ja sotsialistidega, ent mis eriti häbiväärne, hääletuselt hiilivad välja ka keskerakonna ja Isamaa fraktsioonid in corpore, erandiks vaid Isamaa saadik Priit Sibul. 

Et asi ei jääks üldsõnaliseks, siis mainin siinkohal konkreetsete saadikute nimed, kes ei pidanud vajalikuks kaitsta meie kõigi lapsi kujuteldamatute rüveduste eest internetis.

Sotsialistide seast kuulusid nende hulka Jaak Aab, Anti Allas, Andre Hanimägi, Raimond Kaljulaid, Madis Kallas, Tiit Maran ja Reili Rand, reformierakonnast Annely Akkermann, Anti Haugas, Karmen Joller, Maria Jufereva-Skuratovski, Mario Kadastik, Mait Klaassen, Eerik-Niiles Kross, Urmas Kruuse, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Eero Merilind, Õnne Pillak, Mati Raidma, Valdo Randpere, Luisa Rõivas, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Andres Sutt, Aivar Sõerd, Vilja Toomast ja Kristina Šmigun-Vähi.

E200-st hääletasid laste kaitsmise vastu Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas, Kalev Stoicescu, Tarmo Tamm, Igor Taro ja Toomas Uibo. Sellele lisaks jalutasid hääletuselt välja Isamaa ja Keskerakonna fraktsioonid, välja arvatud Priit Sibul, nagu öeldud.

See nimekiri peaks olema raiutud vabariigi häbitahvlile hoiatuseks valijatele ja kõikidele tulevastele põlvkondadele.

Ükski nendest saadikutest ei saa pugeda argumendi taha, et ta on küll iseenesest eelnõu poolt, ent talle ei meeldinud eelnõus esitatud meetmed. Mitte ühtegi meedet ei esitatud, toonitati vaid nõuet kaitsta meie lapsi ning rakendada seeläbi juba kehtivat seadust.

Mis inimesed need on, kes ei näe probleemi, et lapsed võivad saada paari nupuvajutuse või hiireklikiga ligi kirjeldamatutele rõvedustele, mis võivad kahjustada sügavuti nende hinge ja psüühikat?

Kes te sellised olete, ma küsin?   

Kui üldse kuskil, siis just siin avaldub revolutsioonilise ideoloogia pale kõige võikamal kujul. Needsamad saadikud, kellest igaüks oleks suure tõenäosusega nõus ka lapse tapmisega emaüsas, on nõus sellega, et perverssuste ja kõlvatuse läbi moonutatakse või tapetakse hiljem mitte enam laste keha, vaid nende hing.

See pole mitte üksnes moraalne, vaid vaimne pimedus, mida on raske sõnadesse panna.

Mulle tundub, et selles hääletuses kajab omal moel kaasa globalistliku eliidi satanistlik olemus lastekaubanduse, pedofiilia ja laste süstemaatilise ärakasutamise võrgustikega. Seesama revolutsiooni vaim väljendub ka massidele suunatud nö praktilises satanismis: laste seksualiseerimises koolides antava seksuaalkasvatuse läbi ning nende mõjutamises internetis levivate rõvedustega.

Lastes soosegaduse tekitamine ning nende mutileerimine ja kohitsemine on sellesama rüveda vaimu üks äärmuslikke väljendusi.

Ikka ja jälle on ohvriks kõige nõrgemad. Ikka ja jälle nõuab vana madu ja Moolok oma ohvrialtarile süütuid lapsi. Siin pole midagi muutunud tuhandete aastate taguse ajaga, mille pimedusele suutis teha lõpu vaid Kristuse rist. 

Jah, loomulikult. Seesama rist, mille sümbolit palus Varro Vooglaid asetada riigikogu seinale ning mida juhatus sinna paigaldada ei lasknud, tuues põhjenduseks, et vastavalt põhiseadusele kehtib Eesti Vabariigis usuvabadus. Loomulikult kehtib – ega rist seinal ei röövi kelleltki ära tema vabadust uskuda, mida ta soovib.

Riigikogu juhatuse vastuses hakkab aga silma tüüpiline revolutsioonilise ilmaliku religiooni ehk praktilise satanismi järelm: te võite küll rääkida usuvabadusest, ent tegelikult te surute peale enda religiooni, millel on oma õpetus ja omad dogmad, mille hulka kuulub muuseas see, et lapsi ei tohi kaitsta rõveduste eest.

Selle religiooni pühamusse võidakse asetada igasuguseid märke ja sümboleid, aga mitte seda ühte ja ainsat: Kristuse lunastuse märki. Teie sekulaarse religiooni tempel on nagu Rooma Pantheon, kus võis olla kõikide teiste jumalate kuju – ainult mitte lihakssaanud Jumala, Kristuse oma. 

Kes te siis sellised olete, vastake?

Ja mis riik see on, mis ei kaitse lapsi rõveduste eest ega julge Kristuse risti seadusandlikku kotta paigutada?