Draamateatri ja ERR-i rõlguse kaitsjate seas väljendub kõnekalt madalkultuuri enda igapäevaseks leivaks harjutanud "kultuuriinimeste" ülbus, süüdimatus ja selle aluseks olev nartsitsism, tõdeb Markus Järvi kommentaaris.

ERR-i poolt vahendatud draamateatri rõlguste kaitseks on vaikselt hakanud tilkuma õigustusi. Tõsi, võrreldes sadade inimeste õiglasest pahameelsest kantud kirjadega ERR-i juhatuse ja nõukogu postkastidesse, on tegu pigem suhteliselt argliku ja ebaleva üritusega, millel puudub teatud élan vital.

Tundub, nagu oleks liberalistliku rõvetsemise õigustajatel kuskil hingesopis tärganud tundeidu, mille olemasolust puudusid pikka aega objektiivsele vaatlusele tuginevad andmed.

Selleks tundeks on häbi.

Luigemeedia veergudel astus üles pikkade, lohisevate ja natukene nutuste, ent sellest hoolimata mitte vähem segaste enesevaatluste suurmeister Eero Epner, kes mainib korduvat "dünaamilist ning rangelt heteroseksuaalset duot", mis on mobiliseerinud vastuseisu ning lauatagustel sessioonidel tegelenud "objektiivse aruteluga".

Võimalik, et ma eksin, ent selle umbisikulise kirjelduse järgi arvan siiski ära tundvat Objektiivi "Fookuses" saate ning vihje minu ja Varro isikutele.

Ma ei tea, miks see seksuaalsuse teema siin nii oluline on, ent kui Epner selle juba jutuks võttis, siis tuleb möönda, et saatejuhtide loomulik seksuaalne orientatsioon on tõenäoliselt ainus asi, millega dramaturg oma kirjutises võssa ei põruta – küll aga teeb ta seda eranditult kõikides ülejäänud aspektides.

Miks ma Epneri kirjutist üldse kommenteerida võtan, peitub asjaolus, et siin väljendub kõnekalt madalkultuuri enda igapäevaseks leivaks harjutanud "kultuuriinimese" ülbus ja süüdimatus. Vabariigi esiteatraal hingusele läinud riigiasutusest järjekorranumbriga 98, või oli see 99, täpselt ei mäleta, möönab, et "teles näidatud jupike polnud eriti hea. Ei andnud edasi konteksti."

Loomulikult! Maagiline "kontekst" oli ainus asi, mida armas laulurahvas tol saatuslikul vana-aasta õhtul vajas!

Lapsukesed, vanaemad ja vanaisad janunesid "konteksti" järgi, miks üks sugutimütsiga pervert lavaaugust vastsündinud lapsi välja loobib ja miks lavaka tudengist Rakvere poiss eestineiu kostüümis ettekleebitud rindade ja lapsekõhuga Hando Runneli "Maa tuleb täita lastega" sõnade peale meelevigaselt ja kõiki laadateatri kaanoneid järgides eelpoolmainitud perverdi kohal keerleb ja kõiki Eesti emasid mõnitades lapsi maha loobib.

See on alati esimene avalike suhete jutupunkt, mida tüdimuseni korrutama asutakse: viga pole kunagi asjas endas, vaid "kommunikatsioonis" või "konteksti puudumises". Kas selle propagandalükke esitajad peavad inimesi imbetsilli tasemel intellektuaalseks prügiks, kes kuuldes mõnda maagilist sõna neelavad sellega kaetud ja looritatud asja enda alla?

Ei, ärge tulge inimesi lollitama oma talismansõnadega. Me teame suurepäraselt teie "konteksti".

Kontekst on see, mida liberalistid on loonud ülbelt ja rõlgelt kõik viimased aastad, alates riigiraha nautivatest "kultuurilehtedest" kuni peaminister Kaja Kallaseni välja: suurperede emade mõnitamine rumalate "sünnitusmasinatena", laste- ja peretoetuste vähendamine, meie ajaloo suurima demograafilise kriisi keskel perekonnaelu põlgamine, abielu rüvetamine ja ümberdefineerimine seadustes, perekondadelt maksukoormaga nende majandusliku kindluse röövimine, abielu ja perekonda hävitavate hoiakute soosimine, haiglase soosegaduse ja perverssuste edendamine maksumaksjate raha eest ning selle surumine haridusprogrammi, kõige loomuliku hävitamine ja asendamine tehisliku rõlgusega, ehk ebaloomulikuga.

Kõike seda tehakse mitte juhuslikult, vaid lääne peavooluks saanud revolutsioonilist maatriksit rohkem või vähem teadlikult järgides, jäljendades ja teostades.

Epner aga jätkab oma poolnutuses toonis.

"Ilmselt tõesti see show ei olnud 31. detsembri sumeda õhtu materjal, seda isegi öeldi ERRi inimestele ja mis eriti mage – hiljem ütles ERR, et nemad millegi eest ei vastuta. Televisioon, see olevat vaid läbipaistev toru, mis annab eetrisse kõik, mis pakutakse. ERR on võimas organisatsioon ja niimoodi tudengid tuule kätte jätta – see on teinud paljude meeled mõruks. Selle kõige üle võiks arutada, rääkida, teha järgmine kord paremini."

ERR saab nüüd nii paremalt kui vasakult. ERR oleks pidanud seisma täiel rinnal emasid mõnitava perverssuse kaitsel, siis oleks Karmel Killandi saanud Epnerilt pika pai.

Tudengid tuule kätte jätta? Siin väljendub ülbus ja süüdimatus ehk kõige ehedamal viisil. Esiteks paneb maksumaksja raha toel opereeriv Jüri Nael autoriteedi positsioonilt noorte vormitavate isikutega toime oma eksperimente, lükates nad maksumaksja rahast üleval peetud draamateatri lavale tema enda perverssusi välja elama ning kui maksumaksja rahast üleval peetud ERR-i vahendamise osas tekib avalik vastuseis, ei näe Epner otse loomulikult süüd mitte Naelal ja teistel, vaid ERR-il ja kabaree kriitikutel, kes "tudengid on tuule kätte jätnud".

Nii et tundke süüd, kõik normaalsed inimesed ja hakake arutlema, kuidas järgmine kord sama või veel hullemat rõlgust "paremini teha"!

Ühesõnaga, süü ei lasu kunagi lavastajal ja initsiaatoril ega vahendajal, vaid publikul, kes ei mõista hinnata kõrget kunsti. Ühtedel on õigus solvata, alandada, mõnitada ja perverteerida, ülejäänutel on aga kohustus plaksutada ja lavale lilli tuua?

Ma toonitan, et tegelikult vajaks selline kunstiinimeste seas laialt levinud ülbus palju sügavamat analüüsi, kui käesolev kommentaar seda lubab.

Mis puudutab aga tudengite tuule kätte jätmist, siis nagu tellitult vahendas alles mõni päev tagasi ETV "Ringvaade" pikka intervjuud lapseloopija "Marta" tegelaskuju esitaja ja Panso preemia laureaadi Erling Edinguga, mis väidetavalt oli tehtud enne etteastet kabarees, ent nüüd mõjub eetris tõelise suhtekorraldusliku valgepesuna.

Kõige rohkem paneb kulmu kergitama Edingu väide, et oma lapseloopimisele ja lavaalusele nokutantsule sai Eding inspiratsiooni oma kahe õe perekonnast ja nende kokku viiest lapsest ning ideest, kui suur ja ilus asi on emadus.

Imelik, aga sajad ja sajad emad ja vanaemad, kes tänaseks on ERR-ile protesti avaldanud, ei saa pehmelt öeldes aru, kuidas selline rõvedus on seotud emaduse väärtustamisega.

Ei maksa seletada. Ei saa ja ei peagi saama, sest selgemast selgem on see, et sümboolsel tasandil pole lavalt nähtu. emaduse väärtustamine, vaid mõnitamine.

Selle asemel, et Epneri, Edingu või Naela valelikke ja otsitud selgitusi edasi kommenteerida, sooviksin aga omalt poolt suunata teie tähelepanu hoopis sellele, mida normaalse ja terve psüühhilise struktuuri ja kultuuritunnetusega inimesed asjast mõtlevad.

Varro on oma FB lehel avaldanud anonüümselt mitmeid väga tabavaid ja ilusaid protestikirju, mis siiralt, viisakalt ja väärikalt väljendavad valu ja muret selle kultuurilõhe üle, mille nartsissistlik, ülbe ja perversset vaimu kandev seltskond on esile kutsunud.

Arvan, et neid kirju lugedes ei suudaks vist isegi Epner enda standardarsenalist poolnutuses toonis vaese ohvri kaarti välja otsida ning end õilsaks kannatajaks dramatiseerida.

Kannatajad on seekord need naised ja emad. Vaadake neile silma, kultuuriinimesed.