Kommentaarid sotsiaalministeeriumi erilisele elgebetofiiliale

Meeleavaldus "Jah vabadusele, ei valedele!" Tallinna vanalinnas. Meeleavaldusest võtsid osa riigi poolt rahastatud homoorganisatsioonide esindajad. Foto: Scanpix

Sotsiaalministeerium peab lõpetama Eesti LGBT Ühingu, Inimõiguste Keskuse ja Feministeeriumi lõhestustegevuse toetamise maksumaksjate rahaga, rõhutab Malle Pärn. 

Mul on tõesti piinlik, et ma pean ikka ja jälle tagasi tulema selle teema juurde, millest ma üldse ei tahaks rääkida. Sest minu meelest oma intiimelu avalikkuse ette laiali laotamine alandab inimest. 

Aga kui mingit veidrat ideoloogiat hakatakse lausa riiklikult kujundama ja propageerima, siis tuleb inimestele vähemalt selgitada, millega tõepoolest tegemist on. 

Sotsiaalministeerium on oma hoole alla võtnud koguni kolm ühiskonna traditsioonilisi alustalasid lõhkuvat organisatsiooni, jagab neile heldesti maksumaksjate raha ja propageerib oma kodulehel nende väga veidraid teooriaid. Vaatamata sellele, et needsamad ministeeriumi hoolealused sõimavad suuremat osa nendest maksumaksjatest alatult ja absurdselt tagurlasteks, rassistideks ja “homofoobideks”. 

Ka tänamatus kuulub ilmselt liberaalsete väärtuste hulka. 

Ministeerium peaks maksumaksjate rahaga toetama mõistlikke ettevõtmisi, mitte rahva lõhestajaid ja laimajaid. Selliseid ettevõtmisi, mis kogu rahvale tooksid kasu, mitte kahju. 

Tänapäeval on tekkinud suur hulk nõndanimetatud uusteadusi, kus tegeldakse üsna hullumeelsete teooriate väljamõtlemise ja levitamisega. Võiks vist öelda, et lisaks usuteadustele on meil nüüd olemas ka uduteadused? 

Paljud inimesed ei viitsi enam pingutada, päris teadus nõuab ju ennastsalgavat tööd, totruste väljamõtlemine on aga üsna hõlbus, ja lõbus pealegi. Tore ju vaadata, kuidas mingi kamp noori ja lihtsameelseid nende väljamõeldiste peale vaimustunult aplodeerivad ja triibulippe lehvitavad. Sest nad pakuvad neile igaühele võimaluse ilma suurema vaevata endale ühiskonna tähelepanu tõmmata. 

Meie sotsiaalminister on kuulutanud, et need teooriad on tema põhimõtetega kooskõlas, ehkki koalitsioonipartnerid püüavad teda hoiatada, et see uusmaailm ei ole kohe mitte kuidagi meie rahvale vastuvõetav ega kasulik. Kes aga hingelt sots, see ei kuula kedagi peale sotside. 

Portaal Objektiiv on edastanud ja kommenteerinud sotsiaalministeeriumi kodulehel pakutavat informatsiooni tähemoodustise LGBT kohta, mis seal seisab koos viidetega nende endi “klubisse” ja nende mõttekaaslaste “inimõiguste” keskuse ja võitlevate “feministide” lehtedele. Kes omakorda kõik koos teiste sallivuslastega ka üliagressiivselt, iganädalaste meeleavaldustega sõdivad praeguse valitsuse, seega KA sotsiaalministri ENDA vastu. 

Kas pole skisofreeniline olukord? Jagame aga heldesti raha, selleks, et nad meid veel tõhusamalt sõimata ja laimata ja ametist lahti kangutada saaksid? Kas ministriameti jaoks ei peaks ikka olema loodud mingid kriteeriumid, et kandidaat vähemalt aru saaks, mis maailmas või vähemalt Eestis toimub? 

Ju siis on see valitsusevastalisus nii oluline teema, et sotsiaalministeerium peab vajalikuks seda omalt poolt toetada. Tühja neist nälgivatest lastest, tühja neist puuetega inimestest, nende jaoks korjame rahva käest raha. Sotsiaalministril on tarvis toetada seksuaale, et nad ikka saaksid olla täielikult õnnelikud, ja valvata, et neile keegi liiga ei teeks. Mis siis, et terves riigis on sadu tuhandeid mitte nende endi süül rasketes oludes elavaid inimesi, sealhulgas lapsi…  

Tsiteerin Objektiivi artiklit: 

“Homofoobia on ministeeriumi selgituste kohaselt “viha ja/või hirm, mida tuntakse homoseksuaalsete inimeste suhtes”. Ministeerium selgitab lähemalt, et homofoobia “võib viia vägivallatsemiseni või muul moel vaenu väljendamiseni” ja et “homofoobsed hoiakud võivad esineda mitmesuguste inimeste ja sotsiaalsete gruppide hulgas, nii töökollektiivides, koolides kui ka mujal avalikus ruumis.”

Ministeeriumi selgituste kohaselt on “homofoobsed eelarvamused” “sageli juurdunud uskumuses, et homoseksuaalsus on ebamoraalne”.

“Selline arvamus lubab osadel inimestel tunda ennast vähemusse kuuluvatest inimestest parematena,” väljendab ministeerium muret, tuues veel välja, et homofoobiat olevat kolme tüüpi ning et see jagunevat institutsionaliseeritud homofoobiaks, sisemiselt omaksvõetud ehk internaliseeritud homofoobiaks ja sotsiaalseks homofoobiaks.”

Näete, seda väljamõeldud homofoobiat (mida tegelikult pole olemas) on nende meelest koguni kolme liiki. Hea, et nii vähe, aga küllap nad neid variante varsti juurde leiutavad. 

Niisiis, kuna ei ole olemas homofoobiat, siis pole ka “homofoobseid eelarvamusi”. On eluterve suhtumine inimese olemusse ja teadmised bioloogiast, et inimkonnal on kaks sugu: mehed ja naised, nagu kogu looduses on olemas emane ja isane pool.

“Homofoobsed hoiakud” – no see on selge, mida selle all mõeldakse. Ja olemegi välja jõudnud valede TUUMANI. Iga kriitiline märkus, iga valus tõekilluke on nende jaoks lihtsalt “homofoobne hoiak” – ja seega haiguslik või kuritegelik. 

Kuna ei ole homofoobiat, siis see ei saa viia vägivallatsemiseni. Ja isegi ilma homofoobiata ei ole meil täheldatud mingit LGBT vastast vägivalda. Ehkki näib, et seda nii väga oodatakse. 

Vägivalla vaekauss kaldub üliselgelt sinna “vähemuste” poolele. LGBT on tarvitanud ise vägivalda oma vastaste kallal. Tuletage meelde, mida nad on teinud Erki Noolega, Tõnis Lukasega, doktor Mardnaga, Varro Vooglaiuga? Feministeerium jagab oma suva järgi “aasta homofoobi” tiitlit. “Inimõiguste” keskus pole iial kaitsnud mitte kellegi inimõigusi, ehkki meil oleks seda viimastel aastatel väga palju vaja olnud.

Pange tähele, kuidas nii avalikus meedias kui sotsiaalmeedias sõimatakse ja laimatakse neid, kes julgevad nende valesid paljastada! 

Tuletage meelde, kuidas paari LGBTlase säutsu peale nõudis suur rootsi pank oma annetuse tagasi! Vastukaaluks loobusid paljud perekonnakaitsjad panga teenustest, aga selle peale ei pilgutanud see pank mitte silmagi! Kus siin see võrdne kohtlemine on? 

Lausa kohtu kaudu nõutakse linnavolikogult oma propagandaürituse jaoks veel lisaraha välja. 

Tuletage meelde, kuidas keegi eurosaadikust Marju räigelt sõimas nii viisakaid meeleavaldajaid kui ka Luukase preemia saanud SAPTK-d. Ta ei kahelnud hetkegi, kas TEMA seda preemiat vääris, aga oli väga kindel, et SAPTK ei väärinud. Oli lausa pahane, et tema preemia kaotas justkui sellega oma väärtuse. 

Mismoodi selliste inimeste vaim üldse funktsioneerib? Või ei funktsioneerigi enam? Kas neil on kiip naha all, mis dikteerib, mida öelda millal ja kelle kohta? Kas sellepärast on need seksuaalreformerite ja seksuaaldemokraatide avalikud räpitekstid nii äravahetamiseni sarnased ja üheülbalised? Ma ei ole iial kuulnud, et keegi neist mingi vale pärast vabandust palunud oleks. 

Muide, meditsiinis ja leksikonides on olemas klassikaline foobiate nimestik, kus “homofoobia” tähendab haiglast sarnasekartust. Sarnase kartust, mitte mingit homoviha. Heterofoobia on haiglane hirm erineva ees. 

Foobia ei tähenda MITTE KUNAGI viha. Ämblikukartja põgeneb ämbliku eest, mitte ei ründa teda. Isegi ei kritiseeri teda. Need, kes kritiseerivad LGBT-agenda pealesurumist, ei karda ega vihka homoseksuaale. Nad lihtsalt teavad, mida see agenda endast kujutab.  

See viha-homofoobia on kehva haridusega LGBT-ideoloogide äpardunud väljamõeldis, pseudoteaduslik propagandatermin, ainult selleks kasutusele võetud, et saaks vastaseid materdada, neile haigusliku sildi peale kleepida. 

Ja kui tõesti eksiteeriks selline foobia, see tähendab haiguslik hirm homoseksuaalsuse või hooseksuaalsete inimeste ees – siis tuleks nende foobidega käituda inimlikult, mitte neid rünnata ja sõimata ja töölt vallandada. Kõrgusekartjat me ju ei sõima ega halvusta? 

Selline foobia võib ehk isegi tekkida homoseksuaalsete kalduvustega inimesel, aga mitte kunagi tavalisel mehel, kelle armastuseobjektiks on naine. 

Pange tähele, kuidas ülaltoodud lühikeses tsitaadis on loomuik elukorraldus täiesti pea peale pööratud. Tavalisele inimesele on täiesti võõrad sellised mõtted: “homofoobsed eelarvamused” on “sageli juurdunud uskumuses, et homoseksuaalsus on ebamoraalne”.

Kuna homofoobiat ei ole, ei ole ka homofoobseid eelarvamusi. Kõik puha pettus ja sildistamine, selleks, et poleks vaja mõistlikku dialoogi, milleks LGBTlased ei ole lihtsalt võimelised. Nad ju ei oska enam loomulikku eesti keeltki. Ebamoraalne – ja kes on siis ära tõestanud, et homoseksuaalsus on üleni ja tervenisti moraalne? Mis on üldse moraal? Kas sotsiaalminister oskab sellele vastata? Vaataks ehk võõrsõnade leksikonist järele? 

“Selline arvamus lubab osadel inimestel tunda ennast vähemusse kuuluvatest inimestest parematena” – on ikka imelik väide küll, miks ma peaksin ennast kellestki paremana tundma? Mulle piisab, kui ma tean, KES ma olen, normaalne inimene ei järjesta ennast ja teisi ühiskonnaliikmeid mingite redelipulkade peale. Ole, kes sa oled, mulle ei lähe see korda! Ei ole mina parem ega sina parem, olgem inimesed, mitte seksuaalid! Mitte võistlejad stardijoonel. 

Spordis on tõesti mõõduvõtmine, elus seda ei ole. Igaühel on väärtus sellena, kes ta loomulikult on, meil ei ole mingeid kaste. Miks sotsministeerium tahab need kastid ehitada, ja kõige kõrgemasse asetab ministri isiklikud lemmikud? Miks sotsministeerium levitab oma luulusid “osade” inimeste kohta? Eks see ole ju laim? Kas ei peaks nad vähemalt oma kodulehe informatsioonis ikkagi toetuma mingitele teaduslikele teooriatele ja seisukohtadele? Äkki on neil võimalik leida isegi mõni kallutamata meditsiinialane nõunik või konsultant? 

Tsiteerin edasi: 

“Heteronormatiivsus on ministeeriumi ametliku seisukoha kohaselt aga negatiivne hoiak, mis “toetab jäikade soorollide ja dualistliku soosüsteemi (mees ja naine) püsimist ning taastootmist”, eelistab vastassugupoolte vahelisi seksuaalsuhteid ja on samasooliste inimeste omavaheliste seksuaalsuhete vastu ning mõjutab kõikide naiste ja meeste võimalusi vabaks enesemääratluseks ja eneseteostuseks.”

Jälle üks uue maailma propagandatermin. “Jäigad soorollid ja dualistlik soosüsteem” – nii see on, kullakesed, loodus on selle nõnda seadnud. Meie ei saa seda ära muuta. See pole mingi “heteronormatoiivsus”, see on elu ja see on maailm. 

Kas bioloogia on teadus, või ei kuulu ka bioloogia enam liberaalsesse demokraatiasse? Liiga konservatiivne? Paneme jälle jõed tagurpidi voolama? Rail Balticu jaoks niikuinii kaevame pool Eestimaad üles ja tassime teise kohta. Kuskil peaks ometi mingi piir ette tulema? 

Mul on lihtsalt väga raske uskuda, et sotsiaalministeerium võib sellist hullumeelset teooriat levitada! Ühiskonnakorraldus peaks olema sotsministeeriumi haldusala, nad peaksid kõik seal hoolitsema rahva tervise ja ka sotsiaalse tervise eest, et rahvas oleks terve ja ühiskond oleks ühtne ja sõbralik. Aga nemad hoopis lõhestavad ühiskonda, ajavad inimesed omavahel veel rohkem tülli, surudes meile – lausa ametlikult ja autoriteetselt – tõeste faktide pähe peale hullumeelseid luulusid? 

Kas inimese “vaba eneseteostus ja enesemääratlus” on kuidagi seotud soo ja seksuaalsusega? Inimesed teostavad ennast ikka loomingus ja töös, mitte suguelus? Näitlejana olen ma mänginud poissi ja isegi täiskasvanud meest, ja ma ei pidanud selleks sugu vahetama. Me näeme seda “eneseteostust” mujal maailmas, kus mehed trügivad spordis naiste aladele, et seal ometi medalit saada, sest meeste hulgas ei pääseks nad staadionilegi. On see normaalne? 

Tsiteerin veel: 

“Soolise identiteedi osas teeb ministeerium Eesti avalikkusele teatavaks, et selle näol on tegu inimese enda tunnetatud sooga, mis tähendab, et seda ei saa määrata keegi teine.

“Inimene võib määratleda ennast mehena, naisena, kellegi vahepealsena või mõelda väljapool sookategooriaid, end sooliselt mitte määratleda jne,” toonitab ministeerium ja lisab, et “on oluline silmas pidada, et sooline enesemääratlus leiab alati aset teatud sotsiaalses ruumis” ning et “inimene võib soolist identiteeti vahetada või korraga või vaheldumisi tunnetada rohkem kui ühte.”

Öelge, kas on siit veel kuhugi edasi minna? Kas ma oleksin üldse veel inimene, kui ma selle kõik vastu võtaksin? Oma seniste teadmiste asemele? 

Kujutage ette: ministeerium “teeb Eesti avalikkusele teatavaks”?? Ja nii ongi? Ei mingit vastuvaidlemist! Kuidas seda ministeeriumi enam tõsiselt võtta saab? Ehk on see ka satiir ETV tasemel? 

Keegi teine ei saa MÄÄRATA minu sugu? No milleks tal seda vajagi on? Nii mina kui tema teame, et ma olen naine, ma näen välja nagu naine, käitun nagu naine, riietun nagu naine, mida veel? Ja miks see sugu üldse nii jube tähtis on, et seda juuksekarva lõhestamiseni tuleks taga ajada? Oleme ometi inimesed! Tunnetatud sugu? Miks mul seda tunnetada vaja on? Lapsest saadik olen olnud tüdruk, mulle piisab sellest. 

See ei tähenda minu jaoks mingit kindlat soostereotüüpi (see on, muide, omaette teema sellessamas uduteaduses), – ma olen kindlasti olnud täiesti ainulaadne tüdruk ja naine selles maailmas, mul pole vaja mingit soodüsfooriat, et ennast eriliseks kuulutada. Vabadus on tunnetatud paratamatus. Selle paratamatuse sees on ometi tuhandeid võimalusi!

Elus ja maailmas ja minus endaski on nii palju huvitavat, mille üle mõelda, miks ma peaksin sukelduma primitiivsetesse väljamõeldistesse? Värvitud savipottidesse? Miks ma peaksin raiskama aega labaste rentslisopakate peale, kui mul on niipalju klassikalist väärtkirjandust veel lugemata? 

Sookategooriad? Vahepealsed soovariandid? Teatud sotsiaalses ruumis? Misasi see veel on? Kas ka minu kodu on sotsiaalne ruum, või ei ole? Kas ma siis üksinda kodus ei olegi sooline isik? Või metsas? Mere ääres? 

Miks ainult sugu, ehk ma võiksin ühel päeval kuulutada, et ma olen koer? Või et ma olen neljateistkümne aastane ja tahan gümnaasiumi minna? Või et ma olen Eesti president ja nõuan, et mind Kadriorgu lastakse ja ümbermaailmareisile lennutatakse?

Ma ei imesta üldse, kui need inimesed kord kõik päriselt hulluks lähevad, kes sellised teooriad ära õpivad, – sest loomulikust intelligentsist selliseid hälbeid ei omandata. Kui ikka aju pannakse tööle igasuguse loomulikkuse ja loogika vastaselt, lausa tagurpidi, siis läheb inimene hulluks. Ehk ongi juba läinud? 

Isegi kui me saaksime oma juuksekarvad lõhestada, öelge mulle, MILLEKS mul seda vaja on? Mida see mulle annab, kui ma hakkan äkki mõtlema, et ma ei olegi lihtsalt naine, vaid mingi poolsiiapoole-ja-kolmveerandsinnapoole? See “sookonstruktsiooni” variantide nimekiri, teate, on ikka väga pikk. 

Kas see teeb mu õnnelikuks, kui ma leian endale mingi haruldase soovariandi? Täiuslikumaks? EI. Vastupidi. See ajab mu lõpmatuseni segadusse. Sest KUIDAS ma tean, et see, mille ma täna valisin, on õige? Homme hakkan äkki kahtlema? Ja ülehomme otsustan, et olen hoopis keegi teine? Või jään igavesti otsima ja kahtlema, ja need hullud teoreetikud muudkui annavad mulle nõu, et otsi aga edasi, küll sa siis enda leiad ja saad õnnelikuks, ja loomulikult lähed ja nõuad endale riigilt kõigi teiste äraeksinud lambukestega võrdseid õigusi ja tunnustusi. 

Nüüd levitatakse väidet: sugu on sotsiaalne konstruktsioon: jällegi on siin oma prohvetlik sõnum. Kõik need väljamõeldud soovariandid, edvistamised oma olematu soolise ja veidra suguelulise erilisusega ongi tõepoolest konstruktsioonid, mis kuhugi ei kõlba, mis kedagi õnnelikuks ei tee. Selles pole mitte kübetki loomulikkust. Kurb, et inimesed lasevad end nii kergesti odavatest klaashelmestest ära petta, endaga manipuleerida, ennast lootusetult rikki ajada. 

Inimene sünnib kas poisiks või tüdrukuks, ja kasvab kas meheks või naiseks. Mingeid muid soovariante ei ole olemas. Ma võin ju kujutleda, et ma olen elevant, kas mind võetakse loomaaeda ja hakatakse iga päev toitma? Kas lapsega loomaaeda tulnud isa või ema vaatab mind ja ütleb lapsele: näe, see on elevant? 

Ja kas mina olen siis õnnelikum kui praegu, olles lihtsalt naine? 

Sotsiaalministeerium peab lõpetama LGBT kogukonna, Inimõiguste Keskuse ja Feministeeriumi lõhestustegevuse toetamise maksumaksjate rahaga! 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!