Miks tülitada oma ettepanekutega neid ametiisikuid, kes seda üldse ei soovi? Seepärast, et mitmekümne aasta kogemused kohustavad nende kasutamist tänastes kõikelubavates ja vastutamatuse oludes, kus müra nimetatakse muusikaks, kirjutab meditsiinidoktor ja kunagise sanitaar-epidemioloogilise teenistuse juht Jaak Uibu tagasisidest Objektiiviski ilmunud artiklile "Nõuanded teadusnõukojale".
Tähelepanelik lugeja leidis kuu aega tagasi meedias googeldades artikli "Nõuanded teadusnõukojale". Meretagused lugejad leidsid selle ka ajalehe Meie Maa paberväljaandes. Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald oli väga nõus nõuandeid avaldama, kuid tagasilükkamise musta töö tegi ära tema alluvuses askeldav Kristel Paris trafaretselt: "avaldamisplaanidesse siiski ei mahu".
Nõuanded saatsin arvestamiseks COVID-19 tõrje teadusnõukoja liikmetele ja infoks riigikogule, riigikontrollile ja riigikantseleile. Terviseametile saatsin palve teatada, millega nad ei saa nõuannetes nõustuda ja veel – saata mulle terviseametis töötavate epidemioloogide nimed, mis ei ole vist riigisaladus. Nõuanded läksid veel sotsiaalministeeriumile, ravimiametile ja tervise arengu instituudile tagasihoidliku sooviga mind informeerida sellest, millega nõuannetes nõus olla ei saa. Muidugi lootsin, et hakatakse nende ettepanekutega tegelema, millega nad soostuvad. Veel lootsin, et ametnikud tunnevad nõuannetes korrapealt ära märgukirja, millele vastata tuleb küll viivitamatult, kuid hiljemalt kuu aja jooksul.
Nõuannetes juhtisin tähelepanu sellele, et vaja oleks fikseerida teadunõukoja võimestamiseks selle õigused ja kohustused, anda avalikkusega suhtlemiseks kontaktandmed, käsitleda ka vaktsineerimise kõrvaltoimeid, avalikkuse paremaks teavitamiseks korraldada COVID-19 riikliku teabelehe regulaarne väljaandmine, välja töötada koroona tõkestamise süsteem, moodustada nõukoja juurde epidemioloogide alakomisjon, hoiatasin valitsuse möödalaskmiste puhul mitte muutuda nende kattevarjuks. Ridade vahel on teisigi soovitusi.
Nüüd on aeg saabunud kirjavastustest kokkuvõtet teha. See pole raske. Tosinale adressaadile läkitatud kirjale saabus tähtajaliselt vaid kaks vastust. Üks tuli sotsiaalministeeriumist ja sisaldas tänulikkust minu nõuannete eest ja kiitust teadusnõukoja aadressil. Tänu võtsin vastu, aga ei olnud rahul, et kirjavastus ei sisaldanud mind huvitavat osa, mida küsisin. Samasugune on ka peaministri stiil riigikogu infotunni küsimustele vastamisel – üht küsid, teist vastatakse. Omakorda see stiil oleks nagu laenatud ühelt tšehhi humoristilt, kes kirjeldab jutuajamist lõunalauas. Diplomaat küsib oma lauanaabrilt: „Kas mängite viiulit?" Ja hästikasvatatud daam vastab talle: „Ma ei mängi viiulit, kuid mulle meeldib süüa porgandeid". Teine vastuskiri saabus riigikontrollist, kus märgiti: „Pöörate igati asjakohaselt tähelepanu selge juhtimise ja selge vastutuse küsimustele…"
Ega mul pole õigust nuriseda, et minu pöördumistele valdav osa adressaatidest ei ole vastanud. Mõni aasta tagasi kurtsin märgukirjale vastamise seaduse rikkumisest õigukantslerile, aga ta lohutas mind, et ega temale ka ei vastata. Mul hakkas sellest palju kergem, et mind ja õiguskantslerit tema suure kaaskonnaga käsitletakse demokraatlikus riigis võrdsete õiguste tagamisel ühtemoodi. Mõned aastad tagasi pöördusin Tartu Ülikooli eetikakeskuse poole sooviga anda eetiline hinnang kirjadele mittevastamise praktika kohta ülikooli juhtkonnas. Eetikakeskus vastas, et asja arutati, aga hinnangut ei antud. Mõistsin, et igal asjal on piirid ja eetikakeskusel ka.
Nüüd küsin endalt, kas minu kirjal ka mõju oli? Kui kuulsa Karl Ristikivi järgi ka sisaliku tee kivil jätab jälje, mis siis veel Googlisse raiutud sõnumil! Igatahes vaktsineerimise kõrvaltoimed tulid televisiooni vahendusel ravimiameti poolt hiljuti avalikkuse ette. Riiklikku teabelehte ei ole, aga kohalikke teabelehti sajab nagu lehti puudelt sügiseti. See võib küll peaministrile tekitada meelehärmi, kes propageerib vaktsineerimist ja on riigikogu ees riikliku teabelehe vastu. Siiski ta ei suuda peatada kohalike teabelehtede tulva. Kui riikliku lehe koostamisel saab kasutada kogu riigi meditsiinilist ja teaduspotentsiaali, siis kohalikud lehed seda ei suuda. Nende sisu jääb küsitavaks ka parima tahtmise juures.
Oli lugeda pereheitmisest nõukoja koosseisus, kuid see võib olla minu kirjast sõltumatult, pealegi ei olnud segaduse tekitamine minu eesmärk. Kaks ja pool kuud tagasi kirjutasin Postimehes, et Soomes kompenseeritakse vaktsineerimise kõrvalnähud haigekassa poolt. See uudis on jõudnud nüüd kohale realiseerimiseks Eestis.
Kes kujundas peaministris väärseisukoha riikliku teabelehe suhtes? Üks on kindel – teadusnõukoda see ei olnud, sest professor Irja Lutsar mulle saadetud kirjas pooldas selle koostamist ja lubas nõukoja koosolekul selle päevakorda võtta. Püüan selgust saada ja nii, et peaminister sellest süüst puhtaks jääks. Järgnevalt teengi seda, kuid siiski oletuslikult.
Paar nädalat tagasi avastasin ühe lüli koroona tõkestamise juhtimisahelas, mis on avalikkuse eest varjatud. Minu artiklile teabelehe vajalikkusest, mille läkitasin riigikantseleile, saatis mulle sõnumi üks riigikantselei salapärane töötaja. Ta oli saatnud minu kirja sotsiaalministeeriumile. Mulle oli asi huvipakkuv, sest teadusnõukoja tööd koordineerib riigikantselei ja sinna ma pöördusin. Otsisin seda töötajat ja tema telefoninumbrit riigikantseleist, kuid numbrit ei antud. Nii selgus avalikkuse eest peidetud koroona tõkestamise juhtimisahela osa. Nimelt riigi situatsioonikeskus SITKE.
Mul pole õnnestunud kindlaks teha meditsiinilise ettevalmistusega ametnike olemasolu selles üksuses. Alust on karta üksuse piisava pädevuse puudumist, mis võis viia peaministri riikliku teabelehega eksiteele. Riigikontrolöri sügisesest kirjast selgus, et juba juulikuul tehti riigisekretärile ülesandeks luua riigikantselei juurde COVID-19-kriisi juhtimise struktuur. Selle juhtimisstruktuuri hulka kuulus ülesanne juhtida riigiüleselt ja koostöös valitsusasutustega COVID-19-kriisi lahendamist. Paraku avalikkuse kontrolli vältimine ei taga veel institutsiooni pädevust, liiatigi avalikus asjas – COVID-i epideemias. Läbilõhki aus ja patriootlik isik väljendas oma meelehärmi sõnadega: „Oleme režiimis, kus ei eeldata asjatundja-pädevust ei ametnikelt ega valitsusliikmetelt, ja kui seda mõni kuskil ilmutab, siis ta vaigistatakse".
Mis on siis minu järgmised ettepanekud nõukojale? Eks tuletan meelde, et vaja on eelmised realiseerida. Kirjale vastamine on endastmõistetav haritlaste puhul. Teabelehele lisan uued mõõtmed – teadusülevaated COVID-19 kohta, mis on võimalikud kahe aasta praktika põhjal. Rääkimata sellest, et neid on hädasti vaja, sest infomaterjal vajab korrastamist. See eeldab koostööd teadlaste vahel ja valitsuselt vajab finanatseerimist. On ju mõeldamatu, et niigi kurnatud arsti- ja teised teadlased hakkaksid ilma tasuta kirjutama. See on jällegi riiklik ülesanne, mida peaminister ja valitsus peaksid toetama. Selle täitmine on nagu proovikivi valitsusele ja teadlaskonnale, kes saavad näidata hoolt ja võimekust oma rahva ees. Tuleb avada avalikkusele situatsioonikeskus või tõsta sealt avalikkusele kättesaadavaks koroona juhtimisahela ametnikud. Kaaluda tõsiselt riigi peaepidemioloogi vajalikkust.
Küsin vahel endalt – miks tülitada oma ettepanekutega neid ametiisikuid, kes seda üldse ei soovi. Ja vastan – seepärast, et mitmekümne aasta kogemused kohustavad nende kasutamist tänastes kõikelubavates ja vastutamatuse oludes, kus müra nimetatakse muusikaks. Vähegi keerulisemate ülesannetega tegelemiseks pole tahtmist kui see lõbu ei paku.
Eesti peasanitaararsti ja Eesti arstiteadusnõukogu esimehena kogutud teadmised võimaldasid omal ajal panustada kontseptuaalselt riigi tervishoiusüsteemi reformimisse, algatada koostöös osapooltega Tartu Ülikooli biomeedikumi rajamist, saada Maailma Terviseorganisatsiooni liikmeks (need olid koostöö-aastad sotsiaalminister Marju Lauristiniga), võidelda eesti rahva tervise ja säilimise eest, lisaks tegevus Toompea haridusseminaris koos kümnete sõpradega. Need kogemused ei luba ükskõikselt pealt vaadata puudusi ja möödalaskmisi. Ka mõistusõnad Piiblist mõistavad hukka selle, kes oma talendi maha matab.
* * *
Kui vastamise tähtajad oli juba möödas, saabusid veel vastuskirjad riigikantseleist SITKE`lt ja riigikogu sotsiaalkomisjonilt. Esimesel juhul vabandati vastuse hilinemise pärast ja lubati konstruktiivseid arutelusid, mis on igati sümpaatne. Teises kirjavastuses tänati riigikogule saadetud kirja eest ja konstateeriti, et selles on välja toodud selgelt põhjendatud argumendid ning ettepanekud. Riigikogu sotsiaalkomisjon on info teadmiseks võtnud. Kumbki kirjavastus ei motiveerinud uusi nõuandeid muutma. Teadusnõukojalt, kuhu minu kiri oli suunatud, vastuseid ei olnud.