Euroopa Inimõiguste Kohtu hoone Strasbourg'is. Fofo: Elenarts/Bigstockphoto.com

Vähemalt kuus Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinenud riiki kavatsevad pärgviiruse pandeemia tõttu piirata selle kehtivust.  Samad poliitilised jõud, mis on heaks kiitnud “vihakõne” karistamise, tunnevad nüüd muret, et konventsiooni piiramine muudab riigid autoritaarsemaks.

Euroopa inimõiguste konventsioni (EIÕK) 15. artikli “kohustuste täitmise peatamine hädaolukorras” esimeses punktis on kirjas: “Sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, võib konventsiooniosaline võtta meetmeid, millega ta peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik, tingimusel et meetmed ei ole vastuolus tema teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega.” Kui riik soovib EIÕK sunnist loobuda, siis peab ta sellest andma teada Euroopa Nõukogu peasekretärile (punkt 3).

Tänaseks on EIÕK kehtivuse osaliselt peatanud Armeenia, Eesti, Gruusia, Läti, Rumeenia ja Bulgaaria, vahendab Euractiv.

Piirangud, mis puudutavad konventsiooni on näiteks kogunemis- ja liikumisvabaduse piiramine ning mobiiltelefonide asukohaandmete massanalüüs ilma kasutajate poolse otsese loata. Euroopa Liidus koguvad ja analüüsvad mobiilsideoperaatoritelt saadud kasutajate andmeid juba näiteks Saksamaa ja Austria.

Eesti valitsuse kriisikomisjon andis statistikaametile korralduse luua elektroonilise side isikustamata andmete põhjal andmekogu, mida saab kasutada pärgviiruse tõkestamiseks. Projekt on kas juba käivitunud või tehakse seda veel käesoleva nädala jooksul.

Euroopa Nõukogu pressiesindaja Daniel Holtgeni sõnul on liikmesriikidel hädaolukorras absoluutne õigus nii käituda.

“Samas on meie arust enamus pärgviiruse leviku peatamiseks ette võetud meetmeid juba konventsioonis eranditena kirjas ja selle tõttu me ei oota liikmesriikidelt, ega kohusta neid eranditest teatama,” lisas Holtgen.

Konventsiooni on sisse kirjutatud erandid, nagu näiteks õigus piirata avaliku korra ja rahva tervise huvides kogunemisvabadust.

“Nii on arusaadav, et erandid on võimalikud ilma konventsiooni kehtivust vastavalt 15. artiklile peatamata,” jätkas kõneisik. “Aga kui võetakse ette midagi, mida konventsioon ei kata, siis peab sellest kõigi normide kohaselt ka teada andma.”

Konventsiooni saab peatada kummatigi piiratud ulatuses: võimalik ei ole surmanuhtluse, piinamise ega sunnitöö taastamine.

Kõneisiku sõnul on konventsiooni peatamisest teadaandmine siiski “austuse märgiks konventsiooni ja Euroopa Nõukogu vastu”.

Aktivistide sõnul teeb konventsiooni osaline peatamine aga suurt kahju.

Rumeenia Euroopa Paramendi saadiku, Yana Toomi ja Andrus Ansipiga samasse saadikurühma Uuenev Euroopa kuuluva Ramona Strugariu sõnul on EIÕK peatamise näol tegu ohtliku pretsedendiga. Strugariu osutab, et inimõigusi halvasti pidavad riigid nagu Türgi, on kõige suuremad erandite palujad.

Rumeenia saadikul on eelkõige kana kitkuda oma riigi liberaal-konservatiivse valitsusega. Strugariu süüdistab, et peaminister Ludovic Orbani valitsus ei ole erandeid taotledes piisavalt läbipaistev.

“Me peame säilitama tänases olukorras säilitama kaine mõistuse, sest meil on vaja turvagarantiisid,” rääkis saadik. “Ma olen tõsiselt hirmul, et hulka neist [inimõiguste piiramise] meetmetest ja püüdlustest kasutatakse ära tänases olukorras nii vajalike informatsiooni- ja ajakirjandusvabaduse piiramiseks.”

Hulk Euroopa riike kaalub sarnaselt “vihakõnele” karistuste sisse seadmist pandeemia ajal valeinformatsiooni levitamise eest.

22. märtsil vetostas Bulgaaria president Rumen Radev, viidates sõnavabaduse ohtu seadmisele, karistusseadustiku muudatused, millega nähti ette kuni viie tuhande euro suurune rahatrahv ja kuni kolme aasta pikkune vanglakaristus pandeemia suhtes valeteabe levitamise eest.

Prantsusmaa eurosaadik Nathalie Loiseau (kes on samuti Toomi ja Ansipi Uuenev Euroopa fraktsioonikaaslane) avaldas arusaamatust, miks nii keerulisel ajal kukutakse EIÕK-i piirama. “Me peame sõda pandeemiaga. Me ei tohi lubada, et koos viirusega hiilib meie sekka ja hakkab levima ka autoritaarsus.”

Mõnes Euroopa Liidu riigis (nt Belgias) kehtivad vihakõne seadused juba alates 1980. aastate algusest.

Toimetas Karol Kallas