Tuntud Ameerika Ühendriikide libertaarne kolumnist ja poliitikakommentaator Kristin Tate selgitab väljaandes The Hill, kuidas Demokraatlikust parteist on saamas heal järjel kõrgharidusega üksikute, kõige ja kõigi kallal virisevate valgete naiste – "Karenite"* – partei.
Kui Barack Obama pääses 2008. aastal Valgesse Majja, tabas demokraate veendumus, et nad on loonud murdumatu "üha rohkearvulisemaks muutuva valijate koalitsiooni", mille moodustavad üha jõulisemalt ennast kehtestavad vähemused ja ülikooliharidusega naised. Kuid vasakpoolsete viimase aja majanduslikud ja poliitilised läbikukkumised ei õõnesta demokraatide toetust mitte ainult 2022. aasta vahevalimiste eel, vaid selline vasakpoliitikale ebasoodne olukord võib jääda kestma mitmeks aastakümneks.
Joe Bideni toetus mittevalgete valijate seas on märkimisväärselt kukkunud, Demokraatlikus parteis võimutsevad üha enam valged progressiusklikud naised, kes kuulutavad maailmale oma ärklikke vooruseid äärelinnade majade ette paigaldatud loosungitega ["Toetan BLMi ja usun Anthony Faucit" jne] ja seejärel nokivad kurja kana kombel toidupoes inimeste kallal, kes näiteks maski "õigesti" ei kanna. Ehk lihtsamalt seletades on Demokraatlik partei muutumas "Karenite" parteiks. Hiljutised uuringud näitavad, et partei toetus Ladina-Ameerika päritolu ja mustade valijate seas kukub üha kiiremas tempos, mille põhjuseks on märkimisväärne inflatsioon, vaba ettevõtlust kägistavad Covidi-meetmed ning linnapiirkondades plahvatuslikult kasvanud kuritegevus. Kõigi viidatud hädade põhjuseks on ligikaudu aasta kestnud pahempoolsete poliitilised projektid.
Rohkem kui kümme aastat on demokraadid näinud vaeva valijaskonna, mis koosneb vähemustest ja üksikutest naistest, treenimisega. Kui Donald Trump 2020. aasta valimistel kaotas, tundus, et eesmärk on täidetud. Kui 2000. aastal oli valgeid valijaid Ameerika Ühendriikides 81 protsenti, siis 2020. aastaks oli neid järel ainult 67 protsenti. Üksikutest naisest toetas 2020. aastal Bidenit 63 protsenti.
Kuid viimase aasta jooksul toimunud avaliku poliitika läbikukkumine annab juba praegu aimu, et demokraatidel ei õnnestu oma enamust (USA Kongressis ja Senatis) säilitada. Arvamusküsitlused näitavad, et Ladina-Ameerika päritolu ja mustad ameeriklased hääletavad üha enam indiviididena kui vimmast ajendatud ühtsete rassigruppidena.
Veebruaris toetas Bidenit ligi 70 protsenti Ladina-Ameerika päritolu valijatest. Novembriks kukkus see protsent alla viiekümne. 2022. aasta vahevalmiste kohta tehtud küsitlused näitavad, et Ladina-Ameerika päritolu valijad jaotuvad oma kongressi saadikute eelistuses kahe suure partei vahel 37–37 protsenti.
Sellise kukkumise taga on mitmeid põhjuseid, kuid neist kaks torkavad eriti silma. Esiteks, kui laenata tsitaat James Carville'ilt, on tegemist olukorraga "see on majandus, rumaluke". Rekordeid püstitavad aktsiahinnad ja kunstlikult väga madalale viidud töötus ei aita varjata lokkavat inflatsiooni, kaupade puudust ja üha väiksemaid töötajaskonna numbreid. Ladina-Ameerika päritolu inimeste jaoks, kes tegelevad ise ettevõtlusega, ja teevad seda samal määral valgetega, kelle sissetulekud on jõudmas riigi keskmisele tasemele, tähendab riigi- ja maailma majanduse olukord rohkemat kui lihtsalt numbreid kuskil tabelis, või meediaväljaandes. Teiseks meenutab ärkluse vähk (cancer of wokeness) Ladina-Ameerika päritolu ameeriklaste jaoks otseselt sotsialismi needust. Näiteks ärklikku sõnavarra kuuluvat sõna "latinx" peab 40 protsenti Ladina-Ameerika päritolu inimestest solvavaks ja ainult kaks protsenti rassigrupist kasutab seda.
Demokraatide seas on maad võtmas paanika. Mitte ainult Venezuela ja Kuuba sotsialismimaadest sisse rännanud valijad ei vali üha rohkem vabariiklasi, vaid seda teevad üha rohkem ka Mehhiko päritolu inimesed, eriti Lõuna-Texases. Ladina-Ameerika päritolu valijate seas on Biden ebapopulaarsem kui valgete seas.
Mustade valijate seas langes septmebri lõpuks Bideni toetus 85 protsendilt 67 protsendini ja on tänaseks veelgi madalam. Linnapiirkondade kõrgema keskklassi üha maotumad nõudmised toovad kogukondadele, mida progressiusklikud väidetavalt soovivad aidata, kaasa pigem häda ja viletsust. NIMBYism ("mitte minu aia taha") teeb elamispinnad vähemuste jaoks liiga kalliks. "Võtke politseilt raha ära" (defund the police) retoorika on mõnes suurlinnas vähendanud märgatavalt korrakaitsejõudude rahastust, mis on kaasa toonud vägivallakuritegu plahvatusliku kasvu ning elukvaliteedi languse. Näiteks Chicagos on 2021. aasta mõrvade arv suurim peale 1996. aastat ja perekonnad peavad arvestama, et avalikes kohtades võib iga hetk puhkeda tulevahetus. Mõnel juhul on juhuslike kuulide läbi surma saanud isegi väikesed lapsed. Mustadest demokraatides toetab võrreldes valgetega 20 protsenti rohkem politsei suuremat rahastamist.
San Franciscos ja Chicagos märatsevad suured röövlijõugud. Halb avalik poliitika ja meeletud toetusrahad on toonud piirkondadesse, mis varem olid turistide päralt – nagu näiteks Venice Beach Kalifornias – kodutute telklinnakud. New York City metroovagunid on täis kodutuid ja narkomaane. Philadelphia Kensingtoni piirkonnast on saanud suur vabaõhu narkoturg. Covid-19 vaktsineerimissund on kaasa toonud sisserändajate ettevõtete hävingu ja see puudutab ebaproportsionaalselt suurel määral musta elanikkonda. Teemad, mis on kõige olulisemad Demokraatliku partei niiditõmbajatele, ei ole mitte ainult mittevalgete valijate tahte vastu, vaid teevad neile otseselt kahju.
Kui Demokraatlik partei kaotab Ladina-Ameerika päritolu ja mustad valijad, jääb sellele alles ainult üha väikesearvulisem truu ühiskonnagrupp: üksikud kõrgharidusega valged naised, kes annavad tooni sotsiaalmeedias (slactivism) ja mõnel ärklikul põhjusel korraldatud meeleavaldustel. On võimalik, et see progressiusuliste naiste ühiskonnagrupp suudab hoida mõnda aega demokraadid võimul, kuid Demokraatliku partei ninamehed peavad aru saama, et kui iganes palju valijaid peab Trumpi vastikuks presidendiks, ei aita see selle vastu, kui parteist saab "Karenite" partei, kes on rohkem huvitatud inimeste süsiniku jalajäljest kui kogukonna turvalisusest, mis omakorda tõukab eemale üha rohkem Ladina-Ameerika päritolu- ja musti valijaid.
Tulevane "Teine Suur Ärklemine" (Second Great Awokening; parafraas kristlikust Teisest Suurest Ärkamisest) ei ähvarda ainult Ameerika Ühendriikide ajaloolist ja tuleviku lõime, vaid rebib seespoolt lõhki terve Demokraatliku partei. Kõik valijad, olgu mis rassist iganes, kes toetavad avalikku korda, majanduslikku vabadust ja terve mõistusega tehtavat poliitikat, leiavad üles Vabariikliku partei. Paljude jaoks on selline valik loomulik. Teised valivad vabariiklasi, kuna Demokraatlik partei on nad maha jätnud.
*Karen: Ameerika Ühendriikides ja sealt üle maailma levinud halvustav slängisõna ebameeldiva, kurja, endast üliheal arvamusel oleva, ennast teistest paremaks ja vooruslikumaks pidava ning tihti rassistliku valge naisterahva kohta, kes soovib kontrollida teiste inimeste käitumist.
Tõlkis Karol Kallas