
Kristlaste vastased vihakuriteod ja diskrimineerimine on saamas kogu Euroopas üha laialdasemalt dokumenteeritud trendiks. Äsja avaldatud aruanne dokumenteeris 2023. aastal Euroopas üle 2400 spetsiifiliselt kristlaste vastu suunatud kuriteo.
Euroopa kristlaste vastu suunatud sallimatuse ja diskrimineerimise vaatluskeskuse (OIDAC Europe) aruandes hoiatatakse kristlaste vastu suunatud vägivalla ja diskrimineerimise suurenemise eest kogu kontinendil.
2023. aastal dokumenteeriti 35 Euroopa riigis kokku 2444 kristlastevastast vihakuritegu. Dokumenteeritud kuriteod ulatusid vandaalitsemisest ja süütamisest füüsilise vägivalla ja usuvabaduse piiramiseni. Tulemused näitavad murettekitavat suundumust, mille tõttu kristlikud kogukonnad tervel kontinendil tunnevad end aasta-aastalt üha haavatavamana.
Sealjuures tõstetakse aruandes esile Prantsusmaad, Ühendkuningriiki ja Saksamaad kui eriti murettekitavaid piirkondi. Prantsusmaal registreeriti 2023. aastal peaaegu 1000 vihakuritegu, mis teeb Prantsusmaast kõige laialdasema kristlaste vastase vägivallanäitajaga riigi Euroopas. Intsidentide hulka kuulus muuhulgas kirikute ja kalmistute rüvetamine ning vähemalt 84 otsest rünnakut üksikisikute vastu.
Samal ajal leidis Ühendkuningriigis aset üle 700 kristlaste vastu suunatud kuriteo intsidendi, mis on 15% rohkem kui eelmisel aastal. Üks meedias enim kajapinda pälvinud juhtum hõlmas kristlasest kodaniku kohtulikku süüdimõistmist, kes palvetas vaikselt abordikliiniku ees. See juhtum illustreerib üha karmimaid piiranguid oma kristliku usu avaliku väljendamise suhtes.
Saksamaal seevastu on kristlaste vastaste vihakuritegude arv tõusnud märkimisväärselt 105 protsenti, tõustes 135-lt intsidendilt 2022. aastal 277-ni 2023. aastal. Aruande kohaselt olid kirikud vihakuritegude kõige levinumateks sihtmärkideks, kusjuures vandalism ja varakahjud jäävad raporti autorite kohaselt ametlikus statistikas sageli kajastamata. Hinnangute kohaselt jäi vähemalt 2000 religioossete institutsioonide vastu suunatud varakahjustuse juhtumit ametlikus statistikas kajastamata "selge poliitilise motiivi" puudumise tõttu.
Aruandes kirjeldatakse detailselt kristlaste vastaste rünnakute erinevaid vorme. Enamik juhtumitest kujutab endast vandalismi, mis moodustas 62 protsenti kõikidest registreeritud juhtumitest, millele järgnesid süütamine, ähvardused ja füüsiline vägivald, kusjuures väike hulk juhtumitest hõlmas ka mõrvakatset.
Sama murettekitava trendina toodi esile ka kristlaste kasvav enesetsensuur Euroopas. Esimest korda alates andmete registreerimise algusest 1953. aastal märkis rohkem kristlasi, et nad peavad oma usust rääkides olema ettevaatlikud, kui leidus neid kristlasi, kes väitsid ennast tundvat vabalt oma usku avalikult väljendada. Muutuste drastilisus väljendub tõsiasjas, et kui 1981. aastal tunnistas 83% Euroopa kristlastest, et nad ei tunne mingisuguseid väliseid piiranguid oma usust rääkimisel, siis 2023. aastaks oli antud näitaja langenud vaid 40%-ni vastanutest.
Probleemi süvendavad veelgi usuvabaduse piirangud, mida mitmed Euroopa valitsused on üha innukamalt kehtestanud. Lisaks hästi dokumenteeritud kohtuasjadele (nagu eelpool mainitud Ühendkuningriigis toimunud palvetamise süüdimõistmine) on kristlasi ebaproportsionaalselt mõjutanud ka religioossete protsessioonide keelustamine ja muud meetmed.
Ka traditsiooniliste kristlike pühade sekulariseerimine on muutunud varemalt kristlaskonna sünonüümiks oleval kontinendil normiks. Kuigi selle trendi näol ei ole tegemist vihakuriteoga, peegeldab see ilmekalt varemalt kristliku Euroopa taganemist oma ajaloolistest religioossetest veendumustest.
Toimetas Adrian Bachmann