Tihti sümpatiseerime nendega, kes on vähemuses, väiksemad või alla surutud. Teatud juhtudel on see igati inimlik ja humaanne, kuid ilmselt ei tahaks keegi, et onkoloogil areneks empaatiavõime pahaloomulise kasvaja suhtes. Ühiskondlikul tasandil tuleks kuulata inimesi, kes on oma maal pisut kauem elanud, ning arvesse võtta nende mõistuse ja südame häält, kirjutab Erich Birkhuhn.
Gabonis on selline mõistujutt – kunagi ammu tuli külla elama tulilind, ilus ja sädelev. Muidugi tahtis iga elanik olla see kõikse kõvem ning esimesena jutule pääseda. Tuleb siis uue naabri ukse taha lõvi, keerutab lakka ja möirgab, et on kõikse tugevam ning džungli kuningas. Tulutult. Ka kõige pikemana esineva kaelkirjaku ja suurimaks pretendeeriva elevandi PR-püüdeid ei saada edu. Uudist kuuldes oli vaikselt-vaikselt teele asunud ka kilpkonn, kelle üle kõik nalja tegid – nii väike, aeglane ja imelik, ei see kuhugi jõua. Aga vaikne koputus uue asuniku uksele, naeratus ja tagasihoidlikkus tagasid küllakutse.
Seda mõistujuttu tõlgendatakse vastavalt alatoonidele mitmeti. Üks versioon, mis aga meile oluline – kilpkonn murdis kaelkirjaku kaela, oli tugevam kui lõvi ja pani elevandi pikali, mis sest, et ise nii väike. Ohtu peab oskama näha ja sellest teadlik üle vaatamine on kuritegu.
Ka Euroliidu Elevantlõvikael – Saksamaa – on kogu aeg endast püüdnud jätta muljet kui Vana Maailma superriigist, kes saab kõigega hakkama, paneb paika standardeid ja näitab, kuidas peaks asju tegema majanduses, poliitikas, humanitaarias. Tõsi ta on, EL-is on viimase kümnendi jooksul Saksamaa muinasjutuliselt õide puhkenud. Samas kui mitmed liikmesriigid ägavad ikka veel kümnenditaguse majanduslanguse painajate all – piirkonna riikide enese majanduslik nõrkus ja sõltuvus. Aga seal on üks naljakas kiiks – see ei ole tänu Saksamaa innovatiivsusele või ratsionaalsele insenerimõtlemisele, nendes valdkondades toimub riigis pigem regress. Senini on edu aluseks olnud eksport ning kahepalgelise jätkusuutmatu majanduspoliitika toetamine. Ühelt poolt ketserlik egoistlik konsumerismi edutamine üle maailma paralleelselt vaga "rohelise mõtlemisega". Nagu keskkonnasotsioloog Otto von Stier seda ilmekalt illustreerib – inimesi sunnitakse ostma suuremaid autosid, et nad saaksid sõita maheturule, osta sealt kobarake lennukiga Lõuna-Ameerikast kohale lennutatud ökobanaane ja võiksid siis rahulolevat öelda, et on teinud midagi Emakese-Maa heaks.
Sellise mängu taustsüsteem on lihtne – Saksamaa poliitikas, ühiskondlikus mõtlemises, on juba pikemat aega domineerinud 1968. aasta põlvkond, kelle ainukeseks argumendiks on kiruda traditsioone, kainet talupojamõistust ja usku millessegi. See-eest nende enese ideoloogilises palges domineerib sinisilmne naivism punase utopistliku poliitika suhtes. Stabiilsus ja kaine mõistus on nende arvates konservatism, reliktid, mis piiravad arengut ja summutavad elu. Pigem peab mängima aktiivset maailmapäästjat, mis sest, et teemast puudub reaalne ettekujutus ning reaalsed oskused ja võimalused. Kõik see kokku kujundab inimesi, terveid põlvkondi – tahtejõud jääb lapsiku kommikisa tasemele, teistega koostöö ja kogukonnas kaasalöömise ainukeseks tõukejõuks on omakasu, kohustust asendab käegalöömine. Ja seda saab ilusti-kenasti põhjendada vabadusega teha kõike, mis pähe tuleb.
Aastatel 2015–2016 tulnud suurtest põgenikevoogudest vaadati poliitilise eliidi korraldusel ja kallutatud meedia abiga mööda. Inimestele tehti ajupesu, kus kõiki lausa sunniti barrikaadidele, "uusi kodanikke" igapidiselt abistama. Need pole ju võõrad, need on "meie tulevik". Mis see paar miljonit siis meie 80-miljonilises riigis ära integreerida pole. Tühiasi, ning pealegi on meil töökäsi vaja, sest tulevad ju kõrgelt haritud ja oskustega doktorid, insenerid jm spetsialistid. Kuid kilpkonn on elevandile üsna ebameeldivaks maadluspartneriks – doktorid ja insenerid ei tunnegi tegelikult oma eriala (ning parimad rändasid juba alguses Põhja-Ameerikasse), kuid siiski oskavad nimetada mitme nulliga palganumbreid. Saabunud ei oska riigikeelt ega viitsi seda ka eriti õppida ning ei näita üles mingitki austust kohalike tavade ja kommete vastu. Nende huvi on jõuda võimalikult kergelt piisavalt asisesse mugavustsooni, tugevdada oma kodumaalt kaasavõetud "kultuuri" seal, kus nad on tegelikult külalised, ning muidugi internaliseerida see 1968. aasta vasakliberaalne mentaliteet – esitada nõudmisi, kritiseerida neile pakutavate võimaluste nappust ning hädaldada, et kuna nad ei elagi Eedeni aias, siis järelikult neid diskrimineeritakse.
Elevant on lõpuraundi eel tõesti valuvõttes, sest saabunud seltskonna "inimlikustamine" on märksa pikem – või suisa võimatu protsess –, kui hipidest kommuunifännid seda arvasid olevat ning kaasatoodud umbrohukultuur on leidnud uuel kodumaal takistamatult vohamiseks üsna viljaka pinnase. Tihti sümpatiseerime nendega, kes on vähemuses, väiksemad või alla surutud. Teatud juhtudel on see igati inimlik ja humaanne, kuid ilmselt ei tahaks keegi, et onkoloogil areneks empaatiavõime pahaloomulise kasvaja suhtes. Ühiskondlikul tasandil oleks üks valik kuulata inimesi, kes on oma maal pisut kauem elanud, ning arvesse võtta nende mõistuse ja südame häält, kuid kas professionaalsete poliitikute kartellil on selleks südikust?