Kas kunagiste komsomoli-uuendajate Mart Soidro, Tiit Pruuli, Indrek Tarandi jt vastumeelsus lipuaktsiooni suhtes Juhan Smuuli bareljeefi juures on tingitud sellest, et protest lähtus rahvusmeelsest ja põhimõtteliselt antisovetlikust leerist, või sellest, et Smuul oli ikkagi progressi-mees ja seetõttu „oma", küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Literaadile ja ajakirjanikule Mart Soidrole (kes on ka aastast 2004 sots) on kõvasti hinge läinud Andres Aule ja Jaak Valge aktsioon Juhan Smuuli bareljeefi juures, mille käigus pandi küüditaja ja stalinisti avaliku austamise paigas lehvima Eesti NSV lipp. Soidro on Õhtulehes avaldanud sel teemal juba kolm artiklit, milles Aule ja Valge nahutada saavad.
Soidro arvab, et „pusklemine meie kultuuritegelastega, kelle looming on meile aastakümneid pakkunud rõõmu, on koomiline, et mitte öelda naeruväärne". Tohoh, kas tõesti peaks Smuuli „Poeem Stalinile" või poeem „Mina – kommunistlik noor" eestlastele rõõmu pakkuma?! Rääkimata asjaolust, et Smuul osales otseselt inimsusevastase kuriteos.
Jaak Valge kohta on Soidrol öelda, et ajaloolase „käed olid eelmise nädala intsidendini puhtad. Ta on olnud eestimeelne mees. Tõsi, ajaloolane Valge polnud laulva revolutsiooni ajal varmas olema eesliinil. Nagu näiteks temast viis aastat noorem Mart Laar. Valge oli sel ajal vagur, tegeles rohkem majandusajalooga. Tolle aja populaarsetest ajakirjadest Vikerkaar ja Looming ei mäleta ma mitte ühtegi tema artiklit, aga võib-olla jäi mõni kahe silma vahele. Kuid kindlasti ei kirjutanud ta midagi halba Eesti Vabariigi vastu nagu Rahvaliidu tegelased, Valge parteikaaslased, kes siiamaani nutavad taga kolhoosikorda. Aga eks inimesed ja arvamused on erinevad, näiteks EKRE eelmine esimees Mart Helme tõdes ühes intervjuus, et laulev revolutsioon oli massipsühhoos."
Öeldu põhjal võiks arvata, et Soidro ise kandis ENSV stagna-aastatel alati sinimustvalget põues ja ennetas vähemalt mõttetasandil Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteid. Ta meenutab, kuidas ta 1989. aasta volbriööl Tartu Tähe tänava majadelt ENSV lipu maha võttis. Kuid siis polnud selleks erilist julgust enam vajagi. Ja tutvumisel vanade ajalehtedega tuleb välja, et Soidro muretses laulva revolutsiooni künnisel koos teiste ausameelsete komnoortega Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) ehk komsomoli käekäigu pärast.
Nimelt 26. veebruaril 1988 – pärast Tartu rahu aastapäeva tähistamise takistamist miilitsakoertega ja vabariigi aastapäeva rahvakogunemist Tallinnas, mil legendaarsest Hirvepargi miitingust oli möödunud pool aastat – avaldas Tartu Riikliku Ülikooli leht komnoorte Jüri Luige, Tiit Pruuli, Ivo Rulli, Indrek Tarandi, Mart Soidro ja Indrek Kanniku artikli „Kaksipidi komsomolist". Igaüks võib seda Digari vahendusel lugeda.
Artikkel on kantud soovist komsomoli uuendada ning selles väljendatakse muret, et pärast ELKNÜ XX kongressi „meie komsomolikomitee töös ei ole kvalitatiivset nihet toimunud." Oma kriitika toestamiseks tsiteeritakse autoriteetseid seltsimehi Hendrik Allikut ja V. I. Leninit ja viidatakse Mihhail Gorbatšovi algatatud uutmispoliitikale. „Suur šanss komsomolile oli ja on perestroika. Ainult et perestroika ei eelda ülalttulevatele vabadustele kaasalaulmist. Perestroika nõuab edasiminekut, uute vabaduste kättevõitmist, oma kompetentsuspiiride laiendamist ka väiksematelt organisatsioonidelt, ammugi siis TRÜ komsomolilt. Lubage meil, reakomsomolidel osutada TRÜ komsomolikomitees söötis maad, mis hädasti tahaks harimist," pakuvad ideegrupi „Alternatiiv" liikmed Luik, Pruuli, Rull, Tarand, Soidro ja Kannik komsomolikomiteele lahkesti abikätt.
Mida sellest arvata? Olid kord noored ja ärksad inimesed, kes tahtsid süsteemi seestpoolt uuendada, kuigi nõukogude korrale oli MRP-AEG poolt kinnas juba avalikult heidetud. Tagantjärgi on huvitav mõelda, kellest sai iseseisvas Eesti riigis teflonist nalja- ja napsumees, kellest ettevõtja, kellest diplomaat, kellest auväärne vend vabamüürluses (kuuldavasti nii mõnestki) – ühesõnaga, meil on tegemist ühiskondlikult igati lugupeetud edumeelsete inimestega, kes eristuvad iga korra ajal äärmuslasteks tembeldatud dissidentidest.
Praeguse vabariigi võimuaparaadi mehitavadki peamiselt endised edasipürgivad komparteilased, komsomolid ja teised aktiivsed süsteemiinimesed. Omaaegsed NLKP liikmed Siim Kallas ja Andrus Ansip pidasid Eesti Vabariigis lausa peaministriametit ning maitsesid pärast seda magusat euroleiba uue liidu keskaparaadis Brüsselis. Minu hinnangul võiks kogu Reformierakonna keskmine ja noorem generatsioon – ja ka mõne teise „valge erakonna" seltskond – vabalt komparteisse või komsomoli kuuluda, nende mentaliteet tundub selleks ideaalselt sobivat.
Soidro jt käest tahaks siiski küsida, et kui teile sobis omal ajal komsomoli kuuluda, seda muidugi selleks, et „Eesti asja" ajada ja vabadust edendada, siis mis probleem on teil Juhan Smuuli bareljeefi konteksti asetamisega? Andres Aule ja Jaak Valge poolt ette võetud kollaborandi glorifitseerimise vastasest lipuaktsioonist häiritud kamraadide Soidro, Pruuli, Tarandi (viimased on kõnekalt sõna võtnud sotsiaalmeedias) ja veel mitme teise vastumeelsus näib olevat tingitud sellest, et löök pealinnas ikka veel laiutava ENSV pihta tuli rahvusmeelsest ja põhimõtteliselt antisovetlikust leerist. Või on asi selles, et Juhan Smuul oli ikkagi progressi-mees ja asub tänapäeval uuest maailmarevolutsioonist unistavate globalistlike jõududega põhimõtteliselt samal poolel? Stalinist ja küüditaja, seda küll, aga ikkagi oma?