Ravimitootjad peaksid olema lollid, kui laseksid poliitikutel kuulutada pandeemia võidetuks ja likvideeriks oma muinasjutulise sissetulekuallika. Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson kirjutab 1829. aasta Sevastoopoli katkumässu näidetel, kuidas on sellistele olukordadele reageeritud varem.
Inimene kaldub ikka arvama, et kõik oluline maailmas on seotud tema enda isikuga või siis ajaga, milles ta elab. Oma aja kirgede ja möllude seas ei mõista ta heita pilku tagasi ja ehitab üha uuesti jalgratast, unustades, et kõik uus on hästi unustusehõlma maetud vana ja juba toimunu.
Pandeemiaidki on olnud läbi aegade. Samuti neid, kes rasketest aegadest kasu lõikavad ja üle laipade ning teiste inimeste õnnetuste omaenda heaolu üles ehitavad. Meie aja „vaktsiini-Prometheused" ei ole sugugi mingid pioneerid või teerajajad. Seepärast heitkem pilk korraks ajalukku.
3. juunil (15.6. ukj) Issanda aastal 1830 hakati Sevastoopoli katedraalkiriku tornis lööma hädakella. Seekord oli tegemist üleskutsega kodanikuallumatusele ja põhjust selleks oli küllaga, sest Sevastoopoli linna võimud olid üles ehitanud nutika ja tulusa ärimudeli, millest ei lõiganud, muidugi, kasu mitte linlased. Aga mis siis selles kuulsas linnas toona juhtus?
Nädal enne mässu suri linna vaeseimas linnaosas Korabeljnaja Slobodas madruselesk Zinovia Stšeglova. Toona oli selle linnaosa sisuline valitseja staabiarsti (штаб-лекарь) aunimetust kandev meedik, kelle ülesandeks oli hoida silma peal linnaosa tervishoiul. Olukord oli eriline, sest juba maikuus 1828. aastal olid linnavõimud kuulutanud Sevastoopolis välja katkukarantiini. 1829. aasta suvel kehtestati linna sisenemise ja linnast väljumise kord. Linna sisenejad pidid 2–3 nädalaks jääma karantiini. Linna seni varustanud põllumehed kaotasid võimaluse realiseerida oma toodangut linna turgudel ja toidumonopol sattus linnajuhtide kätte, kes proviandi liikumist korraldasid. Võimud keerasid kruvisid kinni üha kõvemini, sest katkusurmade arv muudkui tõusis ja märtsis 1830 keelati inimestel oma kodudest väljumine ning kirikutes ei lubatud läbi viia jumalateenistusi. Iga surnu pidi üle vaatama staabiarst, kes pidi kinnitama katkusurmajuhtumi või „tavalise surma." Staabiarst Šramkov kinnitas kõnealusel korral katkusurma ja see kedagi ei rõõmustanud, sest nii karantiin pikenes. Pealegi oli tegemist järjekordse valediagnoosiga ja seda teadsid ka „lollid matsid," keda võis olla selleski linnas 70% ja ehk enamgi. Asjaolu, et karantiini pikendati järjekordselt nädala võrra, ei olekski ehk äärmiselt kannatlikes agulielanikes erilisemat emotsiooni esile kutsunud, ent linnavalitsuse käsk vaesteaguli inimestele selle järjekordse nädala lõppedes linnast kaheks nädalaks lahkuda oli liig mis liig. Nii agulielanikele kui sõduritele-meremeestele, kellel oli selles agulis lähedasi.
Olgu lisatud, et aguliinimeste, ja eriti naiste jaoks oli eelpoolnimetatud meediku näol tegemist äärmiselt ebameeldiva persooniga. Võib öelda, et ta kutsus esile lausa jälestuse. Hiljem, kui toimunule anti ametlik käik, küsitleti umbes 900 naist, kes kinnitasid, et tervisekontrolli ajal kasutasid staabiarstid Šramkov ja Verbolozov oma ametiseisundit ära seksuaalse ahistamise harrastamiseks. „Himurad, lõbujanused vanamehed," nii iseloomustas neid allohvitseri abikaasa Nadežda Kirillova. Aulised proviisorid ei kartnud tagajärgi ja vägivallatsesid karistamatult, kuna olid linnaisade protežeed. Ajaloolane Feoktist Hartahai, kes neid sündmusi hiljem uuris, andis töö tulemused välja brošüürina, mille pealkirjastas põhjusega „Naiste mäss Sevastoopolis".
Mässama hakanud linlased mõistsid suurepäraselt, et nimetatud arstid on selles koledas mängus vaid etturid. Pealegi ei olnud küsimus vaid seksuaalvägivallas – kasutades ära linna enda poolt välja kuulutatud eriolukorda, rikastusid linnaisad, häbenemata oma küünilist saamahimu. Seepärast võeti mäss ette suuremalt ja mitte üksnes naiste poolt.
Esiteks võtsid vihased linlased ja nende poole üle läinud maa- ja mereväeüksused enda valdusse Sevastoopoli kuberneri, kindralleitnant Nikolai Stolõpini maja. Eelnevalt (3. juunil) oli kuberner suurendanud patrulle tänavatel ja ja oma maja valvet tugevdanud. Kuna vene rahva viha on kiire ja silmitu, siis tehti kubernerile kui „rahva kannatuste peamisele põhjustajale" sealsamas ots peale.
Mässajate teine kolonn võttis vangi karantiiniisolatsioonitõkete ülema kontradmirali Skalovski, linna komandandi, kindralleitnandi Turtšaninovi (kellelt hiljem võeti ära auastmed ja aunimetused ning degradeeriti reameheks) ja linnapea Nosovi. Neilt võeti kirjalik tunnistus, et „mitte mingisugust katku ei ole linnas olnud." Turtšaninov andis järgmise käsu: „Teatan kõigile Sevastoopoli linna elanikele, et karantiiniliin on linnas maha võetud, elanikud võivad takistamatult üksteisega suhelda, kirikutes lubatakse jumalateenistusi pidada."
Ametiisikud, kes juhtunut uurima asusid (neid kureeris tsaari määratud emissar N. P. Rimski-Korsakov), pidid teatama keiser Nikolai I-le: „Mässu ei olnud vaja maha suruda – see lõppes iseenesest. Juba järgmisel päeval asusid inimesed oma igapäevaste tegevuste juurde."
Kogu see lugu oleks võinud aga olemata olla, kui päevakäsk katkuohu lõppemise kohta oleks välja antud kaks aastat varem. Asi oli nimelt selles, nagu hea lugeja juba ka teab, et epideemia määrati või tekitati kunstlikult. Esiteks – igaks juhuks. Vene-Türgi sõja ajal (1828–1829) tõepoolest leidis aset katkupuhang. Sevastoopolis baseerus sõjalaevastik ja karantiinimeetmed olid igati kohased. Ja mis veel tähtsam – nad osutusid linnaisadele äärmiselt kasulikeks.
Karantiinis linna jaoks toimetatav moon inimeste ja pudulojuste jaoks pidi tsaaririigi (ebainimlikuks ja tagurlikuks peetava monarhia) seaduste kohaselt olema esmaklassiline ja selle ülesande täitmiseks eraldas riigikassa suured summad. Ent see kõik jäi vaid paberile. Ka toona kuulutati välja riigihankeid ja linna varustamise teenuse said endale need, kes linnaisadele nendest toetustest ja muudest tuludest vastava protsendi loovutasid. Ja linna hakkasid saabuma moonavarud, ent tegelikkuses tunduvalt väiksemas mahus ja palju kehvema kvaliteediga. Vaheltkasu panid oma tasku „auväärsed inimesed."
Siis aga juhtus selline kole lugu, et sõda lõppes. Ja ühtegi katkujuhtumit linnas ei tuvastatud. Karantiin oli vaja lõpetada, ent see näis liiga nukker perspektiiv nende jaoks, kes olid riigikünasse valatava lobi meki suhu saanud ja seda mõlema suupoolega nautisid. Tekkis vajadus näidata linna olukorda katastroofilisena – ühest või kahest juhtumist ei oleks mulje avaldamiseks piisanud. Kuidas saavutati see, et karantiinirõngas linna ümber jäi püsima?
Väga lihtsalt.
Kontraadmiral Konstantin Dmitrievitš Salti tunnistus: „Karantiinikontor püüab kõiki tavalisi haiguspuhanguid nimetada katkuepideemiaks."
Admiral Aleksei Samuilovitš Greig (Musta Mere laevastiku juhataja 1816-1833): „Viie kuu jooksul ei kuulnud inimesed, et keegi oleks surnud loomulikku surma. Kui aga keegi haigestus kodus või teenistuses, siis ikka katku."
Uurimiskomisjoni toimikud kirjeldavad staabiarstide ja linna administratsiooni tegevust riigikassa lüpsmisel ja selle nimel karantiini „elushoidmisel": „ … naised, kes olid surnud sünnitamisel, tunnistati katkuhaigeteks …"
Sevastoopoli linnaisadele ei piisanud „lihtsurelikkusest" kodanikele serveeritava mädanenud toiduainete, riknenud jahu ja roiskunud liha läbi ja nad leiutasid välja sunniviisilised tervistavad kümblused. Väideti, et vaid ihuline puhtus võib päästa linlased selle koleda nakkuse käest. Paberil nägi see välja nõnda – „on läbi viidud massilised hügieenilised protseduurid." Tegelikkuses viidi talvisel ajal vaeste patuste aguli elanikud meedikute soovitusel ja linnaisade korraldusel külmumata lahtede äärde ja sunniti vette „tasuta tervist praavitama." Kui siis kopsupõletikud ja muud külmetushaigused hakkasid oma saaki lõikama, võis linna administratsioon tunda end olukorra peremehena, sest katkuhaigete laipu oli küllaga, karantiinirežiimi võis karmistada ja rahavood riigikassast olid kindlustatud.
Mäss lõppes. Epideemia sai linnas ametlikult otsa vähem kui poole päevaga. Linlaste jaoks aga see lugu nii lihtsalt ei lõppenud. 7.6. saabusid linna korda looma kindral Tomofejev ja osa tema 12st diviisist. Ametiisikud, kes juhtunut uurima asusid, võisid keiser Nikolai I-le teatada: „Mässu ei olnud vaja maha suruda – see lõppes iseenesest. Juba järgmisel päeval asusid inimesed oma igapäevaste tegevuste juurde." Tegelikkuses aga uuris Novorossijski ja Bessaraabia kindralkuberner M. S. Vorontsov umbes 6000 isiku osalust mässus. Nendest 7 hukati, umbes 1000 linlast ja madrust saadeti sunnitööle ja umbes 4200 linlast saadeti välja teistesse linnadesse. Mässuga kaasaläinud ohvitserid said distsiplinaarkaristuse.
See toimus aastal 1830. Toona selgus, et „hea tsaar" tõesti ei teadnud, mis tema riigis ühes mereäärses linnas toimus. Kas võime siiski tõmmata paralleele meie ajaga? Seda võib austatud lugeja ise otsustada.
Konstantin Kudrjašovi artikli jt netiväljaannete põhjal kirja pannud Roland Tõnisson