Kuidas Vilja Kiisler keeldus oma otsese valeväite korrigeerimisest

Kuigi Vilja Kiisler väidab end olevat professionaalne ajakirjanik, ei pea ta vajalikuks tema enda poolt otse-eetris esitatud otseseid valeväiteid avalikult korrigeerida, osutab Varro Vooglaid oma kommentaaris.

Mõne nädala eest, 22. oktoobril käisin Vilja Kiisleri kutsel Delfi videostuudios ja andsin intervjuu. Intervjuuga seonduvalt võiks kirjutada mitmetest tähelepanu väärivatest momentidest, aga ennekõike tahaksin peatuda neist ühel, mis tõstatab teravalt küsimuse professionaalse ajakirjanduse standarditest.

Nimelt tuli selles intervjuus mh juttu homo- ja sooideoloogiat propageerivate ühingute riiklikust rahastamisest ning ma selgitasin, et just nagu portaali Objektiiv haldav SAPTK ei saa sentigi riiklikku toetust, nii ei peaks seda saama ka portaali Feministeerium haldav MTÜ Oma Tuba.

Seepeale segas Kiisler mulle poole lause pealt vahele, et mind korrigeerida, justkui oleksin ma esitanud valeväiteid. Tema sõnul ei vastavat tõele minu väide, et Feministeerium saab sotsiaalministeeriumi kaudu riiklikku toetust, sest nimetatud portaal pidavat tegelikult saama oma raha mingite hangete kaudu.

Tegelikult ei vasta aga tõele Kiisleri enda väide, samal ajal kui minu poolt öeldu oli sada protsenti õige. Seepärast saatsin Kiislerile 31. oktoobril alljärgneva e-kirja, püstitades küsimuse sellest, et kui ta peab end professionaalseks ajakirjanikuks, siis kas ta on nõus ka oma valeväiteid avalikult korrigeerima.

Tere!

Mõtlesin Teie käest veel küsida, kas nõustute ka endale tuhka pähe raputama, kui olete paljude vaatajate-kuulajate ees väitnud otsest valet, tehes seda veel oma intervjueeritavale valeväidete esitamist ette heites.

Nimelt korrigeerisite mind meie viimases vestluses, kui ütlesin, et portaali Feministeerium haldavat MTÜ-d Oma Tuba ei peaks riiklikult rahastama. Segasite mulle vahele ning Teie poolt öeldu kõlas sõna-sõnalt nii (vestluses alates 8:00):

“Muide, täpsustame siinkohal ära, et Feministeerium tegelikult saab oma raha hangete kaudu, ta ei saa otseselt riigilt toetust. See on üks asi, mida Te olete korranud, aga tegelikult see ei vasta tõele.”

Hetk hiljem kordasite selle väite veel üle, näidates seega, et tegu ei olnud mingi keelevääratuse, vaid teadlikult esitatud seisukohaga.

Tegelikult ei vasta tõele Teie väide ja selles võite ise lihtsa vaevaga veenduda, vaadates esiteks MTÜ Oma Tuba poolt eelmise aasta lõpus sotsiaalministeeriumile esitatud projektitaotlust ning seejärel tabelit, kust kajastub selle taotluse alusel sotsiaalministeeriumi poolt MTÜ-le Oma Tuba 60 000 euro eraldamise otsus – mitte mingisuguse hanke korras, vaid aastatoetusena selleks, et tagada “veebiväljaande Feministeerium jätkusuutlikkust ja kvaliteeti järjepideva kommunikatsioonitöö kaudu”.

Kogu vastav info on toodud esile ka Objektiivi selle nädala juhtkirjas.

Kõik me eksime mõni kord, eksimine on inimlik. Aga kui me oma avalikes sõnavõttudes faktidega eksime ja kui sellele spetsiifiliselt meie tähelapanu juhitakse, siis vähemalt mina küll esitaksin avalikult ka korrektsiooni – seda enam, kui oleksin valet väitnud, süüdistades vastupidist väitnud inimest valeväidete esitamises. Millised Teie professionaalsed ajakirjanduslikud standardid selles osas on, seda ma ei tea, aga oleks huvitav teada. Eks aeg näitab.

Üldise märkusena tahan aga öelda, et oma intervjueeritavate süüdistamisega valeväidete esitamises tasuks ettevaatlikum olla – seda enam, kui Te ei ole enda seisukohtade faktilist paikapidavust kontrollinud.

Kõike head!

Varro Vooglaid

Järgmisel päeval, st 1. novembril sain Kiislerilt vastuse, kus ta teatas, et tehes mulle saates märkust, nagu oleks ma esitanud tõele mitte vastavaid väiteid, lähtus ta Feministeeriumi tegijate antud selgitustest ning et sellest ministeeriumi eraldisest, millest mina rääkisin, tema lihtsalt ei teadnud ja selle kohta ta saate eelselt ka eraldi ei uurinud, kuna see polevat olnud saate teema.

Samas tunnistas Kiisler, et kontrollis intervjuud toimetades üle, et minu poolt esitatud väide Feministeeriumi rahastamise kohta oli õige, mistõttu sisaldub see ka intervjuu üleskirjutuses ilma toimetaja märkuseta.

Omalt poolt saatsin samal päeval Kiislerile vastuseks e-kirja, kus selgitasin:

“Ma ei tea, millele Te oma väidetes toetusite, aga fakt on see, et Teie väide oli faktiliselt otseselt vale ja sellisena oli vale ka mulle tehtud etteheide, nagu oleks ma väitnud midagi, mis ei vasta tõele. Minu parima arusaamise kohaselt tuleks sellise vea tegemise korral esitada avalik korrektsioon.

Sellele kirjale Kiisler enam ei vastanud ja et vaikus on väldanud juba rohkem kui kümme päeva, siis ilmselt pole ka põhjust enam vastust oodata.

Samuti ei ole Kiisler esitanud mitte mingisugust avalikku korrektsiooni, et tunnistada, et tema poolt intervjuus minule valeväidete esitamises etteheidete tegemine oli alusetu ning et tegelikult esitas otsese valeväite tema ise.

Nagu ma Kiislerile kirjutasin, on eksimine inimlik ja me kõik eksime mõni kord. Ajakirjandusliku professionaalsuse mõõduks on aga see, kuidas me niisuguste eksimuste puhul käitume. Kui mina Objektiivis sellisel moel oma intervjueeritavat vale väitmises süüdistades ise otseselt valeväiteid esitaks ja kui keegi juhiks sellele minu tähelepanu, siis esitaksin kindlasti ka avaliku korrektsiooni – seda enam, kui korrektsiooni vajadusele osutaks inimene, keda ma ise süüdistasin valeväidete esitamises.

Nagu näha, on Kiisleri professionaalsed standardid oluliselt madalamad ja Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktis 1.4. sätestatud, et “ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest” ning et “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon”, ei maksa talle suurt midagi.

Eelnevat silmas pidades oskan vaid naeratada, meenutades meie intervjuu järgselt Kiisleri poolt mulle patroneerivas toonis öeldut, et tema ei võta ka tulevikus vastu minu kutset tulla Objektiivi stuudiosse vestlema, kuna Objektiiv polevat ajakirjandusväljaanne ning et erinevalt minust on tema professionaalne ajakirjanik (raske on küll mõista, miks see peaks välistama omavahelist vestlust Objektiivis mõlemale poolele huvipakkuvatel teemadel, aga see selleks).

Eks igaüks võib end nimetada kelleks iganes, aga lõppude lõpuks räägivad kellegi professionaalse taseme kohta kõige selgemat keelt tema enda käitumisest ilmnevad faktid. Antud juhtum üksnes kinnitab minu veendumust, et Kiisleri näol ei ole tegu professionaalse ajakirjaniku, vaid pigem ajakirjaniku kilbi taha varjuva ideoloogilise ja poliitilise aktivistiga.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees. Hariduselt on ta jurist.